Türgi väärtustab ja kaitseb seda pärandit piisavalt.
Jalutan hooldatud pargikeses ajaloo pärli, Hagia Sophia (türgi keeles Aya Sofya) ees ja ootan, et järjekord lüheneks. Mahedas roosakas-oranžis Istanbuli õhtuvalguses näeb see Püha Tarkuse kirik välja nagu punakaspruun suur sõbralik ime. Seda ta ongi, olles pooleteise tuhande aasta jooksul üle elanud nii tugevaid maavärinaid kui ka peaaegu sama laastavat inimtegevust.
See kaunis koloss, mille ehitamiseks Bütsantsi keiser Justinianus I aastal 527 käsu andis ja valmimise järel kirikuks õnnistas, oli ehitamise ajal üks maailma suuremaid hooneid. Pilvelõhkujaid ei olnud tollal keegi veel uneski näinud ja hoone pidi mõjuma väga aukartustäratavalt. Kel vähegi kujutlusvõimet, võib ette kujutada, millist austust võis omal ajal inimestest tekitada hoone mastaapsus ja ilu. Kullasätendavad mosaiigid kannatava Jeesuse ja kiriku kaitseinglitega, jumalikud võlvid, protsessioonid… Pärast seda, kui ottomanid Konstantinoopoli vallutasid, kujundati hoone mošeeks ning lisandusid islami sümbolid ja minaretid. Praegu asub seal külastamist väärt muuseum, seda enam, et varsti seda võib-olla enam polegi: usuringkonnad ja Türgi valitsus on rahvusvaheliseks pahameeleks välja pakkunud, et kirikust peaks taas saama mošee.
Istanbul ei ole hiigelsuur mitte ainult laiuti, vaid ka sügavuti. Hiiglasliku Basiilika veehoidla (inglise k Basilica Cistern, türgi k Yerebatan Cistern) taasavastas väidetavalt keegi Bütsantsi ajaloo huviline, kes käis kohalike elanikega juttu puhumas ja Bütsantsi pärimusi kogumas. Talle jutustati, et naabruskonna inimesed lasevad oma keldrites ämbrid läbi augu alla ja saavad sealt vett. Räägiti midagi ka aeg-ajalt ämbritesse sattuvaist kaladest. Hakati uurima ja leiti uskumatutes mõõtmetes maa-alune veehoidla, mis omal ajal pakkus vett kogu ümbritsevale piirkonnale ja imperaatorite majapidamistele. Veejaama võrdkujuna olen harjunud kujutama Orissaare tagasihoidlikku veetorni, aga see siin on maa all ja 200 meetrit pikk! Ja need kuninglikud sambad ja võlvid…!
Kas see vee ja kalade jutt ka tõele vastas, ei ole teada, sest renoveerimise käigus tõsteti tsisternist välja tuhandeid tonne muda, prügi, raipeid ja kõike muud, millest lahti saamiseks inimesed vaeva näha ei viitsinud. Praegu aga elavad mahutis tõepoolest kalad. Kui neid veel kaladeks saab nimetada, sest turistid on nad sõna otseses mõttes põrsasuurusteks söötnud ja nad liuglevad madalas vees flegmaatiliselt nagu laisad varjud.
Yerebatan Cisterni ehitusajaks peetakse 532. aastat e.m.a ja ehituse kallal olla töötanud seitse tuhat orja. Veehoidlas on salapärane, maagiline õhkkond. Parim on minna sinna päeva kõige palavamal ajal – siin on mõnusalt jahe ja värskendav ka südasuvise leitsaku ajal. Võib arutada, miks on veehoidlas kahe samba aluseks hiiglaslik kivist raiutud Medusa pea – ja miks just tagurpidi. Kuulsale Medusale on pakutud kümneid ja kümneid veehoidlas kükitamise põhjusi. Mina arvan, et rahnust tahutud pead juhtusid veehoidla ehitusele täiesti juhuslikult, nad veeti kohale mõne vana templi või hoone varemetest. Paljude kuulsate Istanbuli ehitiste jaoks on ju sel kombel eelmiste hoonete juppe võetud.
Liigun vaimusilmas ajas tagasi, vaatan selle suurehitise püstitamist müüril jalgu kõigutades pealt. Sõjakäikudel allutatud maadest pärit higistavad orjad, piitsaplaksud, karjed, eeslid ja härjad sikutamas koormaid materjalidega, puitkonstruktsioonid, ehitusmaterjale vinnavad töölised, rasked õnnetused ja seisev õhk… Lihtne söök, palavuses kosutav sõõm jahedat vett… Silmi kinni pannes jookseb see mu kujutlusse nagu filmis. Veehoidla paneb igaühe fantaasia lendama.
Teine koht, kuhu tasuks kindlasti minna, on kõrgustesse pürgiv Istanbul Sapphire. Hoone asub ajaloolisele Istanbulile täiesti kontrastses Leventi linnaosas, mis meenutab pigem Shanghai või Manhattani ärikeskusi kõigi oma läikivate klaastornide ja omapäraste, keerulise arhitektuuriga pilvelõhkujatega. Sapphire on üks Istanbuli kõrgemaid hooneid, millest avaneb 360-kraadine vaade üle linna. Merepinnast 368 meetri kõrgusel – ehk 50 meetrit kõrgemal kui meie Suure Munamäe tipus – näeb katuselt tervet Bosporust Marmarast Musta mereni välja. Majad tunduvad all tillukeste tikukarpidena, mošeed siilidena ja inimesed sipelgatena. Üle linna paistavad kõrghoonete keskused vaheldumisi elamurajoonidega. Musta mere suudmes saab jälgida uue, kolmanda silla kerkimist.
Alles Sapphire’i otsast saab aimu, kui meeletult suur Istanbul tegelikult on, sest vanalinnas ja Taksimis käies ei ole see kindlasti nii tunnetatav. Sapphire’i katusel tekib aukartus selle ees, mida inimene on suutnud oma väikeste kätega üles ehitada.
Sapphire’i vaateplatvorm pole üksnes muljetavaldav koht, seal pakutakse ka 4D kinoelamust, lennusimulatsiooni Istanbuli tähelepanuväärsematesse kohtadesse. Ükski mu tuttav, keda olen sinna viinud, pole välja tulnud heade emotsioonideta.
Sapphire’ist Istanbuli kõrghooneid vaadates on mul tekkinud idee, et miks ei võiks igas linnas olla urbanistlik seikluspark, kus ekstremistid saaksid linna kohal mööda trosse ühe hoone katuselt teisele liuelda. Iga kord tuttavatega siin katusel käies kujutan ma ette, et mul on juba rakmed ja julgestus küljes ja instruktor käsib üle serva astuda. Iga kord tunnen adrenaliinipuhangut ja kõhus läheb õõnsaks. See oleks erakordselt lahe atraktsioon ja ehk ka Tallinnas korraldatav?
KUTSE PALVELE
Pärast mõnda kuud Istanbulis elamist panen äkki tähele, et ei kuule enam viis korda päevas toimuvat palvekutsungit. Kohalikud expat’id5 kinnitavad: järelikult oled sisse elanud!
Alguses oli muidugi teistmoodi. Tundub ikka väga harjumatu ja eksootiline, kui minarettide tippudesse paigutatud valjuhäälditest kaigub viis korda päevas palvekutsung. Mošeed on linnas sellise tihedusega, et ükskõik, kus viibid, palvekutsungit kuuled ikka. Laulev kutse on igas mošees erinev, kuna neid laulavad vastava palvela vaimulikud. Selles on midagi igatsevat, kurblikku, väga mõjuvat. Samas mõjub see kaootiliselt, kui koos on mitmeid mošeesid, nagu Istanbulis tihti juhtub. Kõlarid teevad heli kimedaks ja tunnen kaasa neile, kes elavad mošeede vahetus läheduses: esimene kutsung on tund enne koitu. Muide, linnavalitsuses on eraldi telefoniliin teatamiseks, kui miski palvekutsungite juures närvidele käib. Saad vähemalt helistada ja kurta, aga kas sellest ka midagi muutub, on kahtlane.
Aasia poolel jätavad mehed palvekutsungit kuuldes turgudel töö ning siirduvad rahulikult palvetama. Ka ärides on tavaline, et muusika keeratakse palvuse ajaks maha. Hetk enda ja jumalaga – ning tavaline, maine elu jätkub taas.
Omapärasel moel kohtub jumalikkus maisusega Sinises mošees, ühes maailma kaunimas ja kuulsamas pühapaigas. Seda Istanbuli üht olulisemat vaatamisväärsust külastavad päevas tuhanded turistid, kes enamasti ei tea, et enne mošeesse sisenemist tuleb jalad puhtaks pesta, ning nii hõljub mošees suviti peale jumaliku rahu ja harmoonia ka kirbe juustuhais.
Iga moslem teab jalgade pesemise reeglit ja iga mošee juures on võimalik jaheda voolava vee all jalad üle loputada. Nagu paljud muud religioossed kombed, on seegi tekkinud arvatavasti lihtsalt hügieeni ning ligimesega arvestamise pärast. Kes tahaks palvetada ja jumalat kummardada, endal ninas eespool kummardaja jalahigi aroom? Väkk! Aga Türgi lahkusele omaselt antakse jalgade pesemata jätmine muidugi turistidele andeks.
Türgi üldisest lahkusest hoolimata tasuks mošeedes või palvelates liikudes siiski kohalikke kombeid tunda. Naistel peaksid olema juuksed kaetud ning mitte mingil juhul ei tohi kellegi poole suunata oma jalataldu, sest see on siinses kultuuris väga solvav.
Meil juhtus kord, et üks külaline viskas palvelas toolil jala mugavalt üle põlve, suunates palja jalatalla kogemata otse maas põlvitavale vanemale prouale. Käis hele laks ja proua lõi tema jala põlvelt maha. Muidugi oli võõras pehmelt öeldes jahmunud ja kohmetunud. Kõrvalistujad vabandasid palvetava daami ees ja selgitasid, et selline
Lühend ingliskeelsest sõnast
