filmigrupp võimalikult vähe tähelepanu ärataks, ja istun ise palverändurite lauda. Astrida muutub närviliseks ega julge õdedele lähedale minna.
„Mis viga?” lähen uurima.
„Sul on tõesti mugav ise eemalduda ja jätta mind niimoodi üksi nende keskele. Meid ju põhimõtteliselt visati äsja kirikust välja! Ma ei taha siin praegu filmida,” plahvatab Astrida.
Varahommikune intsident on ta verest välja löönud. Sellistes olukordades on tavaliselt minu jaoks just kaamera see, mis mind kaitseb. Ma poen kaamera taha ja teen näo, et ei märka, mis minu ümber toimub. Tegelikult muidugi jälgin kõike teraselt läbi objektiivi, aga minu ja filmitavate vahel on puhver, mis hoiab kokkupõrke ära. Samas vastutan ise kaamerat hoides ka täiel määral olukorra eest. Nüüd on aga minu kõrval teine inimene, operaator, kes tunneb, et režissöör saadab ta lõvikoopasse ja jääb siis ise rahulikult kõrvalt vaatama, kas ta pistetakse nahka või ei. See on õppetund mullegi. Meenuvad ka Sulev Keeduse sõnad naiste emotsioonidest võtteplatsil. Tunnen, et mul oleks siin lihtsam filmida ikkagi üksinda.
Pärast hommikusööki lähevad need nunnad, kes meie peale tahtsid kaevata, ema Kseniast külmalt ja tervitamata mööda. On märgata, kuidas õige mitmele õele ei meeldi, et me kloostris filmime ja vaikselt hakkab see vimm kanduma ka ema Ksenia peale. Ma saan neist muidugi aru – nad on tulnud kloostrisse, et elada eraklikku elu ja filmikaamera on viimane asi, mida nad soovivad näha. Lugesin isa Sakarias Leppiku kloostripäevikust „Purpur paradiisioru veerul”, kuidas paljudel on eelarvamus, et kloostrisse lähevad elust muserdatud nõrgad inimesed ja et sinna põgenetakse eluraskuste või suhteprobleemide eest. Isa Sakarias on veendunud, et kloostrisse jäävad vaid need, kellel on kloostrikutsumus. Võib-olla on munkadega valdavalt tõesti nii, et nad lähevad kloostrisse vaid usulistel põhjustel, kuid enamik Õlimäe õdesid on siia sattunud hoopis muudel asjaoludel. Õigemini on elu neid siia kandnud. On isiklikke põhjuseid: luhtunud perekonnaelu või õnnetused lähedastega, vastuseta jäänud armastus, vanemate käsk. On naisi, kes on tulnud nunnaks, sest neil pole kunagi olnud huvi vastassoo vastu. Vahel on sattunud kloostrisse ka neid, kes on põgenenud kohustuste eest ja ei taha tööd teha. Nemad tavaliselt kaua kloostris ei püsi.
Ema Ksenia on Õlimäel üks väheseid, kelle kohta võib öelda, et ta läks kloostrisse sel hetkel oma elus, kui oli end juba leidnud ja tõesti veendunud, et suudab usule täiel määral pühenduda. See paistab silma kõiges, mida ta teeb – täielik allumine ja keskendumine. Praeguseks on ta üks vanemaid Eleoni nunnasid, aga pikkadel kirikuteenistustel seisab ta vapralt noorematega kõrvuti. Ta ei jäta mitte ühtegi hommikuteenistust vahele. Tema abilisele õde Cassianale on antud käsk, et kui ema Ksenia hommikul kirikusse ei ilmu, peab ta kohe minema vaatama, mis on juhtunud. Õde Cassiana on muide samuti eestlanna. Õlimäele tuli ta mõned aastad tagasi ema Ksenia jälgedes. Kloostrieluga kohanemine läks tal raskelt, ema Ksenia kui tema vaimulik ema pidi nii mõnigi kord iguumenjat palumas käima, et õde Cassianat minema ei saadetaks. Nüüd on õde Cassianaski settinud omamoodi rahu. Möödus vaid neli aastat tema kloostrisse tulekust, kui ta ülendati poslušnitsa astmelt rjassoforiks. Poslušnitsa ehk kuuletuja on kloostrisse küll vastu võetud, kuid teda jälgivad teraselt iguumenja ja vaimulik ema, kes otsustavad tema edasise saatuse. Vahel annab iguumenja veel ühele õele ülesandeks noort nunnaks pürgijat aeg-ajalt provotseerida ja vaadata, kuidas ta olukorraga toime tuleb – kas tal on piisavalt tarkust ja enesevalitsemist, et kloosterlikul teel edasi liikuda. Rjassoforiks saamine on järgmine ja juba nunnaeluks ettevalmistav aste. See on viimane võimalus veel järele või ümber mõelda. Õde Cassiana ülendamine juhtus ootamatult vara, sest koos temaga said järgmisele astmele õed, kellest üks oli olnud seitse ja teine juba kolmteist aastat kuuletuja.
Kloostris moodustavad ema Ksenia ja õde Cassiana tandemi, kelle ülesandeks on hoida korras iguumenja maja esine iluaed. Nad hoolitsevad lillede eest, kastavad ja kui vaja, siis äratavad murdunud või kuivanud lilli elule ema Ksenia „taimede haiglas”. Tööjaotus on selline, et ema Ksenia jagab juhiseid ning õde Cassiana viib neid täide. Kloostris elab ja tegutseb ema Ksenia omaette, ei suhtle peaaegu kellegagi ja õde Cassianast on saanud lüli tema ja teiste vahel. Ka kõige usklikumal inimesel ei piisa siiski ainult Jumalast, on vaja teist inimest enda kõrvale, et igapäevaeluga toime tulla.
MAAILMA KESKPUNKT
16. august 2010
Tänane hommikuteenistus kestab kauem, sest tähistatakse vaga Antoni nimepäeva. Õlimäe kiriku rajaja oli samanimeline mees – isa Antoni (Kapustin) – ja see lisab asjale veelgi pidulikkust. Meenutatakse neid, kes on uinunud. Õigeusu kirikus on tavaline, et pühaku nimepäeval saavad austuse ka teised temaga sama nime kandnud olulised isikud. Hommikusöögil pakutakse kolivo’t ehk pehmeks keedetud nisuteradest putru, millele on lisatud komme, suhkrut või mett. Õde Cassiana selgitab meile, et nisu on sellisel päeval sümboolne toit, sest nisutera on mulda pannes justkui surnud, siis aga tõuseb ta üles nagu Jeesus Kristus.
Meie saabumisest on nüüd möödas nädal ja tunnen, et oleks paras aeg võtta päev vabaks ja minna lihtsalt linna uitama. Ajame Yousefiga väravas paar sõna juttu ja lendleme siis heatujuliselt mööda Õlimäge alla vanalinna poole. Otsetee on väga järsk. Nii järsk, et paneb kõik meie reie- ja säärelihased proovile. Lisaks veel kuumus, mis on viimastel päevadel kõikunud 35 kraadi piiril. Astrida otsustab, et peab oma kontskingad siiski esimesel võimalusel sandaalide vastu vahetama. Läbime õnnelikult Kidroni oru, kus nii juutide, kristlaste kui ka moslemite usu järgi peaks algama viimne kohtupäev ning toimuma surnute ülestõusmine. Tundub, et täna see siiski aset ei leia, sest Kuldvärav, kust messias peaks tulema, on endiselt kinni müüritud. Niipea kui vanad linnamüürid paistma hakkavad, leiame end keset tavapärast turistide voolu. Sellest pääsemiseks võtan suuna Damaskuse värava poole. Jeruusalemma vanalinn, mis paikneb 0,9 ruutkilomeetri suurusel alal, on keskajast alates jaotatud neljaks – armeenlaste, juutide, moslemite ja kristlaste kvartaliks – ja Damaskuse värav viib otseteed moslemi kvartali südamikku. Kõige suurem osa vanalinnast ongi moslemite käes ja seda väravat kasutavad esmajoones kohalikud araablased. Seetõttu näeb sealpool rohkem päriselu kui näiteks Jaffa värava kandis, kust siseneb enamik turiste.
Kogu vanalinn on nagu üks suur turg: ülikitsad tänavad on alati tihedalt rahvast ja kaubalette täis. Sinna sukeldumine on nagu Alice’il jäneseurgu hüppamine, sest igal sammul võib juhtuda midagi ootamatut. Selleks et jõuda vanalinnas asuvatesse pühapaikadesse, tuleb end läbi pressida kaupmeeste haardest, kes kõik näevad võimalust sinu pealt teenida. Nende lemmiknipp on võtta sind rajalt maha äraarvamismänguga „Where are you from?”12 ja kui sa juba korraks seisatad, et jääda kuulama, kas ta paneb täppi, siis pole enam pääsu. Mina oskan neist turistilõksudest nüüd juba välja rabeleda ja mõnikord narritan kauplejaid vastu lubadusega, et kui nad arvavad tõesti ära, kust ma pärit olen, siis ostan nende poest midagi. Siiani pole keegi õigesti pakkunud. Üht-teist kingituseks kodustele olen ikka kaasa ostnud ja vilunud päris pädevaks kauplejaks. Tänagi saame Astridaga sallid, mis esialgu maksid 100 seeklit tükk, lõpuks kätte 38 seekliga. (See on umbes kaheksa eurot.) Astrida on üllatunud, et mitte millelgi pole ametlikku hinda – isegi toidu eest tasumisel tuleb kaubelda. Kauplemine toimub põhimõttel „kaks sammu sissepoole, kolm sammu väljapoole”. Pärast seda, kui oled natukenegi mõne kauba vastu huvi üles näidanud, tuleb teha ükskõikne nägu ja hakata vaikselt edasi minema. Agar müüja veab su kindlasti tagasi poe poole ja seda hetke saab tingimiseks ära kasutada. Tema ütleb seepeale oma hinna, millega sina kindlasti rahul ei ole ja astud taas kolm sammu poest eemale, et lasta end siis jälle tagasi tirida. Kui selline tants on mõned korrad juba kestnud, siis võib saavutatud hinnaga rahule jääda ja kaupa teha. Selles kõiges on omamoodi kelmikat mängu ilu. Aga julgust ja kübeke nahaalsust peab olema. Sinised silmad aitavad muidugi ka kaasa.
Kui minaretid
Kust sa pärit oled? (inglise k)
