kultuspaik terves maailmas, sest prohvet Muhamed olevat sealt tõusnud taevasse. Sajandeid varem oli täpselt samal kohal juutide kõige püham paik, Jeruusalemma tempel, ja muidugi pole see juhus, et moslemite prohvet otsustas just sealt teise ilma minna, kuigi ta füüsiliselt kunagi pühas linnas ei viibinud. Eri religioonide ja usundite kihid on Jeruusalemmas tihti üksteise peale tahtlikult ladestatud, et kustutada eelnevat ja kehtestada uusi tõekspidamisi. Juutide kaks korda üles ehitatud ja sama palju maha lammutatud templist on järele jäänud vaid läänepoolne tugimüür, Nutumüür, mis on neile tähtsam kui miski muu. Moslemitel pole lubatud Nutumüüri äärde minna ja juutidel pole lubatud Templimäel palvetada. See väike ala ongi juudi-araabia konflikti epitsenter. Kord aastas peavad juudid leinapäeva, Tisha B’Av’i, mis meenutab esimese ja teise templi hävitamist, ja igas religioosses juudi pulmas lõhub peigmees samal põhjusel leina märgiks klaasi.
Vanalinna kvartalite vahel ei ole silmanähtavaid piire, aga kui ühel hetkel hakkad kaupmeeste lettidel märkama vahaküünlaid ja puust riste ning ninna tungib mürri lõhn, siis on selge, et oled jõudnud kristlaste ossa. Kristlased moodustavad Jeruusalemma elanikest vaid paar protsenti, kuid ajalooliselt on kujunenud nii, et nende valdusse on jäänud üsna suur osa vanalinnast. Selle keskmes on Püha Haua kirik. Sinna viib välja ka risti läbi moslemite kvartali kulgev Via Dolorosa ehk Jeesuse ristiteekond, millel on kokkuleppeliselt neliteist (õigeusklikel kaksteist) peatuskohta tähistamaks igat sammu ja seda, mida Jeesus oma surmamõistmisest kuni hauda panemiseni läbi elas. Üheksa esimest peatuskohta asuvad vanalinna tänavail, läbides väikeseid kabeleid, ja iga peatuskoha juures on alati hulk kristlasi või lihtsalt kultuurihuvilisi, kes tõsiste nägudega kuulavad oma grupijuhi seletusi, kuidas just selles paigas Jeesus oma risti kandes teist korda kukkus või kuidas talle seal ulatati näorätt. Viis viimast peatust asuvad Püha Haua kirikus. Püha, püha, püha haua kirik… See on küll koht, kus arvatavasti loendamatu hulk inimesi on tundnud nii nagu Salvador Dalí Perpignani raudteejaamas. Dalí avastas nimelt seal, et seisab oma elu kõige õigema koha peal. Et see ongi maailma keskpunkt: inspiratsioon ja vaba langemine. Kogemusest innustatuna valmis tal maal „Pop, Op, Yes-Yes, Pompier”. 38 aastat pärast Dalí avastust sealsamas raudteejaamas seistes ei tundnud mina midagi, kuid Jeruusalemma Püha Haua kirikusse sisse astudes sain aru, mida kuulus sürrealist kord läbi elas. Püha Haua kirik, idakristlastele Ülestõusmise kirik, on nii ebatavaline ja ehe paik. Suur ja sopiline, õhk palvetest paks, iga kivi niisutatud kellegi andumuspisaratega. Kiriku suurusest annab aimu kas või see, et ühe katuse all on tänapäeval nii Kolgata kalju, kus Jeesus risti löödi, salvimiskivi kui ka koobas, kuhu tema keha maeti. Koobast muidugi enam alles pole, selle asemel kõrgub võimas hauakabel, mille sissekäigu juures tungleb alati palju inimesi, kes meeleheitlikult soovivad osa saada ülestõusnud Kristuse tühjast hauast. Sisse lastakse ükshaaval, ukse ees seisab pika habeme ja kortsus kulmuga kuri papp. Tema ülesanne on kärsituid külalisi kinni hoida. Ka maailma keskpunktis on kaos kerge tekkima. Olen mitu korda pappi pikalt jälginud ja mõelnud, mis tunne võib tal olla päevast päeva töötada sellises pühas paigas inimeste takistajana.
Püha Haua kirik on jagatud eri kristlike konfessioonide vahel: oma osa on välja võidelnud nii katoliku kirik kui ka armeenia, etioopia, süüria ja kopti idakirikud. Vaidlused teatud ruumide kasutusõiguse üle on kestnud sajandeid ja aeg-ajalt lahvatavad pealispinna all peidus olevad pinged. Alles mõni aasta tagasi toimus kopti ja etioopia munkade vahel lööming. Ühes kabelis, mida mõlemad konfessioonid enda omaks peavad ja kiivalt üksteise kõrval valvavad, tõstis kopti munk oma tooli palavuse tõttu teise kohta ja sellest piisas, et tekiks suurem tüli. Kakluse tulemusena toimetati 11 munka haiglasse.
Minu peidupaik Püha Haua kirikus on maa-alune Helena kabel, mis on pühendatud hauakiriku püstitaja keiser Konstantinuse emale ja kuulub Armeenia kirikule. Sinna viib trepp, mille kõrvale seintele on keskaegsete palverändurite poolt kraabitud palju väikeseid riste. Kabel on pärit 12. sajandist, laes ripuvad õlilambid ja põrandaid katavad mosaiigid. Vasakul pool on üks hämar nurk ja pink, kuhu ma alati korraks istun, et aeg maha võtta ja rahulikult palvetada. Hauakirik on intensiivne, täis eksalteeritud olekus inimesi, ja pole lihtne leida vaikset kohta, kuhu pakku pugeda. Mõnikord jääb Helena kabel päris tühjaks, inimesed on haihtunud. Võtan sandaalid jalast ja panen silmad kinni. Jahedas koopas hõljub õlilampide ja vahaküünalde lõhn. Mõtlen oma kõige kallimatele kodus ja langen… Langen vabalt sügavale iseenda sisse.
KURBADE APELSINIDE MAA
17. august 2010
Oma päris esimese palestiinlasest sõbra Charliega tutvusin ma ühel neist kordadest, kui olin oma vabatahtliku teenistuse ajal Ashdodist järjekordselt pagenud Jeruusalemma. Ashdod ajas mind pikapeale lihtsalt hulluks – nii nagu paljud paigad Iisraelis, on ka see paneelmajade linn püsti pandud 50 aastaga pärast juudiriigi loomist ja seal elavad vaid väikekodanlikud pereinimesed ning endise Nõukogude Liidu riikidest sisse rännanud pensionärid, nii-öelda uued immigrandid. Ashdodis asub Iisraeli suurim sadam, linnaelanikud on selle üle väga uhked, kuid ajaloolis-kultuurilises plaanis on vanast vilistite linnast säilinud vaid üks tähendusrikas koht – Joona mägi, kuhu olevat maetud seesama prohvet Joona, kes valaskala kõhus kolm ööd ja päeva tormisel merel pidi veetma.
Igal vabal nädalavahetusel hääletasin Ashdodist ära. Just nimelt hääletasin, sest reede õhtupoolikul algab terves riigis ametlikult juutide hingamispäev sabat ja niipea kui päike loojub, ei sõida enam ükski ühistranspordivahend. Elu jääb minuti pealt seisma. Kuni laupäevaõhtuse päikeseloojanguni on keelatud igasugune töötegemine. Sealhulgas ka autoga sõitmine, kuid alati leidub neid ilmalikke juute, kes Jumala sätestatud sabati käskudest kinni ei pea. Minu jaoks oli ainus võimalus teisi paiku näha kõndida linna äärde ja tõsta pöial püsti. Sihtpunkti kohalejõudmisega polnud kunagi probleeme, iisraellased on harjunud hääletajaid peale võtma. Iisraelis on sõjaväes korraga sadu tuhandeid noori, nii naisi kui ka mehi, sest kõigile on võrdselt kolme aasta pikkune kohustuslik sõjaväeteenistus, ja nemadki hääletavad tihti maantee ääres kodu poole. Teine grupp aktiivseid hääletajaid on ultraortodokssed juudi mehed, kes enamasti tööl ei käi ja hääletavad arvatavasti rahanappuse tõttu.
Niipea kui jõudsin Jeruusalemma, panin tavaliselt oma koti hostelisse ja lippasin kiirelt Nutumüüri äärde. Sabati ajal koguneb sinna suur hulk juudiusulisi mehi ja naisi palvetama – see hämaruses kulgev mõmisev ja laulev inimmass kannab endas tohutu väega energiat. On palju kohalikke inimesi ja ka neid, kes on tulnud maailma teisest otsast, et Nutumüüri ääres palvetada ning jätta müüri kivide vahele paberitükk oma soovidega. Need on kirjad Jumalale. Päris müüri äärde mina ei läinud, sest ma ei kuulu sinna, aga see kogemus oli nii kõikehõlmav, et kutsus mind ikka ja jälle tagasi. Minu töökaaslased telejaamast küsisid tihti imestunult, miks ma käin oma vabal ajal Jeruusalemmas ja mitte Tel Avivis, mis on Ashdodile tunduvalt lähemal. Tel Aviv, nii-öelda Lähis-Ida New York, on ju palju põnevam! Iisraellastele meeldib rõhutada, et on olemas Tel Avivi inimesed ja on olemas Jeruusalemma inimesed. Tel Aviv on moodne, ilmalik, jõukas ja paheline, Jeruusalemm aga vanamoodne, vaimne, müstiline ja püha. Olles külastanud mõlemat linna, sain väga kiirelt aru, et minu linn on Jeruusalemm.
Ühel õhtupoolikul istusin enne Nutumüüri äärde suundumist Jaffa värava juures kivimüüril, et kiirelt kerge õhtusöök – pita leib, mille vahel falafel, hummus ja salat – alla kugistada, kui mind kõnetas üks araabia mees. Seljas üleskääritud käistega hele triiksärk, pea pisut kiilanev ja hall, kuid vanuse poolest mitte üle neljakümne. Meie vestlus algas tavapäraste komplimentidega, mis ma aga kohe eos pareerisin. Tahtsin rahus süüa. Ma olin juba sada korda sedasama juttu nii araablaste kui ka juutide suust kuulnud, olin oma euroopaliku välimuse tõttu pidevalt tähelepanu keskpunktis ja see ajas mind ainult muigama. Mees oli minu otsekohesusest hetkeks hämmingus, kuid võttis siis hoopis teise tooni. Sain teada, et teda kutsutakse Charlieks. Kui ma Yousefit nimetasin põliseks Õlimäe hundiks, siis Charlie kohta võib öelda: põline vanalinna hunt. Ta tunneb kõiki
