külalistele antakse külalistemajas õhtusöögiks eelmistest söögikordadest üle jäänud toitu. Õdedel ühist õhtusööki ei ole ja nad suunduvad kellia’tesse8 oma toimetusi tegema ja palveid lugema. Mida vanem nunn, seda rohkem on palveid kogunenud. Ema Ksenia oma palvekord võtab aega umbes kolm tundi. Ta suudab kuulata kirikus teenistust ja samal ajal lugeda eestpalveid, mis kokku võtavad tunde. Tema nimekirjas on üle neljasaja inimese. Väga haigete inimeste eest, kelle ta on mõttes paigutanud „intensiivravipalatisse”, loeb ta üle tuhande palve päevas. Intensiivis saab olla korraga kõige rohkem viis inimest, rohkemaks ema Ksenial jaksu pole.
Oleme nüüd paari päeva jooksul aru saanud, et hommiku- ja lõunasöögid trapeza’s on see koht, kus liigub kloostrisisene info ja on võimalik õdedega jutu peale saada. Seal on mõnikord kohal ka iguumenja ise. Tema istub koos preestritega kõige ees valge linaga kaetud uhkemas lauas. Õdede kohad on tema läheduses. Üks õde loeb söömise ajal teistele valjusti ette pühakute elulugusid. Külalistele ja palveränduritele on pisut eemal kaetud omaette laud. Kui külaliste seas juhtub olema mehi, siis nemad pannakse istuma meestelauda koos kahe vana mungaga, kes samuti Õlimäe kloostris elavad.
Ühised söömised algavad püsti seistes ja lauldes söögipalvega ja lõpevad tänupalvega. Esimestel söögikordadel jälgime Astridaga, kuidas teised käituvad ja püüame vaikselt samamoodi teha. Söömise ajal on keelatud omavahel rääkida. Mõned meie slaavi verd lauakaaslased ei suuda end aga tagasi hoida ja muudkui lobisevad. Neile tehakse kiirelt ja konkreetselt märkus. Menüü oleks pärit justkui meie nõukaaegsest lapsepõlvest: ehtsad Ida-Euroopa ja Vene toidud. Alati on vähemalt kaks-kolm käiku: esmalt supp (kapsasupp, oasupp, borš) ja siis midagi tugevamat nagu näiteks keedetud kartulid või makaronid, kõrvale värske salat või mõni marineeritud hoidis. Kõige lõpuks pakutavad puuviljad – värsked mahlased virsikud, viinamarjad, melonid ja arbuusid – muidugi reedavad, kus me geograafiliselt asume. Liha kloostris ei sööda, pidupäevade puhul on laual kala. Lisaks pikematele paastuperioodidele on igal nädalal ka paastupäevad. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ei sööda piimatooteid ega mune. Kohe on algamas jumalaema uinumise paast ja siis pole meil tükk aega lootust pudru peale võisilma saada. Ka sellistest väikestest igapäevarõõmudest tuleb kloostris loobuda.
DIALOOGID
13. august 2010
Pärast lõunasööki pakume end Astridaga trapeza’s appi koristama. Meid juhendab õde Kiriana, kelle üks silm on ilma pupillita ja vaatab kõõrdi, teine aga silmitseb meid umbusuga.
„Sina oled Heilika, eks ole. Ja sina?”
„Astrida.”
„See küll õigeuskliku nimi ei ole. Mis usku sa oled siis? Katoliiklane, protestant?”
Astrida vaikib.
„Mina olen protestant,” ütlen kiirelt vahele, et olukorda päästa. Siin ei tasu vist mainida, et Astrida pole isegi ristitud ja huvitub pigem budismist kui kristlusest.
„Aga öelge mulle, miks te tahate teha filmi õigeusust, kui te ise sellesse ei usu?” küsib nüüd õde Kiriana päris ründavalt.
Otsin sõnu.
„Ema Ksenia pärast,” ütlen lõpuks.
See ei tundu küll olevat vastus, mis õde Kirianat rahuldaks, aga kuna töö ootab tegemist, siis ei jää me kauemaks juttu puhuma, vaid asume laudu pühkima ja uueks söögikorraks ette valmistama. Iga päev tuleb lauad katta vähemalt viiekümnele inimesele ja see võtab isegi mitmekesi tegutsedes tükk aega.
Hiljem, kui suundume külalistemaja poole, tatsab meist mööda õde Marina. Ema Ksenia on meid juba mitme nunnaga ise tuttavaks teinud, aga õde Marina kohta ütles ta kohe alguses:
„Ma arvan, et on parem, kui mina temaga ei kõneleks. Äkki õnnestub teil endal temaga kontakti saada.”
Õde Marina on kloostri raamatukoguhoidja, pisut meheliku olekuga kogukas keskealine naine. Ta on pärit väärikast prantsuse perekonnast, kelle seast on sirgunud preestreid ja teisigi nunnasid. Jooksen talle järele.
„Õde Marina!”
Ta pöörab ringi ja küsib järsult:
„Mida sa tahad?”
„Minu nimi on Heilika ja me teeme kloostrist filmi…”
„Mida sa tahad?” kordab õde Marina oma küsimust, ilma et laseks mul lõpetada.
„Iguumenja ütles, et te võiksite meid raamatukokku lubada. Seal on kindlasti vanu trükiseid, millest saaksime…”
„Ei. Jätke mind rahule.”
„Aga…?”
„Ma ütlesin e i! Seal on koristamata. Minge minema!” ütleb õde Marina vihaselt ja läheb edasi.
Ma olen rabatud. Mis juhtus?
Alles hiljem saan teada, et õde Marina ei ole mitte ainult raske jalaga, vaid ka tõeliselt raske iseloomuga. Ükskord olevat ta ühte teist nunna niimoodi käest hammustanud, et too viidi haiglasse. Tundub, et kloostri raamatukokku me ei pääse. Ei julge end enam teist korda tema hambusse visata.
Esimene nunn, kes meiega ise tuleb juttu tegema, on ema Kristina. Ta on pärit Läänekaldalt Jenini linnast ja on kloostris elanud 56 aastat. Kunagi tõid kohalikud araablased kloostrisse oma alaealisi tütreid, kes olid suurele perele koormaks. Nii toodi kümneaastaselt ka ema Kristina. Talle ja teistele väikestele araabia tüdrukutele õpetati selgeks vene keel, nad ristiti ja pandi kloostris tööle, aga kooliharidust ei antud. Kloostrisse sattus tol ajal ka vaimuhaigeid ja arengupeetusega tüdrukuid. Näiteks õed Eulalia ja Neonilla, kes elavad tänini siin ja saavad küll endaga hakkama, aga ei oska ei lugeda ega kirjutada. Õdede kehv kirjaoskus on üks põhjus, miks Õlimäel ei tehta intellektuaalset tööd, mis enamikus kloostrites on tavaline. Ema Kristina on samuti hariduseta, kuid tema kompenseerib puuduvaid teadmisi tohutu uudishimuga. Ta peab alati teadma, mis kloostris toimub, kes on parajasti külas, kas on mõni intriig õhus või miskit muud teoksil, mida oleks põnev kellelegi teisele edasi rääkida. Nii tuleb ta oma kavala rebasepilguga meie juurde maad kuulama ja teeb umbes viie minutiga selgeks, et me polegi õigeusklikud. Kuidas nii saab! Meid ootab ju ees põrgu, on ema Kristina veendunud. Õigeusk on ainus õige usk ja kõik teised kristlikud konfessioonid on lihtsalt sektid, põhimõtteliselt samal pulgal musulmanidega. Tunnen, kuidas ida- ja läänekiriku lõhe taas praegu meie vahel kõige isiklikumal tasandil laiutab. Vaevalt et ema Kristina teab midagi sajanditetagusest filioque9-vormeli tülist või on filosofeerinud selle üle, kellest see Püha Vaim siis ikkagi lähtub, aga ta on kasvanud teadmises, et kõik, kes pole õigeusklikud, on hereetikud. Ka mina ei ole filosofeerinud Püha Vaimu lähtepunktide üle – ma lihtsalt sündisin perekonda, mis oli seotud luteri kirikuga ja seal mind lapsena ristiti. Huvi õigeusu vastu algas sellest hetkest, kui avastasin vanade perekonnapiiblite lisalehti sirvides, et minu emapoolsete Saaremaa sugulaste nimed olid olnud Kirill, Juljania, Vassili… Ma polnud mitte kunagi mõelnud sellele, miks näiteks minu vanavanaema, kes mindki väiksena tihti hoidis, kandis nime Ljubov, kuigi ta oli puhastverd eestlane. Selgus, et terve pikk liin minu sugulasi olid olnud õigeusklikud. Vanavanaema Ljubov oli pärast täisealiseks saamist tulnud mandrile tööle, kus ühe talu perepoeg ta ära kosis. Nad laulatati Pärnu-Jaagupi luteri kirikus ja sealt alates on nende järglased, kaasa arvatud mina, seda
