erinevaid kerjavaid sante, kerjavaid emasid (santide) lastega, happest rikutud näoga kerjavaid naisi, emasid nunnude beebidega, keda meelsasti plutitati…
Kaubategemine käib metroos sedasi, et müüja siseneb ning jaotab oma kauba (juukseklambrid, kleepekad, šokolaadid, paki odavaid teelusikaid) esimese raundi jooksul valjude seletuste saatel kõigi istujate vahel laiali. Kohe järgneva teise raundi ajal korjab väikeärimees jaotatu jälle kokku. Nüüd on see hetk, kui talle võib ulatada mõnikümmend piastrit või naela-paar ning ostu oma käekotti toppida. Ükskord, olles inglise keelt kõnelevalt naabrinnalt kauba hinna järele pärinud, ostsin lastele isegi niimoodi paar lehte kleepsusid.
Seisan juulikuises leitsakus leemendades ja higiniredega võideldes rahvast täis metroorongi naistevagunis. Silmitsen kadestades istuvaid ja seisvaid naisi, ameerikalikult riietatud noori, kellel pearätt vaevalt juukseid katab, ja traditsioonilisemaid, pikkades hidžaabides puusakaid matroone– vaatamata üleni kaetud kehale ei nirisenud ega leemendanud mitte keegi peale minu.
Märkan, kuidas üks lillasse riietunud noor neiu hakkab minu poole trügima, nägu sõbralik ja laia naeru täis. Teeb juttu, mina vastan. Ükstaskõik. Mul tuju hea ja ta räägib inglise keelt. Ainult korraks kihvatab, kui ta mind kaastundlikult vaatab, sest ma, õnnetuke, araabia keelt ei mõista. See ei mahu talle lihtsalt pähe. Järgneb lahke pakkumine– hakkame sõbrannadeks!
Kök-mök, äää…? Ära öelda on nagu ebaviisakas. Ah, hakkame pealegi. Vahetame telefoninumbreid ja preili Nermiin saab tol päeval linnukese kirja. Õhtul koju jõudes lülitan kliimaseadme sisse, aju jahtub. Muidugi oli see üks fataalne viga, millega ma hakkama olin saanud. Järgmisel päeval vaatan peale töö lõppu oma telefoni: kaks vastamata kõnet „Nermiin Metroolt”. Siis tuleb nädalavahetus ja igaks juhuks lülitan telefoni välja.
Uue nädala esimese tööpäeva lõpul vaatan telefoni: neli vastamata kõnet „Nermiin Metroolt”, sama kordub järgmisel ja järgmisel ja järgmisel päeval. Vahel neli, vahel viis vastamata kõnet. Et on juulikuu, saadan Nermiinile sõnumi: „Kallis Nermiin, vabanda, me sõitsime ootamatult ära Euroopasse. Kohtume sügisel. Saale.”
Ja Nermiin vastab: „Oi, kui kahju. Ma oleksin sind hängima kutsunud. Nermeen.”
No vot, ei saanudki seekord hängima mindud, ja sügiseks oli ta mu õnneks unustanud.
Lõunamaiselt mõistliku hinnaga takso sai Kairos minu põhiliseks sõiduvahendiks, sest isiklikku autot me ei muretsenud. Tänavalt püütavad taksod jagunesid meie ajal Kairos mustadeks (valgete kirjadega) ning valgeteks (mustade kirjadega). Veel töötavad Kairos Yellow Cab ja Blue Cab, mida saab tellida telefoni teel.
2011. aastal võeti vastu otsus vanad mustad taksorüsad liiklusest järk-järgult eemaldada ja sundida juhte soetama uusi masinaid, milleks said põhiliselt ruumikad, odavad ja kuuldavasti ka halva kvaliteediga Hiina BYDid. Autode ostuks pakkus riik taksojuhtidele odavat krediiti, mida enamik juhte ilmselt siiski terve eluaja tasa teenima peab.
Nagu öeldud, kuuluvad mustad taksod enamasti sellesse kategooriasse, mida võib õrnutsevalt liigitada antiigiks, aga ka ausalt– täielikuks rüsaks. Töötavaid taksomeetreid neil ei ole, kuigi mõnedes masinates on säilinud originaalsed, mittetöötavad, disaini järgi otsustades kuuekümnendatest aastatest pärit eksemplarid. Niisiis peab mustade taksodega sõitmiseks päris hästi erinevate otsade hindu teadma, et juhiga hinnas vajadusel kõvasti kaubelda ja ilma tillitamata pääseda.
Muidugi tuleb ka valgete taksode taksomeetritega ette konarusi. Meeleldi unustavad juhid need sõitu alustades sisse lülitada, vahel seisab seal alustustasust 2,50 naelast juba märksa suurem summa ees, vahel kasvab summa sekundi taktis. Siis tasub nimetissõrmega esiteks taksomeetri peale näidata ja seejärel ähvardavalt õhus viibutada, kui juhiga ühisel lingvistilisel lainel ei peaks olema. Teadjamad ähvardavat ka turismipolitseiga, aga seda võtet pole ma ise proovinud.
Taksojuhid haistavad heade inimesetundjatena inimeste nõrkust õhust, olgu tegemist siis turisti, uustulnuka või raseda staatusega. Kui ei taha maksta sada naela sõidu eest, mis maksab tegelikult koos jootrahaga nelikümmend, tuleb halvemal juhul arvestada sõimuvalingu ja väljaviskamisega. Nagu juhtus kord minuga: „Get out!Out !!” röökis üks neist meie sõnavahetuse puändiks, kuna ma ei soostunud maksma viitteist naela viiese otsa eest, ning alustas sõitu vaatamata sellele, et olin parasjagu püüdlikult tema korraldust täitmas– üritasin taksost väljuda. Üheksandat kuud rase. Tegelikult oli taksojuhil tubli moslemina tuline õigus– koraan tema armatuurlaual keelab varastamise ainult orbudelt, seevastu kui piibel külvab kamaluga ebaõiglust– üldse ei tohtivat varastada.
Igapäevaselt taksoga sõites kogunes nende juhtidest lõpuks üsna kirju anekdootide kogum. Paar korda osutus taksojuht kurdiks, paar korda jäi roolis magama (tüüpiline ramadaani kõrvalnäht), korra läks must takso meie sõidu ajal viimsele hingusele, korra oli musta takso põhja vahelt näha asfalti, korra istusin mustas taksos, mille tagaiste vajus käiku vahetades kümmekond sentimeetrit allapoole. Kahe aasta peale kristalliseerus välja ka kaks usaldusväärset meest, Sherif ja Mustafa, kes rääkisid inglise keelt, omasid valget taksot, sõitsid viisakalt ja tulid alati kokkulepitud ajal ukse ette.
Tagasihoidliku keskealise Mustafaga jõudsime sõita õige vähe, tutvusime temaga alles peale revolutsiooni, kui heietasime juba kõvasti lahkumismõtteid, mis ka peatselt teoks said. Mustafa oli see, kes meid, ise uhkusest ja pidulikkusest lõhki minemas, Manyali saarele sünnitushaiglasse eskortis. Aga ka see, kes ühel vähestest sombustest Egiptuse hommikutest mingisuguse maagiaga meie viieliikmeliseks saanud pere koos kogu maise varaga oma autosse ja selle katusele mahutas ning, kõrvad lontis, viimast korda lennuväljale sõidutas.
Sherif oli meie esimene „ihutaksojuht”, kui elasime veel esimeses kodus New Cairos. Et pidin Gretaga igal hommikul kaheksaks Maadisse lasteaeda tööle jõudma, tuli Sherif punkt 7.20 meie ukse ette. Ontliku naisterahvana istusin koos lapsega Sherifi valges Chevys alati tagapingile, nagu Christian oli õpetanud. Tõepoolest– taksot peatades istuvad meeskunded iseenesestmõistetavalt ette juhi kõrvale ja naiskunded taha. Ükskord, olles mind juba mitu-setu korda vedanud, küsis Sherif:
„Kuule, miks sa alati taga istud?”
„Noo, mu abikaasa seletas, et nii käib. Käib ju nii?”
„Jajaa, aga me oleme ju vanad tuttavad juba ja vanad tuttavad istuvad ikka ees. Siis me saame juttu rääkida.”
„Ee, kindel ikka või?” kahtlustasin lõunamaise mehe külalislahkust.
„No muidugi kindel. Kui ma su töölt tagasi toon, siis istud ette. Diil?”
„Diil.”
Tagasiteel säras Sherif õnnest: „Nüüd kõik näevad mind ja mõtlevad, et mul on välismaa naine ja blond laps!”
Sellest hoolimata jäin Sherifi uhkuseks ette istuma ja need lugematud sõidutunnid kulusid tõesti huvitavalt, rääkides Egiptuse toitudest, kodudest, palkadest, isegi jumalast ja religioonist ja sellest, kuidas Sherifi kodune abikaasa vinguviiulit kääksutama kippus. Sain teada, et kõik maailma sündinud lapsed on tegelikult moslemid, kes paraku vanemate tõttu muudesse religioonidesse pühitsetakse. Ja et igasugune Kristuse kujutamine maalidel on bluff, sest vanaaja kunstnikud ei saanud tunda Kristuse tõelist palet, kuna Kristuse jüngritel polnud fotokaameraid. Ja et Sherif oma perega sööb igal viimsel kui elu hommikul oapastat ehk fuul’i.
Kui tagasiteel jaksasin,
