tänaval jooksid ringi kanad ja mökitasid kitsed. Tekkis kohmetu tunne, justkui oleksime kutsumata külalistena saabunud naiste elutuppa. Ülemistel korrustel aga– mammide edevast, kuid ilmselgete kulumisjälgedega mööblist täidetud päris korterites– undavad säästulampide külmas valguses päevad läbi televiisorid, keevad toidupotid viie auguga gaasipliitidel ja helesiniseks võõbatud köökides kaetakse kunstlilledega kaunistatud laudu. Punastes telliskivimajades elavad naised kannavad traditsioonilisi mosleminaise rõivaid ja neil on vähemalt neli last.
Tööpäeviti on kitsastel tänavatel Egiptusele tüüpiliselt avatud mustmiljon väikeäri, mille tegevusvaldkonnast annab aegsasti aimu ettevõtte kohal heljuv odöör. Sealt leiab tradit-sioonilisi lihakarne, kus elusliha kannatlikult oma tundi ootab, pagareid, kus suurtes kiviahjudes küpsetatakse traditsioonilist lapikleiba ja imemaitsvaid datliküpsiseid, puuviljakauplusi kõige sellega, mis Niiluse delta oma rahvale pakkuda suudab, popkorni- ja mahlakärusid, teetubasid, kus mehed vesipiibu kõrvale tulimagusat musta teed rüüpavad, pudupoode Hiina odava kriimkraamiga, autoremonditöökodasid, aga ei ühtegi välismaalast.
Enne sihtpunkti, Kairo tsitadelli jalamile jõudmist läbisi-me Muhammadi eestvõttel ka tükikese ajaloolist kvartalit Darb al-Ahmar. Ligi saja tuhande elanikuga Darb on Kairo üks vanemaid, ilusamaid ja autentsemaid, ühtlasi vaesemaid kvartaleid. Kes oskab hinnata ja ilu näha õnneks nüüd juba hoogsalt renoveeritavas Kalamaja puitarhitektuuris, teab, millest ma räägin. Just Darbis võib imetleda krohvitud elumajadel imeilusa ja – peene Egiptuse puitpitsi mashrabiya’ga kaetud aknaid.
Darb al-Ahmari kokkukukkuvale arhitektuuripärandile on viimasel kümnel aastal õla alla pannud rahvusvaheline imaam Aga Khani fond, mistõttu on Darbi elanikud harjunud ka välismaalasi nägema ja neisse mitte ülearu umbusklikult suhtuma. Fondi edusammud on silmaga nähtavad. Kvartal on puhastatud prügist, maju renoveeritakse, rajatud on veevärk (21. sajandil!), korrastatud elektrivõrk… Darb al-Ahmaris käisime Christianiga ka lühidalt enne meie lahkumist Kairost 2012. aastal, vaatamas imelise sinise mošee renoveerimistööde edenemist. Kes Kairo-külastuse peavooluprogrammist püramiidide väljal lahkneda tahab– tungivalt soovitatav.
Darb al-Ahmarist ja tsitadellist jääb kiviviske kaugusele sama fondi rahastusel rajatud Al-Azhari park, mis enne pargiks saamist oli… õige, jälle prügimägi! Õitsvasse parki kogutakse erinevaid taimeliike, seal on kohvikud, suur mänguväljak ja üleüldse viisakas olemine. Et Al-Azhari park on kooliõpilaste armastatud väljasõidukohaks, ei soovita ma kahvanäost botaanikahuvilisel puhata jalgu massilise lapstähelepanu vältimiseks mitte mänguväljakul ega pargipingil, vaid kohvikus või restoranis.
Ent olles juba siia nurka toppama jäänud, tuleb kirja panna ka läheduses asuv maailma kuulsaim basaar– Khan el-Khalili. Eesti huviline võiks jalutada eemale agressiivsetest turisminänni pakkujatest, sügavamale turu sisemusse ja otsida üles näiteks puuvillase kanga müüjate kvartali. Hea tugeva kanga rõõmsates punastes-oranžides toonides triibumustrid meenutavad hämmastavalt eesti rahvariideundrukuid. Kuuenaelase meetrihinnaga võiks endale tollelt basaarilt „Egiptuse suveniiride” asemel vähemasti padja jagu kohalike kangrute head tööd koju kaasa viia.
Isevärki kvartalid ei tervita võõrast uitajat mitte alati avasüli. Enne New Cairost Maadisse ümberkolimist 2010. aasta sügisel otsustasin tulevase kodukandiga veidi tutvust teha ning läksin pärast tööpäeva lõppu ümbritsevaile tänavaile jalutama. Jalutasin natuke edasi ka, kuni Maadile tüüpiliste keskklassi krohvitud korrusmajade asemel hakkasid eestpoolt paistma need punased majad, kuhu katmata peaga üksikul välismaalannal sugugi asja pole. Otsustasin ronida üle maa peal kulgeva metrooraudtee viiva jalakäijate silla, et teiselt poolt raudteed kaarega tagasi tulla. Seda, et teisel pool juba „ainult egiptlaste” kvartal asus, polnud raudteega paralleelselt kulgeva mitmemeetrise kivimüüri tõttu näha.
Metroosillal mängis kamp pisikesi poisse, kelle poistemängude juurest võõrale pöördunud ainitised pilgud tegid mind ühtäkki teadlikuks „piiritsooni” jõudmisest. Tundus kummaline laste nina all ümber pöörata, niisiis jätkasin teed ja, olles silla teise otsa jõudnud, teenisin poisikestelt välja klaasikillurahe. Kiirendasin sammu ja et tagasi ei saanud minna, tuli teekonda jätkata. Peale selle, et kohalikud mind teisel pool silda häbenemata seirasid– milleks neil oma reviiris oli muidugi tuline õigus–, siiski muud hullu ei juhtunudki. Küll aga oli see mulle esimene ja mitte viimaseks jäänud kord Egiptuses lihtlabast surmahirmu kogeda. Väikeste poiste kivirahe teenisid aasta hiljem ära ka meie sakslastest sõbrad, kui nad metroorongilt väljudes sammud soovitud ajaloolise koptide kvartali asemel kogemata vastassuunas seadsid ja end muidugi täiesti valest kohast leidsid.
Ja siis tuli ingel ja tõi head kingad või firmatossud. Amet: tähtis ametnik, projektijuht (rahvusvahelises) erafirmas, poeg, arst, välismaalane (akadeemik, tudeng, heategevusorganisatsiooni töötaja)… Eluase: Lasnamäe üheksakordsete tüüpi, kuid edevate detailidega vääristatud või vanemad, lihtsa halli krohviga kaetud keskklassi korrusmajad aadressi, bowab’i ja majaesiste palmide ning parkimisplatsidega. Aga ka näiteks Kairot ümbritsevate uuselamurajoonide tuttuued kortervillad.
Ühes noist viimati nimetatuist algas 2010. aasta märtsis peale pooleaastast lahusolekut meie pere ühine Kairo-elu. Et tegemist oli tõesti väga uue elurajooniga, kus kibe ehitus-tegevus alles käis, puudusid veel korralikud kvartalisisesed teed ja muu infrastruktuur (loe: ostukeskused, kohvikud jne). Peale selle plinkis nii elektri- kui soojaveevarustus marsitaktis sisse-välja– välja muidugi enamasti kõige klassikalisematel hetkedel, näiteks hommikuses rutus duši all šampoonise peaga seistes. Asjaolu, mis ei seganud kohalikel end sealsamas kõrval siiski mugavalt sisse seadmast ja õnnelik olemast, sest New Cairos on veel säilinud… värske õhk ja sinitaevas. New Cairost Kairo keskuse poole sõites on linna kattev ühtlane hall sudukate selgelt näha.
Ühel päris esimestest hommikupoolikutest, kui päev näis võõras tühjas uues „kodus” kulgevat igavesti, otsustasin Gretaga võtta ette käigu majaesistele ehitusliivalaamadele. Jõuame õue ja Greta kükitab kuumal liival sebivaid sipelgaid uurima, kui meie juurde tormab ähmis ülikonnastatud mees:
„Oi-oi-oi. Ettevaatust, liiv on liiga kuum! Ma olen arst, uskuge mind. Teie laps võib ennast põletada!”
Tänan meest ettehoolduse eest, liiv on tõesti kuum ega kannata puudutada. Õnneks on meil kaasas pall. Et meie pallimäng kipub nihkuma naabermajade juurde, liituvad sellega spontaanselt naabermaja bowab’i lapsed. Bowab’i ennast polnud näha, aga tema naine koos pealtnäha ehk kuuekuuse imikuga istub maja ees trotuaaril, kus on hea varjuline.
Istun naise lähedale tanumale. Olen alles Egiptuse-amatöör ega aimagi, et selline „seisustevaheline” ristsuhtlus ei kuulu ühiskonna normide juurde. Kahjuks või õnneks ei saa meie, kahe isepidi umbkeelse naise vestlusest peale naeratuste vahetamist suuremat asja. Peale selle, et tema rähmasilmne räbalates klutt kannab kuuldavasti nime Osama ja minu roosas kleidikeses ja kingakestes pupe nimeks ütlen Greta. Midagi kontrastsemat kui nende kahe pisikese inimese olevik ja tulevik poleks küll võimalik ette kujutada, ja ma saan tänulikult oma elu esimese alandlikkuse õppetunni. Osamal, kes praeguseks on juba asjalik põnn, pole sõna otseses mõttes mitte midagi. Kõige hullem– ka mitte perspektiivi, seda läänelikus mõttes; tähendab– minna kooli ja ennast haledast päritolust hoolimata üles töötada. Iseasi, kas Osama ise või tema abu ja umm9 oskavad selle pärast kurbust tunda. Nende jaoks saabub pärast elu veel üks teine elu, ja mida rohkem inimene siinpool kannatab, seda paremini saavat see teisel pool tasutud.
Igatahes, kui ma seal niiviisi Osama ema kõrval trotuaaril istun, seilab meie juurde üleni mustas hidžaabis vanem matroon. Vahetanud bowab’i naisega paar sõna, pöördub ta inglise keeles minu
Isa ja ema. (araabia k)
