kui kuulsin küsimust: „Kas te sooviksite osaleda Star Treki 3D-show’l?” Ma polnud märganudki, et sealsamas ootas ussina looklev saba sissekäigu ees, millele oli kirjutatud Star Trek Experience. Tol ajal ei teadnud ma Star Trekist veel midagi.
Olin kahevahel – kas ma peaksin pakkumise vastu võtma või mitte? Miks kutsub võõras inimene mind endaga kaasa? Mis ta must tahab? Mul oli meelest läinud, et inimesed võivad vahel ilma tagamõttetagi üksteise vastu kenad olla. Eestlaslik umbusk tõstis pead – keegi ei tule ju midagi niisama tasuta pakkuma!
Küsijaks oli keskealine mees, kes minu ebalust nähes hakkas seletama, et tal on üks pilet üle ja parema meelega läheks ta kellegagi koos. Kui kuulsin, et show kestab ainult kakskümmend minutit ja ma jõuan õigeks ajaks kohtumispaika minna, otsustasin härjal sarvist haarata ning noogutasin. Mis mul kaotada oli? Pealegi tundsin end meelitatuna.
Rohkem kui show ise võlus mind aga fakt, et keegi mind üldse tähele pani. Väljudes vahetasime härraga paar sõna ja ta küsis mult, kust ma pärit olen. Teatasin uhkelt, et Eestist. Siis tänasin viisakalt ning läksin oma teed. Juba tundsingi end paremini, tõdedes endamisi, et pole midagi – vahel mul täitsa veab. Sain aru, et Ameerikas on inimestega kergem suhelda kui Euroopas. Jutu alustamiseks pole vaja erilist põhjust ega tagamõtet. Siin lihtsalt suheldakse omavahel, isegi kui midagi erilist pole öelda.
Jõudsin minut enne kokkulepitud aega kohtumispaika. Tamara ja Doris rääkisid vaimustunult David Copperfieldi show’st ja olid üllatunud, kuuldes, kui hästi olin vahepeal aega veetnud. „Mul on tunne, et Las Vegas on sinu linn ja tal on sulle midagi erilist varuks,” ütles Doris soojalt. Mühatasin midagi vastuseks. Ma ei osanud toona neile sõnadele erilist tähendust osutada…
Caesars Palace’ist kõndisime jala Bellagio, ühe ilusaima ja kalleima Las Vegase hotelli poole. Tamara, kes oli meist kõige Vegase-kogenum, käskis hotelli ette seisma jääda. Ta tahtis, et me näeksime purskkaevu-show’d.
Kehitasin õlgu, et küllap jälle mõni nõme turistide meelelahutus. Kui aga liikuvad veealused tuled basseini valgeks lõid ja muusika puude ladvusse paigaldatud kõlaritest kõlama hakkas, pidin oma arvamust muutma. Naelutasin pilgu tantsivatele veejugadele ning kaotasin üllatusest kõnevõime – ma polnud kunagi varem midagi nii ilusat näinud!
Inimesed plaksutasid vee-show lõppedes ja ma anusin Tamarat, et me ei lahkuks. Tahtsin seda kõike näha veel kord ja veel kord ja veel kord…
Tänaseni viin kõiki, kes mulle Las Vegasesse külla tulevad, seda etendust vaatama. Ja ma ei väsi! Bellagio purskkaevud on ühed mu lemmikud Las Vegase tasuta atraktsioonide seast. Mõne aasta eest oli mul võimalus öelda aitäh ärimees Steve Wynnile, tänu kellele need loodi.
Bellagio hotellil on minu jaoks üldse eriline väärtus – seal kohtasin ma oma tulevast abikaasat… Kuid sellest juba hiljem.
Koju sõites istusin autos palju sirgema seljaga. Olin kahe nädalaga muutunud tunnete allasurumise meistriks, kuid see, et ma tantsivaid purskkaeve nähes nii emotsionaalseks muutusin, andis märku, et kõik pole veel sugugi kadunud.
Just Tamara ema Doris oli see, kes tajus, et miski piinab mind. Ta küsis, miks ma nii kurb olen. Lõin pilgu maha, ja sellest piisas – kuulsin, et ka Tamaral oli Cindiga olnud probleeme. Temalgi ei õnnestunud perenaisele alati meele järele olla. Cindist kõneldes kasutas Tamara mitu korda sõna „paranoiline” ja ma leidsin, et see läheb väga hästi kokku muljega, mis mulle perenaisest oli jäänud. „Õppisin teesklema ja valetama,” tunnistas sakslanna, „ainult see aitas mul teda kõige paranoilisematel hetkedel mitte ärritada.”
Ometi ei jätnud Tamara oma elu selle pärast elamata. Vabadel päevadel seikles ta rõõmsalt Las Vegases ringi, kuid ei rääkinud hiljem Cindile oma seiklustest midagi. Tänu sellele lahkusid nad sõpradena, mille kinnituseks oli praegune külaskäik. Tõsi, Tamara oli Cindi juures veetnud vaid mõne kuu. Ta oli Vegasesse sattunud tööperioodi lõpus, kui ta endine pere ei vajanud teda enam. Liiati oli Tamara juba varem ühendriikides käinud ning oskas inglise keelt. Tal oli valgesse majja jõudes minuga võrreldes edumaa. Ja vahest ka tunduvalt paksem nahk.
Kuigi ma ei saanud Tamaralt kindlaid juhtnööre, kuidas Cindiga käituda, oli temaga jutuajamisest nii palju kasu, et ma ei tahtnud enam, saba jalge vahel, koju põgeneda. Pealegi ootas mind ees põnev Florida-reis.
PIITS JA PRÄÄNIK
Kõik ootasid Lee kojutulekut. Isegi Mikinzi, kes saigi vaid ühe nädala eelkoolis käia, jäeti jälle koju, et mõlemad lapsed saaksid isaga võrdselt aega veeta.
Lee tulekuga muutus majasisene atmosfäär tunduvalt soojemaks. Alek ja Mikinzi olid isa küljes kinni nagu takjad. Isegi minu elu läks lõbusamaks, sest iga päev võeti ette midagi huvitavat. Nüüd hakkasime äkki külastama vaatamisväärsusi ja väljas söömas käima. Mind võeti kõikjale kaasa. Cindigi paistis pisut rõõmsamas meeleolus olevat, tal polnud enam aega igat minu sammu kritiseerida.
Lee, juudi päritolu ja Cindist viis aastat noorem, oli tunduvalt sõbralikuma olemisega kui ta naine. Olin valmistunud halvimaks. Ma ei osanud ette kujutada, milline võib olla mees, kes on abiellunud kartliku, iseendagi varju peale kiljatava naisega. Kuid tundub, et looduses on tasakaal: Lee oli Cindi vastand, ju nad niimoodi üksteise puudusi kompenseerisidki.
Kordagi ei tulnud ette, et mees oleks mind halvasti kohelnud või alandava tooniga kõnetanud. Lisaks oli tal meeldiv komme vestluskaaslasele otsa vaadata. Nii mõnigi kord tundis ta mu käekäigu vastu huvi, küsides, kuidas ma end kodust kaugel olles tunnen ja kas mul on kõik, mida ma vajan. Loomulikult vastasin, et kõik on hästi. Kui ta päris, kuidas mulle nende maja meeldib, vaatasin talle naeratades otsa ja luiskasin silmagi pilgutamata, et minu arvates on maja suurepärane. Ehmusin seda öeldes – nagu oleksin endale valetamisega vahele jäänud! Sellega oli süütute valgete valede perioodile stardipauk antud.
Mul tekkis uus hobi: hakkasin abielupaari puht sportlikust huvist jälgima. Tahtsin teada saada, mille alusel nii vastandlike isiksuste suhe toimib. Lastega põrandal mängimist teeseldes või auto tagaistmel sõites jälgisin neid pidevalt kõrvalt. Kuulasin huviga abikaasade vestlusi ja tundsin ilma igasuguse tagamõtteta rõõmu sellest uuest meelelahutusest. Kahetsen vaid, et tookord oma vaatluste põhjal märkmeid ei teinud…
Ometi õnnestus mul peale ühte näiliselt tähtsusetut intsidenti avastada nende suhte püsimise saladus. Ühel õhtul hakkas Cindi tavapäraselt poodi minema ning küsis minult, kas ma soovin samuti midagi. Võtsin südame rindu ja ütlesin, et tahaksin väga paari mangot: „Need jäid mulle kuskilt silma ja mul tuli isu peale.”
Kui Cindi poest tagasi jõudis, teatas ta, et ei ostnud mulle mangosid, sest need maksid dollar tükist. Ta tegi ettepaneku oodata mõne järgmise korrani, kui mangod on alla hinnatud. Noogutasin mõistvalt. Lee aga vaatas Cindile küsiva näoga otsa ning kutsus ta vaikselt nurga taha. Mehe kehakeelest võis aru saada, et ta on abikaasa vastusest ilmselgelt häiritud.
Asusin uuesti lastega laua taha joonistama, ise kõrvu teritades. Kuulsin dialoogi:
„Ei, need olid liiga kallid!”
„Kas sa teed nalja, Cindi?”
„Ei tee, me ei saa sellist luksust endale lubada!”
Vaikus…
Perenaine tuli kööki tagasi, mulle vähimatki pilku heitmata, ning hakkas asju kottidest välja laduma, nagu poleks midagi juhtunud. Lee enam kööki ei ilmunud. Ma arvan, et tal oli piinlik.
