oma uues residentsis ringi vaatama ning selgus, et asjad peavad veel oma aega ootama jääma. Korteri elutoas olev ainuke kliimaseade ei töötanud, paksult ülevõõbatud aknaraamid ei sulgunud ning võidunud puidust köögikapiustele oli ilma eelneva lihvimise ja puhastamiseta kantud lihtsalt uus kiht lakki, köögi üldmulje seetõttu ikkagi räpane ja mis kõige hullem– teha polnud midagi. Suvel värskelt remonditud korteris tuli ette võtta ka põhjalik suurpuhastus, millest ainuüksi köögi peale läks terve päev. Kollased rasvaplekid köögiseina kahhelplaatidel ulatusid laeni ning gaasipliidi pragudesse kogunenud pruunja olluse rookimisele läks täpselt kolm tundi. Mustava praeahju jätsin vaimse tervise huvides esialgu avamata.
Tassisime ka riidekappidesse jäetud ja suvega ärakopitanud voodilinad-tekid aias asuvasse kuurialusesse ning olime kolmekümnekraadises oktoobrikuumuses terve päeva kestnud rassimisest kolimispäeva õhtuks läbimärjad, blaseerunud ja meeleheitel. Õhtu miinusmärgiga tipphetkeks olid Greta magamapanemisel öeldud sõnad: emme, ma tahan koju. Jah, laps, ma tahaks samuti koju, kus oleksid ainult minu asjad, minu sõbrad, minu elu. Kui ma vaid teaks, kus see on.
Kui lapsed magama said, sättisime end Christianiga aeda istuma, korkisime lahti viletsa Omar Khayyami punase veini, vahtisime öhe, rääkisime juttu ning… tõmbasime kahe peale ära terve paki sigarette. Christianist oli Kairos peale aastatepikkust pausi uuesti pühapäevasuitsetaja saanud, minu kui mittesuitsetaja jaoks olid masenduse peletamiseks tarbitud kuus sigaretti aga ilmne liialdus. Järgmine päev oli õnneks laupäev, nii et hääle kaotanuna ning tugeva iiveldustundega rõõmustasin võimaluse üle hommikupoolik voodis veeta.
Vaatamata meie esialgsele šokile värskete Maadi elanikena avanes argipäev vähem dramaatilisena, kui avaõhtu näitas, ning minust ei saanud ka edaspidi isegi mitte pühapäevasuitsetajat. Kohe peale kolimist saabusid meile külla minu Trossingeni-koolivend ja nimekaim, tšellist Gerd Fischer koos abikaasaga, ning vahetult enne nende naasmist Saksamaale lendas Erfurdist omakorda kohale Christiani koolivend Bauhausi ülikooli päevilt, filmitegija André Neumann. Niisugune suurepärane konstellatsioon viis mõtted loomulikult suuremat sorti soolaleivapeole, mis aias leiduva logiseva pingpongilaua tõttu sai teoks pealkirja all „Potato & Ping-Pong”. Kõik arvukad teadaolevad egiptuse, saksa, brasiilia, eesti, hollandi ja minu poolt enam mitte registreeritud päritolu külalised saabusid oma kodukandile iseloomuliku kartuliroaga, nii et aeda kaetud laud nägi õhtu edenedes oma maaubinateemalises külluslikkuses ja versatiilsuses välja lausa sensatsiooniline.
Ning esimese nädala kokkuvõte uues kodus: nädala aja jooksul ei olnud kordagi vesi ära; nädala aja jooksul ei olnud kordagi elekter ära, USB-modemi asemel oli kiire traadita püsiühendus ja me ei pidanud Christianiga teineteise järel internetijärjekorras ootama; katuseterrassi asemel oli korteri ümber plaadistatud aed, mis ei pakkunud esteetilist naudingut, aga ma ei pidanud enam muretsema teoreetilise võimaluse pärast, et lapsed õues (loe: rõdul) mängides 6. korruselt alla kukuvad; ma sain lasteaiatööle minna jalgsi, organistitööle jalgsi või metrooga ja säästsin seetõttu veerandi oma palgast; Karoliina koolibuss peatus peaaegu ukse ees ehk ma ei pidanud kahlama lapsega läbi liivaväljade suure teeni; sama oli Christiani GUC-bussiga; ja valgeid taksosid liikus nagu muru ja puru– me ei pidanud enam reedehommikuti lastega tee ääres seisma, et peale vähemalt kümneminutilist ootamist 20kilomeetrise tunnikiirusega edasi tuterdava 30 aasta vanuse musta rüsa üle rõõmustada.
Kaubandusvõrk meie lähikonnas oli täielikult välja arenenud. Maadi peatänavalt sai kõike puuviljadest kuldkaladeni ning nööpnõelast… noh, mitte just kaamelini, küll aga meie uue korteri seisukorda arvestades näiteks hädavajaliku WC-prill-lauani. Keemiakaupade kirevast sortimendist avastasime lisaks huvitava nimega õhuvärskendajale WC Rambo veel ühe kasuliku produkti nimega „Kills fast, kills long”11. Mõlema omaduse suhtes pidas aerosool ilusti sõna, mis oli eksistentsiaalse tähtsusega, võideldes meie korteris end aeg-ajalt ilmutavate sõrmepikkuste hiidprussakatega.
Peale kempsurambode ja aerosoolse surma õnnestus Maadi peatänavalt avastada veel üksjagu huvitavaid ärisid, nende seas ka muusikapoode.
Lootuses leida meie uude koju harjutamiseks üüriklaver, sattusin oma eksirännakutel väikesesse, tibatillukestest suveniiripoodidest täidetud „ostukeskusesse”, mille fassaadil teise korruse kohal rippus paljulubav silt Distingo Music Store. Just nagu tellitult valitses poekülastuspäeval kogu kvartalis elektrikatkestus, mistõttu tablade, vesipiipude, sallide, hõbeehete, intarsiakarpide ja muu turistinänniga palistatud laadungitest ja nende müüjatest mööda maja sisemusse, teisele korrusele viivale trepile pääsemine läks üle ootuste lihtsalt. Pudukaupmehed olid koos elektriga läinud ära ooterežiimi-le, lesisid tugitoolidel ennekuulmatu passiivsusega ning pah-visid suitsu.
Muusikapoe pidaja George suitsetab teise korruse poodide vahelise passaaži avatud rõdul, kui käe tema kaupluse ukselingile asetan.
„Vabandust, meil pole elektrit,” teatab ta mind märgates loiult ja puhub pahvaku sinist tossu diagonaalis üle õla.
„Ma ei soovigi elektrit, ma tahaksin klaverit üürida,” vastan lootusrikkalt.
George kargab toolilt kui herilasest nõelatud, cool’i olekut kaotamata, rammib poe kiiluva klaasukse lahti ning juhatab mu käeviipega hämarusest irduvate elektrikitarride, basside, süntide, statiivide ja muu kama stalagmiidikoopasse.
Ilma sissejuhatuseta tulistab ta prestissimo12 järgmise sõnarahe:
„Kuuüür on 350 naela ja kohaletoomine 300 naela esimene häälestamine on tasuta minimaalne üüriperiood on kuus kuud siin on minu kolleegi Magedi telefon klaverid on tema juures kodus leppige aeg kokku mina olen George siin on minu telefon kui midagi on siis helista.”
Ruigan rõõmust, sest downtown’i kõrilõikajad küsisid oma vanade pianiinode eest kolossaalse 650 naela kuus, mille peale polnud midagi muud öelda kui au revoir13. Paar päeva hiljem hääletan tänavalt valge takso ning kiman poe teise omaniku Magedi Mirage Citys asuvasse koju. Ilmselt on muusikariistade müük tasuv äri, sest Maged elab kortervillas, mille sadade ruutmeetrite suurust elutuba ehivad draperiid ja barokne mööbel, piltilus abikaasa ning kaks imearmsat lokkispäist jõnglast. Kolme klaveri vahel valiku teinud, kinnitame kaupa Nescafé lahustuva kohviga, mida minu kui kohvigurmaani õuduseks peetakse egiptlaste seas täieõiguslikuks kohvijoogiks. Aga see selleks. Nädalapäevad hiljem saabub „härra Rubinstein” meie elutuppa ning varjab oma pruunispoonise koguga ilusti ära seinalt peatselt allapudeneva krohvitüki.
Jätkuvates püüdlustes uut kodu kuidagigi soodsalt ja moodsalt hubasemaks muuta sattusin imearmsatele kohaliku käsitöö poekestele. Näiteks prantslastele kuuluv kauplus nimega Oum el Dounia, Emake Maa, on vaata et kuulus. Nende kahe filiaali kohta Maadis ja downtown’is, Tahriri platsi vahetus läheduses, leiab infot põhjalikematest Kairo linnajuhtidest, ning paraku peegeldub suur välismaalastest klientuur ka poe hinnatasemes. Midagi sarnast kujutas endast minu isiklik leid, egiptlase Tarek Cavalli Corner Gallery, mis asub Maadi El Horreya väljaku serval.
Mõlemal juhul on tegu Universaal Universumi poodidega sarnaneva hästi lõhnava ja hubase ostupaigaga, kust tahaks kõik asjad kohe koju kaasa vedada: linased, puuvillased ja siidisegused sallid, ristpistelised ja trükimustrilised padjakatted, ühevärvilised kaltsu- ja mustrilised villavaibad, puidust traditsiooniline käsitöömööbel, lõhnaküünlad, robustsest värvilisest klaasist puhutud esemed, käsitsi maalitud savinõud, käpik- ja muud kaltsunukud ja veel mustmiljon asja.
Tareki
„Tapab kiiresti, tapab kaua”. (inglise k)
