roogadega, baarmen ulatas lastele soovitud mahlasid ja emadele cappuccino’sid. Kui ma seda grandioosset elamist ja ettevõtmist nähes ahhetades käsi kokku lõin, tunnistas peremees häbelikult, et muidugi piisaks nende kolmeliikmelisele perele elamiseks ka ainult näiteks aiamajast. Aga– noblesse oblige.
Interjööris armastavad noorema põlvkonna rahakad egiptlased panustada kaubamaja-modernismile, nii et nende elamised näevad välja kui mööblikaupluste kataloogipildid, iseenesest ju ilusad ja mugavad, aga minu maitse järgi isikupärata. Kohalikes vanakraamikauplustes nägin aardeid põlevi silmi jahtimas küll ainult valgenahalisi uudistajaid, ja samas on valik ju omal nahal koloniaalajastu läbi elanud maal arusaadavalt tõeliselt põnev. Kord enne jõule jäin ühes sellises tolmunud antiigipoes silmitsema eebenipuust jalutuskeppi oma abikaasale, kuid, kuulnud poemehelt hinda, kadus mul isu isegi kaubelda. Kes otsib Egiptusest midagi originaalset koju kaasaviimiseks, hinna üle kauplemist ei pelga ja eelarve kannatab– soovitan väga.
PRÜGIEESLIST IHUTAKSOJUHINI
Egiptuses saab edukalt hakkama ka kingataldu kulutamata: pealinnas Kairos on poole päeva jooksul võimalik ära näha kõik seniajani leiutatud transpordivahendid peale rulluiskude, trolli ja dirižaabli. Nii mõnigi Kairo liikluses lahinguhaavu saanud neljarattaline või – jalgne paistab koos püsivat veel ainult teadjamehe loitsude mõjul. Kõrvaltvaatajale aga tekitab liiklusvahendite paljusus ja kirjusus tänavapildis illusoorse tunde keskaja, nõukogude aja ja tänapäeva sõbralikust paralleeleksistentsist.
Aga miks ma üldse liiklusvahenditest räägin? Ehkki tänavad kummuvad jalakäijatest, on pealinnas jalgsi käimine põlvekõrguste trotuaaride, aukliku asfaldi, prügihunnikute, korjuste, lahtiste elektrijuhtmete, kastmisveeloikude, hulkuvate koerte ning sabas sörkivate lapskerjuste tõttu üks paras rist ja viletsus. Ideaalis püüab igaüks edasi saada kelle- või millegagi, teistele omakorda on liiklusvahend elatusallikaks.
Kahekümnemiljonilises linnas, kus on tervelt kaks valgusfoori ning mitte ühtegi liikluseeskirja järgivat juhti, katkeb ummik ainult üks kord nädalas reedeseks moslemite peapalvuseks. Kuuldavasti on Egiptuses võimalik juhiload saada ilma eksamita ja lasta kulleril need otse koju toimetada, kui sõiduoskusest ei peaks piisama, et ametisse isiklikult kohale sõita. Praktikas tuleb hoida piip ja prillid, sest ka tõsised õnnetused on varmad tulema, plekimõlkimistest rääkimata. Liiklusvahenditega on aga Egiptuses nagu eluasemegagi– inimese rahakoti ja sotsiaalse staatuse kohaselt– nullist sajani.
Ent alustame algusest. Hierarhia madalaimal astmel kohtame egiptlaste traditsioonilist neljajalgset transpordivahendit, eeslit. Jätame siinjuures kaamelid ja hobused kui eksklusiivsemad ja turistidele hästi teada-tuntud isendid kõrvale. Eesel on tõesti ainult veok ega kvalifitseeru visuaalsel vaatlusel küll kuidagi elusolendiks. Sissevajunud külgedega õnnetud räämas elukad, kellele on metallkettidest „rakmed” koonu sisse tükati verised vaod kündnud, annavad tunnistust hädapärasest elushoidmisest, aga mitte „humaansest” loomapidamisest.
Puukaarikute ette rakendatud veoloomi kasutavad näiteks galabeya’des talumehed puu- ja juurvilja turule vedamiseks, müües oma vilju kaariku pealt. Kui eesel juhtub vaiksel tänaval rahulikku sammu astuma, on kaarikumees enamasti nõus lahkelt kinni pidama ja soovijale oma kartuleid, tomateid, arbuuse, apelsine, maasikaid või viigimarju nõutud koguses sealsamas kaaluma. Kusjuures viljad on sageli laotud ilusateks ühtlasteks mägedeks. Kiirteel autode vahel traavivaid lastiloomi vist siiski ei tasu tülitada, kui elu armas.
Eeslid on Kairos kasutusel ka tavaliste „prügiautodena”, kuigi kuuldavasti olevat valitsus selle keelustanud. Meie tänava prügimehel Maadis polnud aga eeslitki ja nii vedas ta oma suurte ratastega prügikäru ise. See oli noor ärksa näoga mees, kes rääkis isegi inglise keelt. Ja hoolimata oma ärksusest veab ta tõenäoliselt elu lõpuni prügi, tema poeg veab prügi ja pojapoegki veel… Korteriomanik käskis korra kuus toppida prügimehele postkasti vahele äraveo eest viienaelase, panime kümme. Millalgi noor mees kadus ja prügikotte tuli ära viima umbes 12aastane poisike. Hommikul kella kaheksa ajal, kui ta tegelikult oleks pidanud olema koolis.
Eeslikapjade klobinat kostis meie akende tagant siiski mitu korda päevas, saateks hüüd „veekja-veekja”. Veekja-mehed ostavad inimestelt prügi, mida loodavad „ümber töödelda” ja edasi müüa– katkised kodumasinad, pikemad kaablijupid, mõlkis alumiiniumkausid, kaltsud… Pikapeale hakkasin päeva jooksul mööda logistavaid veekja-mehi isegi hääle järgi eristama, üha imestades, missuguste imekspandavate volüümideni on nad suutnud oma hääle paisutada, nii et isegi toas tuli vahel tahtmine käed kõrvadele suruda. Seal oli poiss-sopran, täies elujõus rõõmsameelne bass-bariton, nasaalne ätikene; kord kostis hüüd nagu kutsutaks kassi: „veeeeekja-vekja-vekja”, kord nagu nõue: „vekja-vekjaaaa”, teinekord aga napilt konstateerivalt „vekkja”.
Egiptuse pealinnas Kairos ning Niiluse delta-alade kanalitel saab soovija edasi või „üle” liikuda parvede ja muu jõetranspordiga. Üldiselt kipuvad aga igivanad ja ärapeetud veesõidukid ette hoiatamata põhja minema, nii et veekogude ületamiseks katsuge leida ikka lähim sild. Turistil oleks parem lubada endale hoopis üks felukisõit Niilusel. Väikesesse purjepaati saab kaasa võtta kuni 20-liikmelise seltskonna, suurema bande puhul seotakse kaks felukit üksteisega „katamaraaniks” kokku. Päikeseloojangul mööda Niilust edasi-tagasi seilamine, pruukosti võtmine ja jahutava tuule ning vaikuse nautimine on üks parimaid asju, mida Kairos ette võtta. Ja ärge siis unustage, et toidu- ja joogiülejäägid tuleb jätta „gondli-mehele” bakšišiks!
Ka üksikuid jalgrattaid kohtab Egiptuse tänavail. Kõik nad on:
a) uunikumide ikka jõudnud;
b) vanusele, tee- ja liiklusoludele vastavas konditsioonis (loe: roostes, mustad ja kaheksas);
c) ilma piduriteta.
Umbes korra kuus lõhestas meie tänava poolvaikust täiesti iseloomulik, pikk veniv hüüd. See oli mees, kelle jalgratas-käsikivi oli mõeldud nugade teritamiseks. Nii astus ta, ratas käekõrval, mööda tänavaid ja pakkus valjuhäälselt oma tööd. Aeg-ajalt pidas Christian poolpimeda noamehe aiavärava ees kinni ja viis talle meie kaks suurt köögiväitse.
Käsikivi lükati veerema ja ootetöö võis alata. Ikka ja jälle proovis noamees pöidlaga tera headust, kuni lõpuks rahule jäi. No olid teravad küll. Töö eest pakutud kümnekat ei tahtnud ta esiti vastugi võtta. Muidugi oli see ilmne ülemaksmine, aga sõnatus vaidluses jäi pakkuja õnneks peale– see on Egiptuse „sekundaarne sotsiaalsüsteem”.
Oma pere sõitude tarbeks katsuvad egiptlased ikka vähemasti mootorratta osta. Nii nad sõidavadki: pereisa ees, naine hidžaabi lehvides tema selja taga „naistesadulas” ehk jalad ontlikult ühel pool, tekkidesse mähitud imik kätel. Et pearäti või nikaabi otsa kiiver ei käi, on iseenesestmõistetav. Mitu protsenti niimoodi reisivatest naistest-tittedest Egiptuse tänavatelt otse Allahi juurde saadetakse, ei taha mõeldagi. Liiklus on Egiptuses teatavasti ju nagu improvisatsioon.
Sedamööda, kuidas peresse lapsi lisandub, kasvab ka vajadus auto järele. Ainukesed autod, mida Egiptuses tõesti enam näha ei ole, on need päris esimesed, tõllataolised ja metalliga üle löödud puitratastel Fordid ja nende lähemad sugulased maailmasõdade ajast ja vahetult pärast seda. Aga muu 20. sa-jandi toodang on ikka veel jõudsalt kasutusel, jääb ainult imestada– kuidas need küll ometi veel sõidavad? Ja isegi taksodena!
Keskmised
