vähem tark see parajasti on.
„Teeme ära!” toob mulle teisegi huvitava kogemuse: filmimise Türgis.
Olen vaevalt pool aastat Istanbulis elanud, kui helistab mu ammune tuttav Tallinnast, produktsioonifirma Nafta juht Esko.
„Kuule, mul on vaja teha enne aasta lõppu maailmakoristusaktsioonile „Teeme ära!” kaks reklaamklippi, aga Eestis on lumi vööni, pole võimalik teostada. Kuidas teil seal ilm on, kas saab Istanbulis filmida? Ja mis teil seal produktsiooni hinnad on, Eestist saadaks minimaalselt kraami ja inimesi? Kas võtaksid seal asjaajamise enda peale?” tulistab ta infot ja küsimusi.
Saan aru, et Nafta tiimil pole ettekujutust Istanbuli suurusest ja kõikvõimalikest takistustest ega ka filmimisega kaasas käivast bürokraatiast. Ega minulgi ole, kuid otsustan kohe, et saab muidugi teha, mis mõttes ei saa? Tulge kohale, teeme ära! Elu sees ei laseks ma käest võimalust teha käppaharjunud tööd võõras keskkonnas, täiesti uues töökultuuris ja teisest rahvusest inimestega! Kus see härg on, ma haaran tal sarvist!
Edasi läheb kõik peadpööritava kiirusega: nemad saadavad lood, mina saan aimu, mida oodatakse ning asun selle alusel ette valmistama kahenädalast võtteperioodi Istanbulis ja linna ümbruses. Eestis poleks minu kogemusega inimesel mingit probleemi, aga Istanbulis pean alustama täiesti algusest. Kust leida võttekohad ja näitlejad? Kuidas saada load filmimiseks? Kellest panna kokku meeskond, kui Eestist tulevad vaid kunstnik, tegevprodutsent, režissöör ja operaator? Eelarve on teadupärast kitsas, mittetulundusorganisatsioon rahas ei uju. Seega on ülesandeks mitte lihtsalt tootmise korraldamine, vaid teha seda Türgi mõttes ülitagasihoidliku eelarvega, peaaegu heategevuse korras. Seejuures on vaja korraldada massistseene pimedas ja külmas öös, vaja on autosid, inimesi, abilisi, toitlustust, telki, soojendusi, majutust, transporti, tehnikat… Lood on armsad, kuid Istanbuli tingimustes korralduse mõttes pretensioonikad.
Ainsaks pidepunktiks on alustada info kogumisega filmiproduktsioonifirmast Aksoy Film Production, mida ma tean selle järgi, et ta asub juhuslikult meie tänaval. Muid ma tõtt-öelda ei teagi. Interneti väitel on nad Türgi mõttes täiesti tegijad: toodavad filme Türgi turule ja on mõnda aega tagasi maha saanud suure ajaloolise draamaga Konstantinoopoli vallutamisest, mis kogus Türgis kuus miljonit vaatajat. Omanik ja produtsent Faruk Aksoy on teinud ka teleseriaale ja lühifilme. Koht, kust alata!
Helistan ja alustan küsimusega, et kas te inglise keelt räägite – on selge, et oma türgi keelega ma seda infot kokku ei aja. Telefoni teises otsas toimub sebimine ja toru otsa leitakse inimene, kes räägib. Jutustan oma loo: näete, olen Eestist, teie naaber, elan teiega ühel tänaval. Juhtus nii, et vaja teha selline ja selline klipp, mul on terve nimekiri asjadest, mida tarvis läheb, kas saaks teilt pädeva info näol abi, armsad naabrid? Muidugi, vastatakse lahkelt.
Veedame telefoni otsas pool tundi, nemad jagavad soovitusi, ettepanekuid ja infot tehnikarendi ja toitlustuse, casting’u ja muu vajaliku osas. Uurin, kuidas ma saan oma tänu väljendada. Selle peale naerdakse, et mis tänu! Tule mõnikord läbi, joome kohvi, saame tuttavaks, tore oleks kunagi ka koos töötada! Ainult helista ette, me oleme kontoris harva, kui mõni suurem töö käimas, töötame projekti korras!
Esialgne kaos hakkab süstematiseeruma ja lüngad täituma.
Nüüd asun ringi sõitma ja võttekohti valima. Olen sõitnud mööda Istanbuli äärelinnu sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid, et lugude jaoks vastavaid kohti leida. Olen näinud pealinna sisse rännanud lihttööliste lobudikest getosid, külakesi, määrdunud majakeste ja viinapuuväätidega varjualustega kola täis hoovikesi, kus vanakesed rahulikult teed joovad, näinud naisi karjatamas kitsi ja lambakarju asfaltteede ääres, milleks nende endised karjamaad on progressi käigus muudetud. Soliidsetes ülikondades külamehed ratsutavad autode vahel oma väikestel kleenukestel hobustel, kelle valjad enamasti tutte ja kuljuseid täis riputatud ning sabad hennaga punaseks toonitud. Istanbuli kiire kasvamise tõttu on külaelu sellele jalgu jäänud, aga on tavaline, et traditsioonilised külainimesed üritavad äärelinnades veel endist elu elada, juurvilju kasvatada ja loomi pidada, kuigi ümber ehitatakse juba 15-korruseliste majade kobaraid. Leian mitmeid võimalikke võtteplatse, pildistan, saadan režissöörile ja kunstnikule vaadata ning otsustada.
Variante valida on lihtne, aga kuidas saab kokkulepetega? Türgi keelt purssides ja vahel türgi keele õpetaja Inançi abiga käin ringi, uurin maad, kauplen. Enamasti saame sõbraliku vastuvõtu, kuid kui kuuldakse, et otsitakse kohta filmiklipiks, tahab ka kõige mõttetuma tühermaa omanik raha. Samuti hoiatatakse igal pool, et lubadeta filmimise eest võib Istanbulis tulla suuri pahandusi. Jama meil kindlasti vaja ei ole – esiteks on eelarve nii pingeline, et iga päev on arvel, teiseks on meeskonnal lennupiletid ja kolmandaks on kliendil klippe vaja enne aasta lõppu.
Lubadega on lugu tõeliselt kafkalik. Helistan kultuuriministeeriumi, kes väidetavalt (internetis leiduva info põhjal) jagab filmimiseks lube. Sealt suunatakse mind linnavalitsusse, kust omakorda kästakse helistada politseisse, kes suunab tagasi kultuuriministeeriumi. Igas instantsis tuleb rääkida vähemalt viie inimesega, igaüks suunab mind edasi järgmisse kohta. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmid, kuid kõigil on erinevad teadmised sellest, mis luba ikkagi täpselt vaja on ja millal võiks seda saada. Tihti viibivad ametnikud kas lõunal või lihtsalt ei vasta telefonile.
Lõpuks on selge, et enne kuud aega kusagilt luba loota pole, kuna meie taotlust tuleb vastavates instantsides menetleda. Võtteperiood algab aga kahe nädala pärast, me polnud bürokraatiaks kuluvat aega nii pikaks küll planeerinud. Lõpuks suudan välja raalida, et kõige kiiremini ja odavamalt saaks loa tudengifilmi tegemiseks. Selle kohta on nõuded päris hägused. Arutame Inançiga, et kuna filmime väikese meeskonnaga, madala eelarvega ja peaaegu nagu heategevusüritusena, võime riskida, suurest bürokraatiast ringi minna ja üritada tudengifilmi tähe all oma klipikesed valmis saada.
Inanç kehastub filmitudengiks, läheb politseisse ja räägib loo ära. Juba järgmisel nädalal saab ta – muidugi pärast mõningaid edasilükkamisi ja arusaamatusi – paberi, mis lubab väikesel tiimil Istanbulis filmi teha. Sellega on korras. Kuigi paber lubab meil filmida vaid mõned päevad ja kindlas linnaosas, on algus tehtud, järgmistele lubadele läheb ta järele hiljem. Seletamist ja kauplemist on omajagu, aga kätte ta need saab ja me tunneme, et oleme bürokraatia seljatanud.
Arvatavasti pole filmivaldkonnas midagi, millega ei tuleks ühes suvalises maailmanurgas toime kuueliikmeline eestlaste tiim, kellel on sees selline adrenaliinikogus nagu meil. Väga lahe seltskond eesotsas kleenukese, kuid keravälgu energiaga tegevprodutsent Liisiga sajab ühel hetkel kohale. Et kulusid kokku hoida ja kõike jooksvalt koos ajada, maandub kogu kamp meie koju. Järgnevad nädalad on see ühteaegu nii hipikommuun kui ka produktsiooni peakontor. Nagu iga korraliku produktsiooni käigus, jõuab kõigil vähemalt korra juhe kokku joosta, jõutakse tülli minna ja leppida, jõutakse luua ja teostada, naerda ja nutta, mitu pudelit Baileyst juua ja mitu pakki suitsu teha.
Oma eelarvamustes olen olnud kindel, et Türgi töökultuur on aeglane, võtteplatsile tullakse kohale hiljem, asjad ei suju ja venivad. Absoluutselt mitte! Mulle meeldib türklaste tiimitöö, korraldus ja filmitegemise tõhusus. Võrreldes Põhjamaade või Kesk-Euroopa filmikogemustega tundub mulle, et türklased (nagu eestlasedki) pole nii hellitatud kellaaegade ega töötingimuste suhtes. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – see on minu ja tundub, et ka Türgi produktsioonifirmade mõtteviis.
Meil on stseen, kus hulk inimesi
