rohekat värvi pimestavalt inetut sohvat ning tugitoole ja niipea kui kofeiin toimet avaldas, avanesid mu silmad teist korda. Kõndisin uuesti Tareki juurde ja palusin veel neli 2,5meetrist tükki seda elevandiluukarva puuvillast kangast palistada. Ning haarasin jooksult kaasa veel ühe türkiissinise 20naelase kaltsuvaiba vanni ette panemiseks. Leppisime kokku, et pärastlõunaks on nad õmblustööga valmis. Ja olidki katted koledale sohvale ja tugitoolidele olemas.
Kella kahe ajal pärastlõunal, kui palistustööle järele saabusin, istus Tarek semudega oma stammpositsioonil, poeesise palmi all pingil, ja puhus juttu. Mind nähes viipas ta tervituseks. Kiilusime end järjekordsest halvasti avanevast, tuulekellaga varustatud uksest sisse ning hetk hiljem oli kuulda, kuidas Tareki abiline tagatoas kangast käristama asus. Ei mingit paanikat! Karoliina sai ette mangomahla ja minule saabus ilusas savist kohvitassis Pepsi. Istusime maha ja puhusime juttu. Sain teada, et Tareki vanaisa oli itaallane, mis seletas ka tema ebatavalise perekonnanime Cavalli, ta olevat õppinud disaini Kairos ning Itaalias, rääkis itaalia keeltki. Ilus tütar on tal, pildid rippusid seinal. Si, si. Impulssostuna tuli sellest korrast koju kaasa punutud põhjaga puidust laste-kiiktool, hind 80 naela. Ehk 10 eurot.
Jutu lõppedes kraamisin käekotist lagedale oma järgmise mure. Meie elutoa lamp oli sama „silmipimestav” kui sohvagi: laes hoidis seda kolm lehmaketti, millele järgnes massiivsest puidust kolmainsus, mille iga haru otsas rippus tulbikujuline klaaskuppel. Ühe neist klaastulpidest olingi lahti kruvinud, sest Tarekil paistsid riiulist ilusad koredast linasest sirmid, aga ma ei suutnud kuidagi distantsilt kindlaks teha, kas need ka meie puidust kolmainsuse otsa tehniliselt passiksid. Tarek lahendas probleemi ainuvõimalikult– andis ühe oma ilusatest sinistest kuplitest mulle koju proovimiseks kaasa, poetüdruku poolt miskipärast lehvidega kingituseks pakitult. Paar tundi hiljem lonkisin jälle Tareki juurde ja andsin sinise sirmi tagasi. Pidi kahjuks ikkagi midagi muud välja mõtlema. Loodan, et Tarekil läheb hästi ja tema poeke on peale revolutsioonilisi turbulentse ikka veel elus (ametlik aadress: 9 Street 151, off Horreya Square, Abu Dhabi pangakontori kõrval).
Peale kildhaaval kokku tassitud savijalgadel kodutunde saabus meie kui korralike Egiptuse residentide koju Nadja-nimeline õnnistus. Kuskil nois punastes telliskivikvartalites elutseva keskealise naise ilusa suure kodu olevat tema narkomaanist ja alkohoolikust poeg tükk tüki haaval maha prassinud– ning pärast Aleksandria suunas haihtunud. Kus poeg täpselt olla võiks, ei teadnud Nadja juba pikemat aega.
Kord nädalas tegi Nadja meie elamise tipp-topp korda. Ajapikku hakkas tema töö kvaliteet, nagu egiptlaste puhul ikka, langema. Egiptlastest töötajad ootavad, nagu kinnitasid meie kogenumad sõbrad-tuttavad, töökohustuste ja kokkulepete meeldetuletamist. Niisiis võtsin Nadja korra kvartalis käe kõrvale, talutasin teda korteris ringi ning näitasin näpuga: „Nadja, lauzamahdi, hena we hena we hena. Shukran.”14 Ja ta ei pannud mulle seda üldsegi pahaks, vaid näis juhtnööre tõepoolest ootavat. Nadja kurbadesse silmadesse vaadates küsisin talt kord, kas ta ei tahaks minult ka triikimist üle võtta. Ja nii jäigi. Koristamise eest sai Nadja 75 naela kord ning triikimine tõi tema taskusse veel lisaraha. Et Nadja oli kirjaoskamatu, avastasin juhuslikult, kui talle kord posti teel tulnud araabiakeelse sedeli mõtlematult ehk Egiptuse kirjaoskamatuse taset arvestamata tegelikult täiesti pieteeditundetult nina alla torkasin ja pärisin: „Nadja, mis paber see on?” Nadja otsis paberilt punastades tükk aega tuttavaid märke, kuid andis loobumisvõidu: „Oi, madame Sääli, küsi naabri käest. Ma ei tea.”
Kui 2011. aasta esimestel novembripäevadel sünnitushaiglast koju jõudsime, ootas meid ees piinlikult puhas tuba ning laual vaasis suur sületäis punaseid roose. Ning kui me 2012. aasta kevadel oma Maadi-kodu maamunalt kaotamisega tegelesime, võttis Nadja tänulikult kaasa kõik, mis meie kohvrisse enam ei mahtunud, ent millel minu meelest veel mingi väärtus oli. Peale selle võttis Nadja tänulikult kaasa ka kõik selle, millel minu meelest enam mingit väärtust ei olnud– nagu äratrööbatud sohvakatted näiteks– ja mis tegelikult juba prügikottidesse oli pakitud. Lisaks sai Nadja minult peale lõpparve kaasa ingliskeelse soovituskirja ja head soovid edaspidiseks ning mina Nadjalt mälestuseks kaks kohvikruusi ning seinale riputatava, vaaraopildiga väikese mistravaiba, mis oma koleduses peaaegu et juba lahe oli. Lahkuminek toimus pisarajões.
Heakorra eest meie igipühapäevaselt vaikses kõrvaltänavas nimega 12B hoolitses noorepoolne Youssef, muu hulgas soostus ta 130naelase kuutasu eest kasima kaks korda nädalas meie plaaditud hoovi ning kastma väheseid aias leiduvaid lilli.
Youssefi päev algas juba aovalges, võib-olla koos esimese palvelekutsega. Tema esimene töö oli lapi ja/või voolikuga käia üle kõik majade ees parkivad autod, mis nii nagu kõik horison-taalsed pinnad ses kõrberiigis kattusid öö seisutundide jooksul tugevalt valge kõrbetolmuga. Igal hommikul. Kõik autod. Kurioossel kombel ei kohta selles räpases linnas räpaste restoranide, räpaste arstipraksiste, kaupluste ja kõige muu puhul ühtegi räpast sõiduautot, nood on ikka värskelt pestud-poleeritud.
Kui töölesõitjate autod pühitud, tõi Youssif kojujääjatele Sawirise väljakul asuvast ajalehekioskist värsked päevalehed. Youssifi tööpäev jätkus majasid ümbritseva haljastuse kastmisega, mis tuli kindlasti ära teha enne keskpäevast kuumust, kui päike kastmisvee minutitega aurustada ähvardanuks. Kasta tuli iga päev, muidu oleks ilus roheline muru, roosalt õilmitsevad bugenvillead ja muu kaunis kiirelt hävinud. Pärastlõunati oli Youssif ametis riisumise või kõplamise või hoovide puhastamisega.
Youssifiga kokku lepitud kaks hoovipesu nädalas taandus aegamisi asjade isevoolu teed minnes korraks nädalas, mis oli meile veel Youssifi niikuinii arutut töökoormust ja armetut olukorda arvestades täiesti vastuvõetav, ja me ei öelnud talle midagi. See oli viga. Mõne kuu pärast oli Youssifit aias voolikutega askeldamas näha nii umbes kord kümne päeva kohta. Aasta pärast käis Youssif meie hoovis ainult lamamistoolis päevitamas. Et aia kahhelplaadid ei paistnud tihke tolmukorra alt enam väljagi, sai muidugi juba viisakalt Youssifile ühte-teist öeldudki, aga muutust see endaga kaasa ei toonud. Kuidas töö, nõnda palk ehk ühel heal päeval jättis Christian Youssifile lihtsalt kuupalga maksmata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
