kõik. Ta on suur ja võimas naine. Oleme iguumenja terava pilgu all kohmetud nagu kaks väikest koolitüdrukut. Õnnistuse küsimine läheb siiski viperusteta ja ta palub meil astuda edasi oma külalistetuppa. Kõrge laega toa seinad on täis vanu maale Vene tsaariperekonnast ja kloostri eelmistest juhtidest. Kõikjalt õhkub endiste aegade hiilgust. 21. sajandi Iisraelist on äkitsi saanud 19. sajandi Tsaari-Venemaa.
Iguumenja rangest olekust hoolimata saame temaga avatult rääkida ja ta lubab meil kloostris filmida peaaegu igal pool. Isegi ikoonitöökojas, mis on olnud pikka aega võõrastele suletud, kuna ikoonide ümber on pühadus, mida ei taheta lõhkuda. Kõige keerulisem on filmimine kirikus, õed on selles osas väga tundlikud. Lepime kokku, et me kaameraga niisama kirikus ei käi, aga võtame osa ühest õhtu- ja ühest hommikuteenistusest. Lähipäevadel on tulemas püha, mil mälestatakse ristipuu väljatoomist. Püha juured ulatuvad Konstantinoopolisse, kuhu Konstantinus Suure ema Helena viis 4. sajandil ühe tüki Kristuse ristipuust, mille ta leidis imeväel palverännakul Jeruusalemma. Kord aastas kanti ristipuu tükki läbi linna tänavate ja pandi Hagia Sophia kiriku altarile austamiseks välja. Õigeusu traditsiooni on jäänud selle meenutuseks püha, mida vana kalendri järgi tähistatakse augusti keskel. Siis oleme ka kirikusse filmima lubatud. Kaameraga me pühakojas liikuda ja kolistada ei tohi. Igal õel on oma väljakujunenud koht, kus ta teenistuse ajal viibib. Meie peame seisma vasakul pool, lugejate kõrval, ema Ksenia tavapärase koha ees. Seal ei jää me loodetavasti kellelegi ette ja ema Ksenia kaitseb meie seljatagust. Ma ei saa päris täpselt aru, mida iguumenja selle seljataguse kaitsmise all mõtleb, aga olen muidugi kõigega nõus.
Enne kui iguumenja juurest lahkume, ütleb ta meile veel nii muuseas:
„Võib-olla õnnestub teil filmida, kuidas õed kaklevad.”
KÕIK ON ALLES EES
11. august 2010
Koostame ema Ksenia abiga võtteplaani. Siinses kontekstis kõlab sõna võtteplaan muidugi eriti veidralt. Selge on see, et meid on ees ootamas pikad jutuajamised ema Kseniaga, aga kui tahame ka kloostrielu jäädvustada, peame teadma, millal ja kus kaameraga kohal olla. Lihtsalt niisama kloostri majade vahel ringi jalutades ei pruugi me millestki osa saada. Siinne elu on nagu maa-alune niidistik, mida külalised pealispinnalt läbi ei näe. Väliselt on kõikjal vaikus, aga suletud uste taga käib vilgas toimetamine. Igale tegevusele on määratud oma aeg ja koht. Näiteks pühasid armulaualeibasid tehakse ainult neljapäeva varahommikuti. Ja mitte köögis, kus valmib kogu muu toit, vaid hoopis ühes väikeses nurgataguses majakeses, kus on saja-aastane puudega köetav ahi.
Kuna õdedega lähemalt tuttavaks saamine võtab kindlasti oma aja, pakun Astridale välja, et püüame esimestel päevadel kloostri ümbrust tundma õppida ja saada kätte selle koha tunnetuse. Õhtupoolikul võtamegi kaamera kaasa ja läheme kloostri aedu ja oliivisalusid avastama.
Kloostrist ida poole avaneb hingetuks võttev vaade üle mäekuplite ja orgude Surnumereni välja. Üsna lähedal, paar küla Al-Turist edasi, paistab juutide ehitatud kõrge betoonplokkidest eraldusmüür, mida kutsutakse ka turvataraks. Iisrael põhjendab selle ehitust enesekaitsega suitsiiditerroristide eest. Müüri taga elavad tegelikult täiesti tavalised inimesed, kes peavad taotlema eriluba ja läbima tiheda turvakontrolli, et kas või lühikeseks ajaks teisele poole pääseda. Ja see ei puuduta mitte ainult moslemitest palestiinlasi, vaid ka araabia kristlasi. Pärast seda, kui Iisrael müüri ehitama hakkas, on Läänekalda okupeeritud aladelt Jeruusalemma külje alla voolanud elama aina rohkem ja rohkem inimesi. Nad on hüljanud oma kodud, et kinnimüüritud küladesse mitte lõksu jääda. Palestiinlaste aladeks on Iisraelis kaks eraldi asetsevat maatükki – Jordani jõe Läänekallas ja Gaza, mis omakorda jagunevad tsoonideks. Tsoon A on Palestiina omavalitsuse ja tsoon C Iisraeli riigi kontrolli all. Tsooni B juhib administratiivselt Palestiina omavalitsus, kuid turvakontroll on Iisraeli käes. Need tähestiku kolm esimest tähte mõjutavad araablaste igapäevast elu ja tööd rohkem kui miski muu. Näiteks Ida-Jeruusalemma taksojuht tohib oma autoga Tel Avivi lennujaama alale siseneda, Läänekalda taksojuht aga mitte kunagi, kuigi nii Ida-Jeruusalemm kui ka Läänekallas on ühtemoodi okupeeritud ja tegelikkuses võivad need kaks taksojuhti olla ühest perest pärit vennad. Loeb see, millises tsoonis sa elad ja mis paberid sul on. Ida-Jeruusalemm on omaette staatusega ja selle ametlikel elanikel on rohkem võimalusi ja õigusi, nad saavad osa Iisraeli sotsiaalteenustest ja tohivad reisida läbi Iisraeli sadamate ja lennujaamade. Läänekalda elanike ainus võimalus välismaale pääseda on läbi Jordaania. Samas pole Fatah’ partei poolt juhitud Läänekaldal olukord siiski nii hull kui Gazas, mis on muust maailmast täiesti isoleeritud. Radikaalse islamirühmituse Hamasi võimuletulekuga 2007. aastal on sellest 1,7 miljoni elanikuga maalapist saanud maailma suurim vangla. Niipea kui Hamas sai võimu enda kätte, kehtestas Iisrael territooriumi ümber blokaadi, lubades sektorisse vedada vaid mõningaid toidu- ja tarbekaupu ning piiratud koguses humanitaarabi. Gazast ei saa keegi välja. Kui, siis ainult läbi salajaste Egiptusesse kaevatud maa-aluste tunnelite, kustkaudu smugeldatakse nii inimesi kui ka loomi ning tuuakse Gazasse muu salakauba hulgas relvi ja rakette. Iisraelis vabatahtlikku tööd tehes elasin ma Ashdodi linnas, umbes 40 kilomeetri kaugusel Gazast, ja tol ajal Hamasi õhku saadetud raketid veel sinnani ei ulatunud. Nüüd juba ulatuvad.
Sada aastat tagasi oli Õlimägi täis rohelust, kuid praeguseks on see täielikult mattunud kivist kuubikmajade alla. Iga sentimeeter on arvel. Pindalalt on Iisrael poole väiksem kui Eesti, elanikke on aga üle kaheksa miljoni. Kohti, kus araablased tohivad elada, on sellel pikaksvenitatud ja kitsal maa-alal vähe järele jäänud. Filmime kloostri ümber olevat aeda ja okastraati, millest kohe teisel pool on araablaste elumajad, kõigil katustel veepaagid ja pesunöörid. Üks naine, ema nagu minagi, riputab pesu kuivama, kostab laste hüüdeid ja kisa. Päike on loojumas, minaretid hakkavad laulma ja palvele kutsuma, puhub selline kõik-on-alles-ees-tuul. Käes ongi meie esimene võte, Astrida askeldab kaamera taga. Mina aga tunnen end imelikult. Kuidagi kasutuna. Viimati töötasin operaatoriga telerežiiõpingute ajal kursusetöid tehes. Oma dokfilmid olen siiani kõik ise filminud. Olen harjunud kaamerasilma kaudu mõtlema ja samal ajal peas juba filmi monteerima. Kuidas küll end nüüd ümber häälestada?
ORNUNG
12. august 2010
Õlimäe kloostris elatakse Juliuse kalendri järgi. Kella kunagi ei keerata, suveajale üle ei minda. Seega on alati kaks aega, millega tuleb arvestada: kloostri aeg ja linna aeg.
Ema Ksenia tunnistab, et nende kloostris ei ole väga range kord. Kehtestatud on küll kindlad reeglid, kuid neist ei peeta alati kinni. Osalt ehk sellepärast, et tänapäeval ei ole klooster enam omaette tegutsev suletud süsteem, nii nagu see kunagi oli. Kloostri territooriumil liigub pidevalt ringi turiste ja palverändureid. Õed käivad kloostrist tihti väljas ja neil käib ka külalisi, seega on nad tahes-tahtmata maailmaga rohkem seotud ega ole nii keskendunud palveelule, kui peaks.
Preestrid vahetuvad Õlimäel üsna tihti. Ema Ksenia arvab, et sellise teravate suhetega naisteseltskonna keskel ei pea nad lihtsalt kauem vastu. Juba aastaid on Õlimäel olnud preestermungad. Varem oli ka abielus preestreid, kuid nende perekondadel oli raskusi kloostriellu lülitumisel.
Igapäevane jumalateenistuste tsükkel koosneb üheksast osast, mis Õlimäel on jaotatud kahte gruppi. Hommikune teenistus, mis algab kell pool kuus, on neljaosaline (koguöine teenistus, kolmas tund, kuues tund ja liturgia) ja kestab umbes kaks tundi. Pärast seda on ühine hommikusöök trapeza’s ehk söögisaalis. Need õed, kes köögis süüa teevad, peavad tööd alustama juba varavalges ja hommikusest teenistusest osa võtta ei saa. Neil on köögis krabisev raadiosaatja, kust nad kuulevad teenistuse käiku, et õigel ajal palvetada ja toitudega valmis olla. Kell üheksa algab kloostris töö: tubade ja õue koristamine, kiriku ettevalmistamine, aia hooldamine, õmblemine, söögitegemine. Igal õel on täpselt paika pandud oma tööplaan. Kell üks süüakse koos lõunat ja
