jagades. Pakime kotid autosse, nii et pagasiruum punnis, ja ühitame poeskäigu pakendite äraviimisega. Laadime kotte pidulikult maha, heidan pilgu konteinerisse. See on seestpoolt ilma mingite vahedeta, lihtsalt suur tünn, pealegi juba suvalist prahti ja sodi täis topitud.
„Eh, tahtsin parimat, välja tuli nagu alati!” nendin heitunult. Loobime oma eraldi sorditud pudelid ja pakendid muule sodile järele.
Kuidas ometi saaksin elada siin linnas keskkonnasõbralikku väikese ökoloogilise jalajäljega elu, kui selleks pole üldse tingimusi loodud? See tekitab minus süümekaid.
Istanbuli kohalikele on omane vana hea lõunamaine mõttemall „mis silmist, see meelest”. Kirjutan köögis artiklit ja jälgin poole silmaga, kuidas vastasmaja ehitusel toimetab seltskond töömehi. Sellised, keda Eestis vast Sassideks kutsutaks, aga Türgi puhul on tegemist Ahmetite ja Mehmetitega.
Süvenen töösse ega pane neid mõnda aega tähele. Siis viskan aga taas pilgu aknast välja ja mida ma näen! Kutid loobivad ehitusprügi üle aia meie territooriumi haljasalale! Seal on juba arvestatav kuhi penoplasti, puitu, kilet. Selge pilt – üle aia visatuna praht nende poolt välja ei paista. Pole prahti, pole probleemi!
Saan peaaegu südameataki, veri tulvab pähe. Mis asja?! Raban oma türgi keele vihiku, et kiirelt paar vihast, aga vähemalt grammatiliselt õiget lauset koostada. Kordan need mõttes läbi ja avan akna.
„Mida te teete!? Koristage kõik ära või ma helistan politseisse!” karjun vihase näoga.
Ahmetite ja Mehmetite ridades tekib segadus. On näha, et vahelejäämine on ootamatu ja nad saavad ka ise aru, et nii ikka ei tohi. Kõigile tekivad lambalikud vabandavad näoilmed ja nad hakkavad murelikult ringi vaatama, et kus on ülemus, kelle käsul prügi üle aia lendas ja kes peab selle asja nüüd korda ajama.
„Pardon, pardon, hanimefendi!”7 hüüab too kergete kummarduste saatel ilma mingi seletuseta.
Järgneb kiire omavaheline sõnademulin, mida mina ei mõista. Juba hüppavad mehikesed üle aia (kõrge kukkumine, muideks!) ning asuvad prügi üle aia tagasi loopima. Kõik saab minu kurja kullipilgu all viie minutiga puhtaks.
Kutid lehvitavad uuriva näoga, et kas kuri naabriproua on leebunud? Viipan selleks hetkeks juba olukorra koomilisust mõistes naeratades vastu, et jah, olen.
Miks ma sellest juhtumisest räägin? Sest see on nii iseloomulik. Prügi üle aia – see on kadunud. Prügi merre või jõkke – kah silma alt läinud. Tavaline on, et kui elumaja asub mäeküljel, voolab selle juurest alla prügijõgi: kõik, mis õuel vedeleb, lükatakse üle ääre. Küll ta ühel hetkel tuule, vihma või Allahi abiga sealt kadunud on!
Jõuabki kätte esimene koristusaktsioon. Üsküdari linnaosa on õla alla pannud ja leidnud sobivalt prahi alla mattunud tühermaa, ümbritsetud 4–5korruseliste elumajadega. Selle põhjal, mida enne kirjeldasin, saate ilmselt juba aru, et prügi on tühermaale tee leidnud neistsamadest majadest.
Paarsada vabatahtlikku viiakse bussidega kohale, jagatakse laiali tööriistad, prügikotid, kindad, nänni. Mulle jääb mulje, et üritus on muuhulgas linnaosa reklaam, sest ringi käivad ka ajakirjanikud ja telejaamad. Üks tiim koosneb puhtalt välismaalastest ja sinna paigutatakse meidki Tõnuga. Tore ja hakkaja seltskond, vahetusüliõpilased ja expat’id segamini. Tiimi juht on Aigi.
Saab tehtud palju tööd ja higistatud mehemoodi, leiame kõike alates niisama prahist kuni vetsupottide, teeklaaside, lusikate ja kraanikaussideni välja.
Eriti on mulle sellest päevast meelde jäänud pilt, mis ilmestab ehk kogu koristuspäeva kõige paremini. Kohalikud on kogunenud naeratades akendele ja trepikodade ette, jälgides huviga meie tegevust. Nad rüüpavad teed ja lehvitavad. Meie lehvitame vastu. Julgemad lapsed tulevad ligi, teevad juttu ja asuvad appi, korjates ka maast ühte-teist, aga täiskasvanud ei ühine, vaatavad niisama trepimademetelt, võtavad meid kui seltskondlikku meelelahutust. Seal seisab ka üks armas kortsus vanaonuke, valge murumüts peas ja kottpüksid jalas, ning mälub simit’i, traditsioonilist seesamiseemnetega rõngassaia. Seisab oma kortsus vanainimesesuuga filosoofiliselt mäludes ja vaatab mõnusalt meie paarikümneliikmelise grupi tööd, kuni seab end tasapisi minekule. Enne ümberkeeramist langeb ta käsi lõdvalt rippu ning paber, milles enne oli rõngassai, liugleb maha just seal, kust me oma koristusega enne üle käisime…
Naeratan leplikult, sest ühe koristusaktsiooniga ei saa muuta inimese eluaegseid käitumisharjumusi ega maailmapilti. Aga äkki vähemalt need lapsed, kes kaasa lõid, mõtlevad edaspidi, enne kui prahti omaenda maja ümber maha loobivad…?
Muidu on Istanbuli „Teeme ära!” igati vahva ettevõtmine. Igal vabal momendil lükatakse valjuhääldajatest muusika türgi rahvaviisidega põhja, momentaanselt haaravad osalised üksteisel kätest, astuvad õlg õla kõrval tihedasse rivvi ja tants lähebki lahti! Õpin seal isegi ühe türgi rahvatantsu sammud ära, sest esimesena haaratakse tantsu muidugi välismaalased. Siis tõmmatakse muusika maha ning kuni järgmise pausini läheb töö edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Mulle meeldib väga, et türklased on igal hetkel nii tantsuhimulised. Erinevalt eestlastest ei pea nad tantsimiseks poolest pudelist viinast abi otsima – tants sobib neil igale üritusele, igale poole. See on tõeliselt vahva ja vahetu, väga siiras.
„Teeme ära!” tippsündmus on see, kui koristan ühe kivihunniku ümbert prahti ja üritan sealt kilet välja sikutada. Nagu öeldud, toimub see keset Üsküdari linnaosa, tihedas elurajoonis. Läheb mööda üks proua, vaatab kiitvalt minu ponnistusi ning uurib, milleks me üldse koristame. Seejärel küsib ta murelikult, et ega selles kivikuhjas juhuslikult usse pole. Olgu ma ettevaatlik ja kaitsku mind Allah, soovib ta ja jätkab oma teed.
Paraku kuuleb meie dialoogist sõna „uss” minust mõnikümmend meetrit eemal töötav türgi noormees. Too tormab ligi nagu võitlusse, maast haaratud kaigas käes, hüüdes ka sõpradele: „Kivikuhjas on uss!”
Kõik haaravad kaikad ja labidad, hakkavad kivikuhja ümber rahmeldama ja kive välja tõmbama.
„Ei ole madu!” üritan oma vigases türgi keeles abitult selgitada. Ei saa ju olla! Me oleme linnas, tiheda liiklusega piirkonnas, peale vihmausside pole selles kuhjas kindlasti ühtegi loomakest, kes üldse roomajat meenutaks! Ning isegi kui seal uss oleks, ei lubaks ma teda puutudagi!
Nemad aga lükkavad mind rüütellikult kõrvale: naised tahapoole! Vaprusevärinate saatel möllatakse nelja-viiekesi kuhja ümber, valmis igal sekundil vanaproua fantaasia viljaga võitlema.
Nii see aeg läheb, paarkümmend minutit aktsiooni ja muidugi ei mingit madu. Lõpuks rahunevad kõik maha, igaüks läheb oma töölõigu juurde tagasi ja ma saan tööd jätkata. Vähemalt on kuhi laiali aetud, nii et edasine kileharutamine läheb juba palju libedamalt.
Igatahes on see tore juhtum, mis minu arust iseloomustab türklasi hästi. Kõigepealt muidugi sellest aspektist, kuidas kuulujutust saab paanika. Ma ei tee nalja: türklastele meeldibki rääkida, arutada ja emotsioneerida asjade üle, milles nad tegelikult kindlad ei ole. Selleks on isegi eraldi ajavorm – kõnepruuk, milles saab seletada asju, mida rääkija pole ise kogenud ega näinud. Seda nimetatakse mittenähtud kõneviisiks. See aga tähendab, et jutud kasvavad suuremaks, kui asi päriselt on, liialdamine
Vabandust-vabandust, proua! (türgi k)
