on mulgid ju lollikesed. Kurgi, porgandi ja paprika tükeldamise kõrval saan teada, et enne filmiõpinguid tegeles Astrida põhiliselt viiulimänguga ja luuletuste kirjutamisega. Ühel hetkel tegi ta oma elus kardinaalse pöörde ja otsustas saada filmioperaatoriks. See on naisterahva kohta pigem ebatavaline valik. Astrida, kes on kasvult väike ja käib alati, kui võimalik, seeliku ning kontskingadega, pidi harjuma teksaste kandmisega, sest seelikuga operaatorit ei võta lihtsalt keegi tõsiselt. Sulev Keedus, režissöör, kellele olen alati aukartusega alt üles vaadanud (juba seetõttu, et ta on väga pikk mees!), ütles ka mulle ükskord, et minul on kindlasti keerulisem filme teha kui mõnel meesterahval. Seda kuuldes tärkas minus loomulikult kohe võitlev feminist, aga kui päris aus olla, siis on ka mulle alati rohkem meeldinud töötada koos meestega. Nii et ma ise kannan endas neidsamu eelarvamusi. Keeduse jaoks on põhjus tähelepanus – naised on emotsionaalsemad ja vajavad rohkem tähelepanu. See tekitab võttel ebamugavust. Meeskolleegidega tunneb ta end vabamalt. Nii lihtne see ongi. Ei ole seal mingit vastassugupoole diskrimineerimist. Aga mis on minu vabandus?
Just täna on siin Tustis suve kõige kuivem ja palavam päev. See pole muidugi võrreldav kuumusega, mis ootab meid Iisraelis. Juuli ja august on seal kõige hullemad, temperatuur võib vabalt hüpata üle 40 kraadi. Päevaajal on peaaegu võimatu väljas olla, inimesed liiguvad kiirelt ühest konditsioneeriga ruumist teise. Või siis konditsioneeriga ruumist oma konditsioneeriga autosse ja siis järgmisse konditsioneeriga ruumi. Kloostris konditsioneere ei ole. Ainult paksude kiviseintega kirik ja söögisaal on jahedamad. Õnneks läheb päike looja üsna vara, seitsme ja kaheksa vahel. Suur punetav tulekera vajub silmapiiri taha. Selle vaatepildi nimel võib Iisraeli päikesele kõik andeks anda.
Eesti päike ei ole kunagi nii intensiivne. Kuigi täna on teisiti. Täna on ta otsustanud loojuda sama muljetavaldavalt nagu Iisraeli päike. Enamik sünnipäevakülalisi on juba koju läinud. Suured tundepuhangud on seljataga, nõud pestud ja lauad koristatud. Istun oma vanaema ja vanaisaga maja taga põlluserval. Räägin neile, et hakkan tegema filmi vanast nunnast. Vanaema vaatab mõtlikult oma suurt kartulipõldu, mille ümber keerles varem kogu tema elu ja mis nüüd on rohtu kasvanud.
„Mina usun loodusesse. Tänu loodusele olen ma üldse ellu jäänud,” ütleb vanaema.
Minu maavanaema ja – vanaisa pole kunagi kirikus käinud. Ometi on neil sisimas väga tugev usk. Usk, mis on läbi imbunud raskest tööst ja tänutundest, et alati on olnud oma põllu toit käepärast.
„Ütle, Heilika, milleks on vaja seda hullumeelset Jumala kummardamist? Miks peab inimene kirikus käima?” küsib vanaema mulle nõutult otsa vaadates.
Ma ei oska vastata. Õigemini, ma tean, et vastus on kusagil minu sees olemas, aga ma ei oska seda veel sõnastada.
KANNATUSE PROOV
8. august 2010
Meie reis algab Vesilinnu stuudio ukse lahtimurdmisega. Astrida on tulnud enne lennujaama minekut filmimisvarustust kaasa võtma ja avastab, et keegi on vahepeal ukseluku ära vahetanud. Tema võtmed lihtsalt ei keera. Kuidas on selline asi just nüüd saanud juhtuda?! Meie lennuni on jäänud kaks tundi. On pühapäeva pärastlõuna, kõik Vesilinnu töötajad on oma suvemajades grillimas või levist väljas. Kogu meie filmimiseks vajalik tehnika on luku taga. Oleme seda eriti hoolikalt valinud, isegi lennupileteid ostes arvestasime, et saaksime kogu vajaliku tehnika käsipagasis pardale kaasa võtta. Mis nüüd edasi? Imeväel saabub poole tunniga kohale kuldsete kätega mees lukuabist. Õnneks ei ole tema läinud suvilasse grillima! 30 sekundit ja uks on lahti; haarame kotid ja kiirustame lennujaama. Sellise närvikõdi oleme siis saanud kohe reisi alustuseks.
Taksos räägib Astrida, et käis meie reisi tarvis poes otsimas madalaid kingi, aga ei leidnud midagi sobivat. Niisiis ostis ta ühed mustad rihmikud, millel on natuke madalamad kontsad kui tema kingadel tavaliselt. Ema Ksenia kirjutas mulle oma viimases kirjas:
„Ootan teid saabumas kloosterlikult rõivastatult – seelikus ja pea kaetud.”
Kontskingade kohta polnud seal miskit kirjas. Ilmselt on siis lubatud? Tahaks näha, kuidas Astrida nende kontsadega kõrvetava päikese käes Õlimäest üles ja alla saab kõnnitud. Kloostri juurde viib väga järsk tee. Mina ise otsisin kodus vana meremehekirstu põhjast üles oma Jeruusalemma sandaalid. Need on pärit Jerusalemma vanalinna turult, nad on helepruunist nahast ja tugeva heleda niidiga läbi õmmeldud. Iisraelis elades käisin nendega iga päev, igal pool, iga ilmaga. Need sandaalid olid minu jalgade külge kasvanud, päevitusrandid varvastele tugevalt sisse vajutatud. Eestis tundus neid kuidagi vale jalga panna. Ühe korra proovisin ja siis panin kirstu ära. Nendega käis kaasas rändurilõhn. Igatsus ja seiklused. Tagasi Eestis, oma argipäevas, tundusid need sandaalid justkui võõrkeha.
Praha lennujaamas tuleb mõni tund oodata. Tel Avivi lend läheb alles öösel. Sellest pole midagi. Vähemalt ei pea me pühale maale suunduma nii nagu Eduard Bornhöhe oma sõbra August Buschiga 112 aastat tagasi – mitme eri rongiga Tallinnast Odessani, sealt aurikuga Konstantinoopolisse ja siis veel mööda merd edasi Jaffa sadamasse tolleaegses Palestiinas. Kohalejõudmine võttis neil aega kaks nädalat.
Astrida otsustab minna linna avastama. Mina jään hea meelega lennujaama kotte valvama. Saan rahulikult mõnda aega omaette olla. See tundub mulle praegu palju ahvatlevam kui mööda võõrast linna ringi tuisata. Pärast Miina sündi ei ole mul enam olemas oma aega. On meie aeg ja kõik minu tegevused sõltuvad meie pere ühisest logistikaplaanist. Olukorra muudab muidugi tragikoomiliseks see, et meie töö- ja pereasjad on omavahel täiesti läbi põimunud. Vahel on see pealtnäha kena põimik paras sasipundar. Olenevalt olukorrast on Ülo kas minu produtsent, filmi rahastaja või abikaasa. Igatahes olen ma jõudnud mõistmisele, et kui kaks loomingulist inimest saavad omavahel lapse, siis aitab ainult täpne logistika. Mõlemale peab jääma ruumi, et ennast teostada. Tegutseda tuleb vahetustega. Lähema kahe nädala plaan näeb ette, et režissöör-emme on Iisraelis võttel ja produtsent-issi kastab Miinaga kodus tomateid.
Lennuk hakkab maanduma. Kuulen läbi une helget laulu: „We won’t piss on you… we won’t piss on you…”1 Avan silmad ja kuulan uuesti: „We won’t piss on you!” Czech Airlinesi pilootidel on ikka väga veider huumorisoon, mõtlen unesegaselt. Või on see ehk mingi õnnetoov lause, mida kõigile Iisraeli tulijaile enne maandumist mantrana korratakse? Siis jõuab mulle järsku kohale, et magusmeloodilises laulus kõlab hoopis: „We want peace for you!”2 Tere tulemast Lähis-Itta!
Mul ei lähe see laulusõnade trikk vist kunagi meelest. See oli päris esimesel korral, kui ma üldse Iisraeli läksin, viis ja pool aastat tagasi. Olin tookord enne Tel Avivi lennukile astumist valanud Praha lennujaamas suuri krokodillipisaraid. Ma ei osanud oma emotsioonidega midagi peale hakata. Olin õhinaga kandideerinud Iisraeli vabatahtlikuks. Pakuti täpselt seda, mis mulle sobis: tööd ühes väikeses telejaamas, mitte noortekeskuses või vanadekodus, nagu tavaliselt neis vabatahtlike projektides. Ma olin ülikoolis õppinud ju telerežiid. Pärast taotluse esitamist ei tulnud mitu kuud mingit vastust. Kuulutus oli internetist kadunud. Vaikus. Ja siis järsku saabus Iisraelist teade, et olen välja valitud ja võin kohe kohvrid pakkida. Kui põnev! Suutsin isegi Ülo panna uskuma, et see on meie värskele suhtele parim proovi- ja mõtlemisaeg. Vana-aastaõhtul arutasime rakettide valgel kõik oma pikamaasuhte võimalused rahulikult läbi. Kui ma aga lõpuks Praha lennujaamas vahemaandumisel üksinda oma kohvri otsas istusin, jõudis reaalsus kohale. Mõtlesin eesootavale ajale ja tohutu igatsus mattis mind enda alla. Kirjutasin Ülole lennujaamas kirja – esimese neist kirjadest, mida lubasin iga päev kirjutada – ja pisarad muudkui voolasid. Tühi tunne oli. „We won’t piss on you” Tel Avivi maandumisel tegi aga tuju heaks. Olin valmis vastu astuma
Me ei pissi sinu peale! (inglise k)
Soovime sulle rahu! (inglise k)
