ootas kodus neli tütart ja rase naine. Kui olime toidujuttude juures, kutsus Sherif mind lahkelt külla, et tema naine saaks näidata, kuidas õigeid Egiptuse roogi valmistada.
„Tule-tule! Meil on kodus kombutšer ka– sinu ja minu lapsed saavad koos mängida,” ladus Sherif välja veel ühe trumbi.
„Mis… butšer?” pidin hämmeldusega küsima (inglise k butcher – lihunik).
„Kom-but-šer, no see, millega saab internetti.”
„Ah kompjuuter,” saabus selgus. Siis ma veel ei teadnud, et araabia keeles pole p-tähte, mistõttu on nad sunnitud näiteks Bebsit jooma.
Ma ei täinud minna võõrale rasedale naisele tülinaks, kuigi ahvatlus oli väga suur. Praegu muidugi kahetsen.
Ühel päeval tuli Sherif särades– poeg!
„Mina olen nüüd Abu Mahmoud,” ütles värske poja isa. Veel eelmisel päeval oli ta olnud esmasündinud tütre järgi Abu Nour, Nouri isa. Aga poja sünd pühkis neli naisehakatist traditsioonilises moslemiperekonnas pjedestaalilt.
Pika aja peale kogunes taksosõite hirmus palju ja ega Sherif väljaspool minu kokkulepitud töösõite alati vaba polnud. Võõraste juhtidega oli peaaegu sajaprotsendilise kindlusega oodata järgmist dialoogi:
„Where are you from?”10
„Estonia.”– „Australia?”
„No, Estonia.”– „Australia!”
„No! Es-to-ni-a!”– „Austria?”
Hiljem ma tüdinesin ja ütlesin kohe keerutamata välja, et ma Austraaliast olen, või kui juht oli vähe selgema silmavaatega– et Euroopast.
Aga ega Christianilgi ükskord paremini läinud:
„Where are you from?”
„Germany.”
„Aaaa, Zhermani. Very good zheneral, Mudzolini. Mudzolini very good zheneral,” rõkkas vuntsidega onkel rooli tagant.
KUS ON KODU KOHT?
Meie pere koduvahetused on otseselt olnud seotud õpingute ning töökohtadega, ent ka tugevalt kantud motost: kui ei meeldi– edasi! Aastate 2007–2012 jooksul õnnestus meil niiviisi elutseda järgmisel rekordilisel marsruudil: Tallinnast Schwäbisch Halli Steinbachi, Steinbachist Schwäbisch Halli vanalinna, Schwäbisch Hallist New Cairosse ja New Cairost Maadisse, Maadist Kirchbergi, Kirchbergist Tallinnasse. Kokku viis aastat, kuus kolimist, kolm riiki, kaks kontinenti; ühe, kahe ja kolme lapsega.
Kairosse saabumise esimesed päevad ja nädalad olid ehk ühed kõige raskemad: mind ei tervitanud uues kodus ei sugulusel, diplomaatilistel ega akadeemilistel sidemetel põhinev perekond. Olin sattunud urbaansesse robinsonaadi ja ühtlasi koletusse musta auku.
Saabumisele järgneval õhtul tutvusin baierlastest üleukse-naabrite perenaise Christianega. Tema varustas mind virna välismaalastele suunatud Egiptuse ajakirjadega, kust sain vähemasti maha kirjutada esmavajaliku– inglise ja/või saksa keelt kõnelevate arstide ja haiglate telefoninumbrid, ostukohad, välismaalastele suunatud tegevused jne. Ja must sasipundar minu peas hakkas tasapisi hargnema.
Lisaks vahendas Christiane mulle muuhulgas oma koristajanna, filipiini proua Lilly kontaktid. Koristaja kuulub Egiptuse kodudesse nagu televiisorgi ja külastab „objekti” vastavalt kokkuleppele korrast nädalas kuni igapäevaste visiitideni. Viimaseks oleks Egiptuses isegi põhjust, sest pindadelt pühitav hele tülikas kõrbe(liiva)tolm naaseb ilma spetsiaalspreid kasutamata mõne tunni möödudes.
Lilly vaatas meie valdused üle ja päris:
„Kuidas sa tahad maksta, korra või tunni eest?”
Kogenematu leivaemana arvasin, et kaua meie tühja korteri ülekäimine ikka aega võtab, ning leppisin 25naelase tunnihinna peale kokku.
Samal õhtul parkis meie maja ees takso ning sellest väljus otse Spinneyse hüpermarketist naasev Lilly, käes kaks suurt kilekotti tarviliku kodukeemiaga, mille ma kassatšeki alusel summas 92 naela neelatust varjates ilusti kinni tagusin. Selle raha eest võiks Saksamaal või Eestis juba kõik vajamineva ökokvaliteedis soetada.
Et mu lõputöö oli Trossingeni veel esitamata, tassisin ühest magamistoast leitud laualogu elutuppa ning tänu kaasavõetud raamatutele ja Prantsuse rahvusraamatukogu vanade originaaltrükiste eesrindlikule digitaliseeritusele sain selle kirjutamise muessinide hüüdude saatel Kairos lõpule viia. Ühtlasi olin oma toanurka kohandatud „büroos” töötades sunnitud märkama ka Lilly rõhutatult rahulikku askeldamist köögi, elutoa ja rõdu vahel, mida iseloomustas ükshaaval põrandalapile, ämbrile, puhastusvahendile ja kummikinnastele järeleminek kööki ning pikad telefonivestlused rõdu päikesepaistes. Lilly visiidid kumuleerusid kopsakateks koristusarveteks, sest vähem kui nelja tunniga ei õnnestunud tublil abilisel kunagi hakkama saada, mis oli temast muidugi majanduslikult väga tark tegu. Aga mitte pikas perspektiivis.
Vähemalt oli see olnud mulle majapidamise õppetunni eest: kuidas koristajale tuli maksta korra eest ning kuidas valmistada korter ette tema tulekuks– kaitseks lahtiste asjade heatahtliku „ära” koristamise vastu ainult koristajale teadaolevatesse sahtlitesse-kappidesse.
Tasapisi küpses meis arusaam, et hoolimata New Cairo korteri näilisest headusest– Christiani töökoha lähedus, avarad uued ruumid, katuseterrass ja puhas õhk ning lähedal asuva spordiklubi kasutusvõimalus– pole see koht meie jaoks. Arvamus kinnistus veelgi, kui asusin tööle rahvusvahelisse Montessori lasteaeda Kompass Kairo lõunaosas, Maadi linnajaos, ning kulutasin Sherifi taksoga tööle jõudmiseks veerandi oma palgast.
Vastu suve hakkasime maad kuulama Kairo akadeemikute ingliskeelse meililisti Cairo Scholars kaudu, kuni leidsime hollandlasest vanahärra Corneliuse, lühendatult Keesi, kes oli koptitarist abikaasa ja nelja täiskasvanuikka jõudnud lapsega tagasi Hollandisse kolimas ning soovis Kairo-kodu välja üürida.
Tahtsin, et enne Saksamaale suvevaheajale sõitu oleks selge, kuhu me sügisel naastes elama asume, ja kiirustasin korteriotsingutega ehk liiga. Oma rolli mängis ka häiriv tõsiasi, et Sherif kui tüüpiline egiptuse mees oli minusse kui valgesse naisesse peale mitut nädalat toredaid ühiseid tööle- ja tagasisõite paratamatult ära armunud ning tema tungiv soov hoida kätt sõitude ajal minu põlvel oli muutumas tugevamaks kui minu võitlusvaim. Sellesisulised sõnasõjad kaks korda päevas, viis päeva nädalas, nädal nädala järel, tekitasid kasvavat tülgastust. Ähvardasin hakata taga istuma, aga Sherif tulistas vastu ning ähvardas minu vedamise lõpetada. Hoolimata heast ja kindlast iganädalasest sissetulekust!
Keesi korter asus ühes vähestest Kairo hallidest keskklassi kortermajadest, jäi jalutuskäigu kaugusele lasteaiast ning meie tulevase kodu tänavanurga taga oli nunnaklooster, mis mulle kui endisele organistile samuti vähetähtis polnud. Peale selle olid korteris vähemasti magamistubades kahhelplaatide asemel laudpõrandad, alumiiniumraamidega lükandakende asemel vanad korralikud puitraamid ning korteri juurde kuulus korrusmaja ümbritseva, küll plaadistatud, aga siiski aia ainukasutusõigus, mis mind esialgu väga võlus. Et esimese korruse korter oli tegelikult kottpime, köök tibatilluke ja ära trööbatud, vannituba lausa eemaletõukav ning kõrvalmajas mošee, ei
Kust te pärit olete? (inglise k)
