kujundamisel. Isegi üks minu tuttav Euroopast pärit noor naine, kes elab koos uskliku kurdi verd mehega, peab peretüli lahendamiseks mehe nõudel imaami juurde konsultatsioonile minema. Kuigi tüdruk arvab, et ehk saab ka omavahel asjad korda aetud, ütleb mees, et imaami tõlgendus on lõplik ja ainult tema otsus loeb. Küsimus oli selles, et kas tüdruk on talle valetanud või mitte. Mees arvab, et valetas, tüdruk väidab, et kindlasti mitte.
Minnakse siis koos mošeesse. Imaam on isalik ja meeldiv habemega mees, ta palub istet võtta. Noorpaar räägib teema lahti ja imaam asub küsima täpsustavaid küsimusi, umbes nagu psühholoog või nõustaja. Konsultatsioon lõpeb imaami otsusega, et pruut pole mehele valetanud ja mees on teda ülekohtuselt süüdistanud (ja see on patt). Samuti ütleb imaam, et ta ei kiida heaks noorte registreerimata kooselu, sest seegi on patt. Ta noomib meest selle eest, et too pole oma pruudist „ausat naist” teinud. Kõnnitakse vaikides kodu poole, mees enam vaidlust ei alusta. Mõtlemisainest on tal niigi palju.
Sama on poliitikas: peaministri kõnedes on ohtralt viited jumala armule ja Allahi toetusele. Kui läänemaailmas tekitas kunagi suurt furoori, kui G. W. Bush ütles saavat oma käsud jumalalt, siis Türgis ei imestaks selle üle keegi. Paljud on ironiseerinud, et R. T. Erdoğan peabki end jumala asemikuks maa peal. Aga äkki hakkaks seda ise ka arvama, kui su oma erakonnakaaslased peavad sinu puudutust jumalikuks, nagu üks AKP delegaat meedias väitis? Kuigi Erdoğan nimetab endiselt oma parteid tavaliseks „konservatiivseks demokraatiaks”, mis põhineb „konservatiivsetel väärtustel”, kommenteeriksin kõrvaltvaatajana, et need väärtused põhinevad tegudest järeldades siiski 100 protsenti islamil.
Loomulikult võib edasi arutada, et mis on siis nii väga erinevat näiteks konservatiivse itaallase või konservatiivse türklase elustiilis. Vastus on: mitte midagi. Ent islamit me Euroopas ühteaegu võõrastame ja kardame. Kui tahate teada minu arvamust, siis suuresti põhjendamatult.
Doğan Tılıc, valitsuskriitilise ajalehe BirGün asutaja ja arvamusliider, kellega satun ühel seminaril Türgi sisepoliitikast rääkima, jutustab mulle, kuidas usu mõju on Türgis viimase kümne aastaga nähtavalt kasvanud. Ta on pärit Musta mere äärsest linnakesest, mis oli tema lapsepõlves täiesti tavaline, üsna euroopalik koht. Naised käsid paljapäi, juuste lehvides, usku polnud linnapildis nii tugevalt näha. Nüüdseks on olukord muutunud: harva näed naist, kel on pea katmata, ehitatakse mošeesid ja usukoole. Usk on võtnud suure rolli ka ühiskondliku heategijana: inimesed ei sõltu rasketel aegadel enam iseendast, vaid saavad toetust ja materiaalset abi mošeest. Mida suurem sõltuvus tekib vaesemate piirkondade inimestel usuabist, seda rohkem nad usku ka praktiseerivad ja mida rohkem nad usku praktiseerivad, seda kontrollitavamad nad on.
Nii on islami populaarsus tõusnud ja muidugi aitab valitsev konservatiivne Õigluse ja Arengu Partei sellele aktiivselt kaasa. Keda Türgi poliitiline ajalugu rohkem huvitab, see teab, et partei asutatigi endiste konservatiivsete islamistlike parteide baasil. Peamiselt olid eestvedajateks Voorusepartei liikmed, kuna kemalistlik sõjavägi (kelle põhiseaduslik ülesanne oli kaitsta Kemal Atatürgi sisse viidud ilmalikku riiki) oli selle sulgenud. Oodata neilt ilmaliku maailmavaate toetamist ongi ehk palju tahetud.
TEEME ÄRA!
Mis asja, lähed türklaste paska koristama? Las koristavad ise! Eestis on vaja koristada! kärgib tuttav Facebookis. Ent minu „Teeme ära!” toimub siiski Istanbulis.
Nagu Skype teeb eestlasi eriliselt uhkeks, tunnen mina suurt uhkust ka selle üle, et koristusaktsioon „Teeme ära!” on haaret laiendanud ja maailmas jõudsalt levinud. Ökoloogilise mõtlemise eksport koos korraldusliku kogemusega – see võiks olla minu meelest Eesti Samsung. Või Apple, kui soovite.
Nii et olin väga rõõmus, kui kõikvõimas Facebook tõi Istanbulis minuni üleskutse „Hadı yapalım!”6. Koristaks vahelduseks Istanbuli? Minu jaoks ei tunne praht ja jäätmed riigipiiri. Inimkond on piirid ise väja mõelnud, aga prahi ja saastamise eest vastutame sellest hoolimata ühiselt. Mis Eesti praht? Mis India prügi? Mis Türgi jäätmed? Maakera on ju üks.
Aigi, kellega kohtusin esimest korda juba kepikõnniüritusel Bosporuse sillal, on see ilus inimene, kes on alates esimesest koristusaktsioonist üritust Türgis vedanud. Ta on siin elanud juba aastaid ning leidnud vabatahtliku töös oma kutsumuse, kuigi on hariduselt hoopis kriminoloog. Palka ta oma töö eest ei saa, kuid see-eest saab võrdlemisi palju reisida ja kindlasti väga hea kohalike olude kooli.
Vähe sellest, ta aitab minulgi seda kooli saada. Tahan kohe alguses, kuigi mu türgi keel on veel õige kehvake, ka ise korralduses kaasa lüüa. Igast võrgustikust kasvab midagi uut välja, selles olen ma ammu veendunud! Aigi lisabki mind kõikidesse listidesse ning üritan end infotulvast läbi närida.
Lähen ka paarile korralduskoosolekule kohale. Ühes istub terve laudkond kohalikke noori, silmad säramas. Mind pannakse teiste vahele, võetakse väga soojalt vastu. Räägin tutvustusringis, kuidas ma Eestis „Teeme ära!” korraldusega seotud olen olnud, kuidas mu tööandja EMT mitu aastat seda üritust toetas ja kuidas ma korraldasin nii, et terve bussitäis kolleege Tapa taga rämpsu autodesse kühveldas. Jutustan ergutuseks ka loo, et „Teeme ära!” käigus ei saa mitte ainult koristada, vaid võib ka oma armastuse leida, viidates paaridele, kes on Eestis talgutel üksteist leidnud.
Eriti viimast võetakse vastu aplausiga. Seejärel hakatakse arutama teemasid, kes mida organiseerima peaks. Kõik on teotahet täis. Näidatakse mingeid slaide, aga mida edasi, seda enam saan aru, et kõik on sõnades õige hakkajad, aga kui otsitakse inimest konkreetse ülesande täitmiseks (näiteks ülikoolides teavitust tegema), siis vaatavad kõik lakke või laua alla või näpivad telefoni.
Koosolek läheb laiali nii, et on palju räägitud, mida oleks vaja teha, kuid pole kedagi, kes neid asju läbi viima hakkaks ja nende osas vastutuse võtaks. Kuulen, kuidas Aigi ohkab. Tavaline koosolek! Kõik jutustavad, aga tema teeb.
Ei saa öelda, et „Teeme ära!” korraldamine Istanbulis liiga lihtsalt sujuks, sest peale süsteemse tegutsematuse on türklastel ka teistsugune korra- ja ilumeel ning teadlikkus prügist ja selle käitlemisest ei ole eriti kõrge. Miks ma räägin ilumeelest? No näiteks pole keskmisel türklasel esteetilist probleemi, kui tema aia taga on prügikuhi. Vastupidi: kui midagi on sinna juba visatud, viskab ta ka oma prügi samasse hunnikusse. Prügi sortimist ei ole. Väidetavalt käib sortimine prügi lõppjaamas ning sellest toodetakse soojust, kuid kas see ka täpselt nii on, ma ei tea. Kahtlustan, et enamik prügi põletatakse lihtsalt ära. Seda kinnitab ka üks kohalik, kellel Istanbuli prügimajandus samuti südamel.
Sama kohalik jutustab, et elas lapsena Bosporuse-äärses Bebeki elurajoonis, millest praegu on saanud üks Istanbuli kallimaid piirkondi. Tol ajal oli tavaline, et isegi väga rikkad inimesed käisid õhtuti oma olmeprügi Bosporusse sokutamas, et prügimehe pealt kokku hoida. Tundub, et see mentaliteet ei ole paarikümne aasta jooksul palju muutunud. Autoakendest lendavad välja pakendid, pudelid ja paberid, pakkepaber lendab tänavale, igal pool vedelevad konid. Maakonnad ja linnad ja omavalitsused tegelevad pidevalt koristamisega, selles sfääris töötab väga suur hulk inimesi.
Kas see on võimalus „sotsiaalsete töödega” tööpuuduse taset madalana hoida? Võib-olla. Aga kas poleks kasulikum anda neile hoopis tootlikumat tööd ja kasvatada ümber prügi loopijad?
Inimesed ei ole harjunud taaskasutama ja pakendeid sortima. Mina, veendunud keskkonnakaitsja ja pakendiringluse fänn, ei suuda üldse harjuda, et pudelid ja paber tuleb visata muu olmeprügiga ühte konteinerisse. Kogun ja kogun kappidesse pudeleid
Teeme ära! (türgi k)
