inimestega suhtlemisel, kohalike olude tundmisel ja projektide juhtimisel. Aastaid töötasin filmi- ja telealal mitmetes produktsioonifirmades, olin produtsendiks ja toimetajaks hulgale eestlaste lemmiksaadetele. Seejärel asusin EMTs juhtima üritusturundust ja partnersuhteid. Jäin EMTsse peaaegu seitsmeks aastaks, tehes kõrvalt ka telesaateid, reklaame ja olustikufilmikesi.
Samal ajal osalesin sotsiaalministeeriumi konkursil ja õppisin soolise võrdõiguslikkuse konsultandiks. Minu pädevus on analüüsida ettevõtteid ning anda nõu, kuidas tagada kõigile töötajatele võrdsed võimalused. Olen olnud hõivatud, kogu aeg tegevuses, tihti ka nädalavahetustel ja õhtuti.
Kas Istanbulis – keelt oskamata, kohalikke olusid ja inimesi tundmata – on üldse võimalik seda tüüpi tööde leidmine? Ilma tööta kardan aga elada poolikut ja minu jaoks mittetäisväärtuslikku elu.
Ainus lahendus tundub olevat katsuda hoida oma töist elu Eestiga sedavõrd seotuna, et endale vähemalt esialgu sealtkaudu tegemisi garanteerida. Edasise elu ettevalmistamiseks Türgis plaanin samal ajal pühenduda türgi keele õppimisele ja suhete loomisele Istanbulis.
Enne Eestist lahkumist loon oma firma ning alustan pehme üleminekuga – saan lõpule viia paar olulist pikemat projekti ning alustada oma firma alt ettevõtete soolise tasakaalu uuringute ja auditite tegemist.
Mai alguseks on asjad ära korraldatud ja piletid ostetud. Viin Tšiili-beebi pisarsilmi Saaremaale vanematekoju õe Halliki hoole alla, pakin kohvritäie asju ja istun lennukisse.
Kui enne käisin Istanbulis külas, siis nüüd pean hakkama käima Eestis komandeeringus.
Ilusa ilmaga Istanbuli lennates tekitab vaatepilt ülevalt lennukiaknast vastakaid tundeid. Vähemasti minus.
Ühelt poolt sillerdav Marmara meri, metsad, mõnikord sõidame üle Musta mere. Päike sätendab lainetel, laevad ootavad Bosporuse lahe läbimiseks oma järjekorda, saared…
Siis märkan korraga terveid halle mäekülgi, millest inimene on uskumatult suuri tükke välja kaevandanud. Nagu oleks näljane hiiglane sealt lõugadega suure ampsu võtnud. Näen terveid veekogusid, mis on suunatud merre voolamise asemel põllumaid niisutama. Vaatan koletult suurt lõppematut pruunikashalli linna madalamate ja kõrgemate majadega, mille vahel turritavad mošeede teravad minaretid kui merisiilid. Kõrgelt vaadates näib see kui imelik krobeline pind, ühendatud tuhandete suuremate või väiksemate tänavatega, mille pidev autodevoog seob arteriteks ja veenideks ja väiksemateks kapillaarideks. Kõik see hoiab seda suurt ja ebaloomulikku, inimsipelgatest koosnevat kasvajalaadset moodustist koos. Nagu oleks maa seest välja pressitud mulle tundmatuid mürgiseene mügarikke.
„Maal on melanoom, inimkond on haigus!” mõtlen õõvastusega. Ükski teine liik ei muuda keskkonda nii mastaapselt. Ei saa lõputult kesta, et kasutame ümbritsevat loodust ja selle ressursse ülemäära ja ebaefektiivselt. Saastame, mürgitame, jätame igale poole maha kohutavad hulgad prahti, meie pärast surevad välja terved liigid.
Suurlinnad panevad keskkonnale karmi koormuse ja Istanbul, Türgi vabariigi suurim tõmbekeskus ning minu uus kodulinn, ei erine selle poolest teistest. Türgis on iga kolmas inimene noorem kui 35 aastat. Rahvastik kasvab, linnastumine on tõusujoonel ning kõik tahavad kusagil elada. Peaminister ärgitab peresid tootma vähemalt kolme last, aga õigeks pereks hindab neid, kellel on rohkem… Istanbulis elab erinevatel hinnangutel 18–20 miljonit inimest, kuigi ametlik arv on umbes 14 miljonit. Territoorium, üle viie tuhande ruutkilomeetri, jaotub kahe kontinendi vahel – Euroopa ja Aasia.
Terve Eesti on rahvaarvu poolest vaid üks Istanbuli linnaosa.
Lennuk vähendab kõrgust ja tuhiseme madalalt üle linna. Siinsed prahised ja tolmused Lasnamäed on Tallinna omast sada korda suuremad, päikese käes kuumavad maanteed neli korda laiemad, slummid on ähvardavamad, peened kaubandus-keskused suuremad, õhk sudusem, liiklus tihedam ja metsikum, kõik võrreldamatult suurem ja intensiivsem.
Aga mitte heituda!
Tõukega puudutavad lennukirattad maandumisrada. Mu helge meeleolu tuleb tagasi. Sada korda rohkem on Istanbulis ju ka huvitavat, ilusat, harivat ja väärtuslikku. Palju rohkem on külalislahkust, avalust, uudishimu, nalja ja naeru!
Äkki on raske kirjeldada, millist vabanemist ja kergendust ma tunnen. Järsku olen täiesti kindel, et tegin 100 protsenti õigesti ja kuigi tulevik on looritatud teadmatusega, tean, et minna saab ainult hästi. Kas või juba sellepärast, et läbi on need igatsemised ja FaceTime’i vahendusel koos magatud ööd, kus vaid läbi pimeda ekraani teise lohutavat hingamist ja küljekeeramist kuuled. Ma saan päris kaissu! Ainuüksi sellest teadmisest piisab tundeks, et võin Istanbulis hakkama saada ükskõik millega.
Astun lennukist maale. Istanbuli õhk on tummine, lausa paks. Tuleb sisse hingata ja sisse sukelduda.
Istanbuli Atatürki lennuväli on osavalt ja riikliku strateegia kohaselt haaranud endale Euroopa, Aasia ja Aafrika strateegilise ühenduspunkti rolli ning saanud võimsa Turkish Airlinesi 1930ndatel rajatud riiklikult toetatud lennukompanii kodusadamaks. Alustatud on juba kolmanda, maailma suurima rahvusvahelise lennuvälja ehitust pealinna Musta mere poolsesse külge, mida targalt planeeritakse ka maavärinakindlaks. Lennuväli loodetakse valmis ja tööle saada enne 2020. aastat. Plaan oli sihtida olümpiamänge, mille asukohalinnaks kandideeris Istanbul juba viiendat korda, kuid siiski edutult.
Atatürki lennuväljal näeb liikumas nii erinevate kultuuride esindajaid, et lausa lust on istuda ja inimvaatlusega tegeleda. Kirevad aafriklased suurte naeratustega, silmade välkudes vudivad mustades burkades araabia naised sündsas kauguses oma meeste taga, eurooplased sahmerdamas oma allumatute lastega, vadistavad asiaadid, kes igal pool üksteist fotografeerivad. Sinna vahele türklaste seltskondlikud naerupahvakud ja vali jutukõma.
Ootesaalis valitseb kerge kaos, mille ohjeldamiseks jalutavad ringi turvamehed. Kümned inimesed tunglevad, et tervitada kedagi, kes mingist maailma otsast saabub. Kes vehib sildiga, kes hüüab nimeliselt. Palju tõmmusid nägusid, pearätte ja valgeid murumütse.
Siin ma nüüd olen. Vaatan Istanbuli värske armunu pilguga.
„Tere, uus kodulinn! Mulle tundub, et hakkan sind veel armastama!”
Ja Istanbul vastab sooja naeratusega: „Merhaba, Hille! Hoşgeldin!”2
Tõnu ootab mind uksel.
KEPIKÕND EUROOPA JA AASIA VAHEL
Oma elu esimese kepikõnni teen koos tuhande türklasega maailmakuulsal Aasiat ja Euroopat ühendaval Bosporuse sillal. Sellel, kus liiklus ei peatu hetkekski isegi öösiti ning kus ummikus passimine ajab hulluks miljoneid Istanbuli autojuhte.
Sukeldume seltsiellu kohe järgmisel hommikul, kui minul on veel kottki lahti pakkimata. Uue elu alguse tähistamisest pohmane pea ei saa ju takistada täiskäigul tutvusi loomast ja ümbrust avastamast! Olen veel Eestis elades registreerinud nii ennast kui ka Tõnu sümboolsele Euroopa Liidu ja Türgi ühisüritusele, kepikõndi tutvustavale jalutuskäigule üle Bosporuse silla. Mis võiks olla kihvtim – esiteks pole ma elus kordagi kepikõndi proovinud, teiseks on Bosporuse sild tavaoludes jalakäijatele rangelt suletud ja sealt avanevaid vaateid Istanbuli Aasia ja Euroopa pooltele saab vaadata vaid autoaknast. Väärtust lisab, et korralduses osales vapralt terve Eesti saatkond.
Liikluse
Tere, Hille, oled teretulnud! (türgi k)
