abilised, kellele see olnuks nende endi sõnul „ülioluline võimalus näha filmitootmist ja selles ka käsi valgeks saada”, teevad viimasel hetkel kadumistriki.
Jälle üks õppetund: türklastega koostööd tehes pole miski kindel, kui nende jaoks pole mängus sissetulek. Edaspidi tean, et vabatahtlikesse projektidesse kutsun kümne vajamineva inimese asemel nelikümmend – siis on lootus, et pärast on kümme olemas. Pahandada selle üle ei saa, seda tuleb lihtsalt ette teada ja sellega arvestada. Allahi abiga sain ja tulin, Allahi abiga ei saanud ega tulnud…
„Mis parata, ärge nüüd pahandage!” laiutab see kindlasti kohale tulla lubanud inimene käsi. „Järgmisel korral kindlasti tulen,” lubab ta suurte ausate silmadega ja sa näed, et ta ise siiralt usub, mida räägib.
Igatahes, võttepäev on pikk ja läheb välja öösse, sest meil oli vaja ka öiseid kaadreid. Mitukümmend inimest „massovkas”, tehnika, tõstuk kaamera jaoks, autod… Öösel läheb külmaks ja maa hakkab hallatama. Inimesed saavad pauside ajal telkidesse või autodesse sooja minna, pakume sooja teed ja süüa.
Juba tunde kostab ruuporist türgikeelseid käsklusi:
„Hazır!”8
„Zıpla! Zıpla! Zıpla! Zıpla!”9
„Kes!”10
Kella kaheks varahommikul on kõik stsenaariumis ette nähtud hüppamisest väsinud ja tüdinud. Filmiinimesed teavad, millest ma räägin. Eks ta nüri on.
Meie Tiiu-Anni ja Liisiga arutame, et kuidas me oma hiiglasliku prügikuhja likvideerime. Olime ses osas lubaduse andnud platsi valvurile, toredale dressipükstes ja pintsakus konstantselt suitsetavale vanamehenässile, kes elab koos oma suure perega tillukeses vagunelamus tühermaa ääres. Mees sebib pidevalt ringi, kuuekümnendate stiilis paks prilliraam ees, juuksed pesematusest kahus ja vunts sorgus ning muretseb, kuigi üritab cool’i ilmet säilitada. Ilmselgelt pole ta rääkinud ettevõtte omanikele midagi filmivõtetest nende territooriumil, sest loodab need paarsada liiri maa kasutuse eest endale hoida. Nüüd on ta ärevuses, kui ootamatult suur hulk inimesi, tehnikat ja autosid kokku voolab.
Viimaks teatab režissöör Helen, et kõik. Materjal on käes!
Inimesed näivad nii väsinud, meie ise oleme samuti läbi külmunud ja hakkab kõlama mõte, et täna küll ei taha enam võtteplatsi koristama hakata. Peame ikka homme kolmekesi tagasi tulema ja kuulsa prügikuhja oma kätega maha lammutama. Üles me ta ju saime?
Räägime seda juttu ka Serhatile, nirginäolisele aktiivsele kutile, kes platsikoordinaatorina meie massistseeni näitlejaid juhendab, ja casting’uagentuuris töötavale Buğrale.
„Miss-ssasja?” imestab Serhat. „Kui nad kohale tõime, siis las töötavad ikka lõpuni!”
Buğra haarab ruupori ja karjub kõigile:
„Kas tahate sooja saada?”
„Jaa!!!” vastab rahvas türklastele omases massiga kaasaminemise õhinas.
Serhat jagab kõigile prügikotid.
„Lõhkuge see kuhi maha!” karjub Buğra ruuporisse. „Valmis olla! Läks!”
Ja nagu üks mees tormab meie väike sõjavägi kuhjale kallale. Tassitakse kumme ja plastkolakaid, kottidesse topitakse torusid ja olmeprügi. Uskumatul kombel läheb tüdinud mass uuest ülesandest nii käima, et poole tunniga on tehtud töö, mida meie oleksime oma väikese seltskonnaga teinud mitu päeva. Me ei jõua ära imestada ja kõik mulle seni räägitud lood türklaste töökultuurist asetuvad paika: hea juhtimise korral on kõik lõpuni kohal ja pingutavad. Ära vaid raha ette välja maksa.
Suutmata jätta oma vaimustust Serhatile ja Buğrale välja näitamata, kallistan neid mõlemat. Meie oleme harjunud oma lähedaste kolleegidega kallistama, kuid nemad tõmbuvad sõna otseses mõttes kangeks ja krampi. Pärast naerame seda Liisiga mitu korda, aga tõsi ta on: mehed mehi kallistavad, aga naised mehi mitte.
Sel õhtul läheb meil tarvis ka politseist võetud filmimisluba. Näeme juba eemalt, et meie tegevus on hakanud maantee ääres peatunud politseile huvi pakkuma. Pole ka ime: prožektorid, tehnika, rahvamass – kõik on tee pealt hästi näha.
Algul passivad nad meie tegevust niisama, siis aga tulevad juurde. Kohalikud jooksevad neile ärevalt vastu, paberid käes. Minul keelatakse üldse läheneda, sest välismaalaste osalemine kohalikus tudengifilmis võib küsimusi tekitada.
Patrull viskab paberile pealiskaudse pilgu ja küsib rangelt:
„Kas teil kedagi filmistaaridest ka osaleb?”
„Yok, beyefendi11, me teeme vaid tudengifilmi…”
Eitava vastuse peale pööravad mehed pettunult otsa ümber.
„Kahju, tahtsime autogrammi küsida…”
„Teeme ära!” projektis olen osalenud alates Eestis toimunud esimesest aastast, kuid kunagi ei arvanud ma, et sellest kasvab välja nii palju kogemusi ja elamusi. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas kunstnik Tiiu-Ann pudelikorki püüdes Bosporusse kukkus või kui tegusad ja lahedad võttepäevad olid meil režissöör Kauri ja operaator Meelisega. Või kuidas me viimasel hetkel leidsime just selle õige majakese, kus filmida või kuidas me oma prügikuhja viimistlesime või kuidas saime tänu võttepäevale toita raisid Istanbuli suurimas akvaariumimaailmas…
„Teeme ära!” on mulle palju andnud ja ma loodan, et mina tallegi. Aigi on jätkuvalt tublisti asja kallal ja tema vedamisel on liikumine laienenud ka teistesse Türgi linnadesse. Ta kaasab ka mind nii palju kui võimalik ja kui mul ka muudmoodi panustada ei õnnestu, siis koristama lähen kindlasti.
Millal aga muutub Türgis juurdunud mõttemall, et minu prügi on kellegi teise asi, ma ei tea. Ehk hakkab jää ühel hetkel liikuma? Peab hakkama, inimesed ju ei taha reostatud keskkonnas elada! Üks naabrimutike, kes oma aknast mõnusalt välja koogutades „Teeme ära!” klippide tegemist jälgis, hüüdis meile järele, kui kanali ääres vees ujuvat prügi filmisime:
„Tore, et sellel teemal reklaami teete! Kevadise suurvee ajal voolab siin kanalis koos muu prügiga merre isegi diivaneid. Äkki tänu teile lõpetatakse prügi loopimine ära?”
Ma loodan!
SAJANDI ARMASTUSLUGU
Ottomani valitsejate hulgas on olnud mitmeid edevaid, kes oma ambitsioonikate ehitustöödega riigikassa peaaegu tühjaks teinud. Üheks selliseks on Bosporuse kaldal asuv Dolmabahçe palee (Dolmabahçe Sarayı).
Palee ehitamist alustas sultan Abdülmecid I 1843. aastal, sest traditsiooniline sultanite elukoht Topkapı (paljudele nüüd tuttav sarjast „Sajandi armastus”) tundus talle liiga lihtne ning tagasihoidlik. Jääb teie otsustada, kui „tagasihoidlik” Topkapı koos oma haaremiga tegelikult tundub.
Igal juhul kujunes
Valmis! (türgi k)
Hüppa! Hüppa! Hüppa! (türgi k)
Stopp! (türgi k)
Ei, austatud härra. (türgi k)
