torkab silma islami keeld, et inimesel pole õigust jumalat pildiliselt kujutada. Mäletate islamimaades tõusnud pahameelt meie jaoks tühiste Taani koomiksite või Ameerika filmiklipi pärast, kus pilati prohvet Muhamedi? Ent islamis ei tohi inimene oma tühisuses jumalat kujutadagi, ammugi mitte tema üle nalja teha või solvanguid kuuldavale lasta. Kui kristlased on ehk vaid kergelt solvunud, kui keegi kiriku arvel nalja teeb või Anu Saagim end altari juures alasti pildistada laseb, siis islami kultuuris on sellised tavade rikkumised andestamatud.
Kuna inimest kujutada ei tohi, on siin väga kõrgele tasemele arendatud kalligraafia ja religioosses keskkonnas sümbolite kasutamine. Iga väiksemgi detail mošee kaunistustes tähendab midagi. Tulp Allahit, roos prohvet Muhamedi, granaatõun viljakust ja õitsengut. Ning islami kalligraafiameistrite kunsti lihtsalt peab imetlema! Kuldsed ja värvilised, ülipeenikeste sulgedega kirjutatud ja ornamentidega kaunistatud pühakirjad nahkehistööst kaantega on tõelised vaatamisväärsused ja annavad tunnistust ülimast meisterlikkusest ja pühendumisest.
Kedagi Istanbuli tulijaist ei jäta külmaks Ottomani impeeriumi aegsete mošeede ilu, arhitektuuri külluslikkus ja pillavus. Armastan istuda palaval päeval jahedas mošees pehmel vaibal, vaadata kauneid kupleid, lõdvestuda ja mõtiskleda. Lõppematud lillornamendid ja kaunid keraamilised plaadid, igaüks sadu aastaid tagasi mõne armastava Izniki meistri käega maalitud. Mošees valitseb rahu. Väljas hüüavad lendavad piirpääsukesed igatsevalt oma kaaslasi. Või hüüavad nad hoopis Allahi poole?
Palvuste ajal on kuulsamad mošeed tavaliselt lahti vaid palvetajatele, kuid mul õnnestub end Süleymaniye mošeesse ka palvuse ajaks sisse moosida. See on imeilus! Kutsung palvele, laul ja palveid sosistavad inimesed, kes Allahilt endale ja oma lähedastele armu paluvad – see on üks liigutavamaid vaatepilte muidu nii asjalikus Istanbulis. Reedene palvus on pikk ja palvetatakse põhjalikult. Kui muidu palvetatakse vaid araabia keeles, siis reedel peab imaam kõne päevakajalistel teemadel türgi keeles. Sestap on reedene palvepäev ka kõige tähtsam. Sajad inimesed põlvitavad, puudutavad laubaga maad, tõusevad, laskuvad uuesti põlvili, puudutavad laubaga maad, pomisedes palveid. Rituaal kordub palvuse jooksul palju kordi. Istun naiste sektsioonis, võrgu taga, kus türgi naised põlvitades käes helmeid veeretavad. Mul on lausa pisarad silma tikkunud, sest teiste siiras armastus jumala vastu on liigutav isegi minusugusele paganlikule maausulisele.
Istanbuli avastades saab peaaegu füüsiliselt tunda, kuidas kultuurikihid üksteise peale on ladestunud, kuidas religioonid, tavad ja kombed muutuvad, aga jäävad järeltulevaid põlvi mõjutama.
Üks esimesi külalisi, keda saan algaja Istanbuli elanikuna ringi sõidutada, on hea sõbranna Marjo, minu Soome „õde”, tõeline Soome „püss”. Ta on juba aastaid Tallinnas Soome saatkonnas fantastiliselt head tööd teinud, propageerides ja edendades Eestis Soome kultuuri. Istanbulis aga läheme Marjo nõudmisel keerlevate dervišite rituaalile.
Kõigepealt otsime pikalt giidi, kes viiks meid just sellele päris ehk autentsele rituaalile. Tavaliselt peavad turistid leppima restoranides tehtavate demonstratsioonesinemistega. Kui olete Istanbuli tulnud ja hotellist pakutakse teile mõnes restoranis või hotelli fuajees dervišite keerlemist vaadata, siis teadke, et tegu ei ole vaimuliku elu järgijatega, vaid see on lihtsalt esinemine. Dervišite ehedat rituaali saab vaadata vaid palvelates ja ainult seal saab tunda tõelist vibratsiooni ja energiat, mida need inimesed oma pühendumusega kiirgavad.
See on väga eriline kogemus. Sufi islami usulahu järgijad astuvad jumalaga ühendusse omapärase keerlemisrituaali kaudu. Neil on peas kõrged kaamelivillast mütsid ja seljas valged või värvilised alt laienevad mantlid. Muusikud mängivad omapärast monotoonset muusikat ning sufi mungad alustavad ülitäpselt välja reguleeritud keerlemist ümber oma telje, liikudes ühtlasi nagu Maa ümber Päikese ringis ümber saali. Selleks, et rituaaliks loodud keerutamist perfektselt sooritada, harjutatakse aastaid. Üks käsi kõrgemale tõstetud, teine alla suunatud, pea kergelt viltu, langevad nad keerutades transilaadsesse seisundisse ja meditatsiooni, näod õndsalt lõdvestunud. Üles suunatud käsi loob kontakti jumalaga, alla suunatud käsi vahendab kontakti inimestele maa peal. Nende mantlitest tulev tuuleõhk paitab teidki ja tekitab tunde, et see ongi jumalik hingus.
Rituaal kestab pikalt ja on imetlusväärne, kuidas keerlejad säilitavad oma keha üle nii tugeva kontrolli, et pärast keerlemist pole näha mingit pööritust ega tasakaalu kaotamist. Nad tänavad oma juhendajaid ja lahkuvad ruumist täieliku kontrolli all.
Olen väga üllatunud, nähes, et keerlemisrituaalis osalevad ka naised. Küsin hiljem, et kuidas selline asi võimalik on, sest üldiselt naisi avalikult Allahit ülistama ei lasta. Tuleb välja, et selle Mevlevi koguduse praegune usuline liider kinnitab, et naisi ei tohi takistada usule pühendumast. Tema usub, et mees ja naine on jumala ees võrdsed. Seega on nad võtnud oma liikmeteks ka naisi, kelle pühendumus ja rituaalides osalemine on end igati õigustanud.
Mulle läheb väga hinge, et pärast keerlemise rituaali õnnistab usujuht ka meid, kristlastest külalisi. Sedasorti suuremeelsus on sufi usulahule väga omane, kuna õpetab tolerantsi ja kooseksisteerimist.
Pärast palvetamist jagatakse kõigile suhkrusiirupist nõretavaid Türgi maiustusi ja kanget teed ning me lahkume elamusega alatiseks, endalgi jalad maast kahtlaselt kerge gravitatsiooni tõttu lahti kerkimas. Nii suure energiapuhangu saime!
Religioon avaldab mõju igapäevaelule, majandusele ja poliitikalegi. Taksojuhid, kes enamasti on Istanbuli kolinud konservatiivsetest maapiirkondadest, armastavad rõhutada, et Türgi tõus on tulnud Allahi toetusest valitsevale parteile ning et just jumalakartlik konservatiivne poliitika on toonud Türgile majandusedu. Ka riigipead üle maailma tõstavad Türgit esile kui toimivat islamidemokraatiat, kelle järgi peaks joonduma kogu islamimaailm.
Minu jaoks on üllatus, kui suur mõju on Türgis religioonil, kuna põhiseaduse ja Atatürki ideaalide järgi on tegu täiesti ilmaliku riigiga ja usk peaks olema inimese personaalse elustiili küsimus. Istanbulis jääb pigem mulje, et see riik võiks vabalt astuda Euroopa Liitu, sest ei erine ju eriti millegi poolest ei Hispaaniast, Itaaliast ega Kreekast. Paljud tuttavad olid käinud Lõuna- ja Lääne-Türgis suvitamas ning mulle oli jäänud mulje, et eurooplased tunnevad end seal igati vabalt ja et ilmalikkust ei ohusta mitte miski.
Kuid see pole päris nii. Riiklikes tele- ja raadiojaamades on täiesti tavaline, et veerand programmist toetub usuküsimustele ja islamile. Loetakse ja mõtestatakse koraani ning on eraldi jutusaated, kus stuudios istuv imaam võtab vastu kuulajate kirju ja kõnesid. Näiteks helistab stuudiosse noormees, kellel on selline küsimus:
„Ma käisin poes ja müüja andis mulle 20 liiri asemel tagasi 40. Kas see on patt, kui ma talle seda raha tagasi ei vii?”
Imaam kinnitab, et jah, see on haram, patt, samaväärne vargusega. Noormees lubab raha tagastada.
Samuti helistatakse suhteprobleemide pärast, laste ja tööga seonduvates küsimustes. Või helistab väriseva häälega naisterahvas, kes tunnistab, et tal on kohutav hirm surma ees. „Mida teha, mu õpetaja? Olen elanud pattudeta elu, aga ikkagi kardan…?” Imaam annab nõu, kuidas palvetamise ja meditatsiooni abil hirmust üle saada. Kolmanda helistaja mureks on aga päranduse jagamine kahe õe ja ühe venna vahel, sellega on suuri probleeme. Igas valdkonnas jätkub nõu ja tuge.
Kõned algavad alati „mu austusväärse õpetaja” õnnistamisega ja lõpevad pärast küsimuse lahendamist ohtrate tänusõnadega.
Ma olen veendunud, et helistajate usk on nii siiras, et nad imaami juhtnööre täpipealt ka täidavad.
Loomulikult
