olnud tugevam tõmme usu poole. Mõnda aega otsisin ma kirikust puhtalt intellektuaalset vaimutoitu: kuulasin hoolikalt pastorite jutlusi ja janunesin mingi mõistusliku ja loogilise äratundmise järele. See tee ei viinud kuhugi. Tihtipeale olin isegi pettunud, kui keskpäraselt ja lihtsakoeliselt kõlas mõne jutlustaja sõnum. Ma käisin mitu tiiru ümber kiriku, aga lõpuks ikkagi päriselt sisse ei läinud. Sisemine lahtikoorumine hakkas toimuma siis, kui surm ja sünd mulle korraga otsa vaatasid. Ülo isa oli pikalt haige ja suri mõni kuu enne Miina sündi. Toimus vahetus. Üks lähedane läks ja teine tuli meie hulka. Miina sai nime oma isapoolse vaarema järgi. Temast sai lüli, mis seob meid nendega, keda enam pole. Lapse sünniga kogesin nii suurt hirmu ja samas nii tohutut tänutunnet kui ei eales varem. Need võimsad hoovused tõmbasid mind välja sellest kastist, kus ma varem püüdsin kõigest mõistusega aru saada. Tunnetuslik pool hakkas teistmoodi tööle. Korralikku kirikuskäijat pole minust ikka saanud, aga ma olen õppinud palvetama.
RAMADAANI RÕÕMUD
14. august 2010
Oleme kõik jutuajamised ema Kseniaga sättinud segumasina järgi. Petlemmast tulnud araablaste ehitusgrupp töötab iga päev kella seitsmest kuni kella kolmeni ja selle undamise taustal ei ole võimalik intervjuusid salvestada. Tavaliselt läheb ema Ksenia juba kella neljast kirikusse, aga arvestades seda ootamatut eriolukorda, on ta olnud nõus mõned õhtuteenistused vahele jätma, et olla meiega. Veel tuleb teha paus siis, kui islami minaretid hakkavad kloostri ümber laulma. See juhtub viis korda päevas ja kestab tavaliselt umbes viis minutit. Täna on siiski midagi teisiti. Muezzin’ide10 palvele kutsuv hüüd lookleb üle Õlimäe meloodilisemalt ja kestab kauem. Alguses ootame koos ema Kseniaga kannatlikult tema majas, aga kui poole tunni pärast laul ikka veel ei lõpe, jätame võtte pooleli. Kloostri väravavahi käest saame teada, et alanud on ramadaan, moslemite paastukuu. See tähendab, et järgneva kuu jooksul peavad moslemid iga päev päikesetõusust päikeseloojanguni hoiduma söögist ja joogist. Õhtusöök on ramadaani ajal see-eest võimas, mõneks ajaks on majadest kosta vaid nõude klõbinat ja pärast seda algab tänavatel suur möll – kõik on väljas ja tähistavad. Poisikesed loobivad paugukaid.
Kohe kloostrivärava kõrval lükatakse õhtuhämaruses lahti suur metalluks ja seal avatakse kohvik, mis on peagi pungil täis vesipiipu suitsetavaid mehi. Igavuse peletamiseks taovad nad kaarte ja joovad kohvi või värskete piparmündilehtedega teed. Alkoholi seal muidugi pole. Ja ühtegi naist ka ei ole. Õlimäe tänavatel liigub küll ringi naisi koos lastega, aga kohvikutesse pole neil kombeks minna. See on puhtalt meeste pärusmaa.
Tolles kloostri väravataguses suitsuses kohvikus, mille melu ulatub vabalt üle müüri nii kloostri külaliste kui ka õdede magamistubadeni, käib ka väravavaht Yousef. Ta lõpetab töö iga päev kell kuus ja suundub alati enne kojuminekut sinna paariks tunniks sõpradega aega veetma. Yousef on põline Õlimäe hunt, kui nii võib öelda. Tema tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda, sest ta on siin sündinud ja peaaegu terve elu elanud. Õlimäel teatakse teda hüüdnimega Abu Habeeb, mille pani talle juba väiksena tema vanaisa, nimi tähendab Armastuse Isa. Yousef on tõmmu kiitsakas keskealine mees. Täpset vanust oleks üsna keeruline öelda, sest tema päikesest parkunud näonahal looklevad sügavad kortsuvaod, mis teevad teda ilmselt vanemaks, kui ta tegelikult on. Yousef kuulub Õlimäe suurimasse suguvõssa, millel on rohkem kui 14 000 liiget. Eleoni kloostri loomise algusaegadest peale on olnud traditsioon, et kloostri väravavaht tuleb ühest ja samast kohalike araablaste perest. Nii on olnud juba üle saja aasta. Yousef on oma peres kolmeteistkümnes seda tööd tegev mees. Kõigist oma eelkäijatest erineb ta aga selle poolest, et ta pole mitte moslem, vaid kristlane. Kogu tema perekond – nii vanemad, õed-vennad kui ka oma naine ja lapsed on olnud ja on moslemid. Kuid Yousef sai ühel päeval tugeva nägemuse ja hakkas uskuma Jeesus Kristusesse. Perekond oli sellisest ärapöördumisest suures šokis ja Yousef oli sunnitud aastaid elama üksinda ärapõlatuna Tel Avivis. Kuni pere leebus ja leppis tema valikuga. Õlimäele naasnuna asuski Yousef tööle kloostri juures. Eelmine väravavaht, üks tema paljudest onu- või tädipoegadest, oli jäänud vanaks ja töötas viimased aastad juba pimedana. Vaja oli leida uus väravavaht. Suguvõsa väärikamad mehed tulid kokku ja leidsid, et kuna Yousefil juba see „kristluse kiiks” on, siis võiks töö talle sobida. Kloostri väravavahi töö pole nimelt kaugeltki mitte ainult värava avamine ja inimeste juhatamine, nagu võiks arvata. Kloostrist käib läbi äärmiselt kirju külaliste seltskond ja kohati on väravavahil vaja lausa psühholoogi oskusi, et eri tüüpi inimestega hakkama saada. Kuue aasta jooksul on Yousef ka kõiki õdesid tundma õppinud, teab täpselt nende idiosünkraasiaid ja suudab jääda igas olukorras rahulikuks. See ongi tema peamine töö – olla alati olemas ja maandada pingeid. Kirikus Yousef õdedega koos siiski ei käi. Tema osaleb ühe vabakoguduse töös ja annab ka ise piiblitunde kohas nimega House of Love and Faith11.
Õlimäe klooster on igast küljest ümbritsetud islamiga, aga laiemas plaanis vaadatuna on asukoht kloostrile kasuks tulnud. Klooster kuulub Vene Õigeusu Kirikule Välismaal. Organisatsioon loodi möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel ühendamaks neid vene õigeusu kiriku osi, mis poliitiliste sündmuste tõttu tegutsesid väljaspool Nõukogude Liitu. 1948. aastal algas Palestiina aladel Araabia-Iisraeli sõda, mis lõppes Jeruusalemma ja Palestiina jagamisega kahe äsja loodud riigi, Iisraeli ja Jordaania kuningriigi vahel. Üks esimesi riike, kes juudiriiki tunnustas, oli Nõukogude Liit. Iisraeli peaminister David Ben-Gurion oli Nõukogude Liidule tänulik toetuse eest Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja relvastuse eest, millega Nõukogude Liit juute sõja ajal varustas. Iisrael kuulutas kogu nende territooriumile jäänud Vene omandi „hüljatuks” ja andis hooned ning maad, mis enne kuulusid vene kiriku esindusele, üle Nõukogude Liidu sotsialistlikule valitsusele. Õlimäe ja Ketsemani klooster aga paigutusid Jordaania kuningriigi alale ja neid polnud võimalik Moskva patriarhaadi alluvusse anda. Pärast 1967. aasta Kuuepäevast sõda jäi Õlimäe territoorium Iisraeli poolt okupeeritud aladele ja seetõttu ikkagi edasi väliskiriku hallata. See on tugevalt mõjutanud kloostri meelsust – kommunistliku Nõukogude Liidu kodanikud polnud siia kaua aega oodatud. Ja oma araablastest naabritega on klooster alati paremini läbi saanud kui juudiriigiga.
PINGUL PÜHAPÄEV
15. august 2010
Ärkame vara, pisut pärast kella nelja, et filmida päikesetõusu. Seejärel otsustame minna kirikusse hommikust teenistust pildile püüdma. Meil on ju iguumenja luba filmida ühte hommikust teenistust ja miks mitte teha seda nüüd, kui oleme juba nõnda reipalt üleval ja töövalmis. Paar päeva tagasi, kui meil oli võimalus filmida pidulikku õhtuteenistust, olime kokkulepitult kirikus õdede poolel ema Ksenia läheduses ja kuna iguumenja ise oli ka kohal, läks kõik hästi. Ainult õde Marina tõusis meie kõrvalt turtsudes püsti, ohkas demonstratiivselt ja kõndis minema.
Vaatan, et ema Ksenia pole veel kirikusse jõudnud ja seetõttu sätime end kaameraga palverändurite poolele. Õed kogunevad vaikselt ja teenistus hakkab pihta. Mõne aja pärast märkan, et kaks väikest vana nunna käivad rahutult mööda kirikut ringi ja lähevad vahepeal saabunud ema Ksenia juurde. Nad on pahurad ja vehivad kätega. Ema Ksenia püüab neile midagi vastata, aga teda ei võeta kuulda. Lõpuks tuleb ta meie juurde ja sosistab:
„Nüüd on suur pahandus lahti. Te seisate vales kohas. Kaks õde on lubanud minna iguumenjale kaebama, et te segate neid. Pealegi on käimas paast – sel ajal ei tohi kedagi pildistada ega filmida.”
„Aga meil on ju iguumenja luba,” püüan teda rahustada.
„Ma ei tea… need on väga mõjuvõimsad nunnad. Mul on halb tunne kogu selle asja pärast,” on ema Ksenia endast väljas.
„Loomulikult ma ei taha, et te meie pärast kellegagi konflikti satuksite, nii et me läheme parem ära,” teen kiirelt otsuse.
House of Love and Faith – armastuse ja usu maja. (inglise k)
