hing.
Kord märkas mu ülemus Bernadette, kuidas ma seda pilti silmitsen.
„Misasi see on?“ küsis ta. Bernadette oli läbi ja lõhki iirlanna – kohevate juuste ja valju naeruga ning säravalt, lõbusalt ja nakkavalt sarkastiline nagu enamik newyorklasi. Me ei rääkinud Bernadette’iga teineteisele mitte üksnes biotehnoloogiatööstuse värskeimaid kuulujutte, vaid jagasime teateid ka kassnaise seisukorrast, kui juhtusime teda nägema, tehes endamisi tähelepanekuid tema üldisest mandumisest nõdrameelsusse, sellest, kas ta oli puhas või räpane või taas haigeks jäänud. Ometi ei näidanud kumbki meist üles vähimatki kahjutunnet. Me pidime selle üle naerma, kuna see oli sedavõrd kohutav.
„Mis on misasi?“ vaatasin ma punastades üles.
„See,“ näitas Bernadette oma tedretähnilise sõrmega ekraanile. „Sa muudkui vahid seda.“
„Ah see. See on mu Kujuteldav Eesti Talumaja,“ ütlesin ma. „Näe, siin on elumaja ja siin on ait.“
„Ahhaa, nii et seal hakkad sa tuleval aastal meile tööd tegema?“
„Misasja? Ah, jaa-jaa, muidugi,“ osutasin ma puithoonetele. „Seal ma hakkangi biotehnoloogiast kirjutama.“
Inimesed tahavad alati teada, miks sa teed seda või teist, kuid kõige tõesem vastus küsimusele, miks me New Yorgist lahkusime, on see, et me elu käis seal ringiratast ning mere tagant kutsus meid miski muu.
Eesti, Estonia, Estland – toona oli selles riigis umbes 1,3 miljonit elanikku. Soine ja metsane maalapike põhjamaa mere ääres, kuhu ilu pärast olid pillutatud mõned linnused, paneelmajad ja mõisahooned. See kõik kutsus meid enda juurde samamoodi, nagu see oli aastate eest mind oma sireenilauluga meelitanud. Eestis otsekui pidanuks meiega midagi juhtuma, nii et me pidime sinna kohale minema.
Aga mis see oli?
Seda me ei teadnud. Mis see ka polnud, igatahes oli see kutsung nii tugev, et me kannatasime välja Ameerikast lahkumise tõttu tekkiva füüsilise ja emotsionaalse vaeva.
Ning see oli tõeline põrgu. Kogu see mööbel, kõik need lepingud, mis tuli katkestada, sideseadmed, mis tuli tagastada, kogu peredraama, kurbus, kibestumine. „Kuidas sa ometi saad New Yorgist ära minna?“
„Miks mitte? Kas ma peaksin elu lõpuni üürima kellegi teise maja teist korrust? Ning sõitma iga päev kolm tundi räpases metroovagunis tööle ja töölt koju?“
„Sa võid ju uue töökoha otsida.“
„Ma olen otsinud küll ja igal pool makstakse vähem kui seal, kus ma praegu töötan.“
„Ei saa olla nii. Lihtsalt ei saa…“
Praegu pean ma nende mälestuste unustamiseks aknast välja kiikama ning vaatama ainiti mõnd puud või rongi. Mõeldes tagasi neile kuudele 2006. aasta lõpus ja 2007. aasta alguses, tulevad mulle meelde üksnes pimedus ja vihm. Vaid üksainus majesteetlik hetk torkab pähe. See oli õhtu, mil ma läksin jalutama Atlandi ookeani rannikule, õhtu, mil ma sain teada, et ootame teist last. Lainete müra oli vali, taevas oli tähti täis ning õhk oli sedavõrd niiske, et oli võimalik näha iseenda hingamist. Tol õhtul jäin pikaks ajaks ookeani äärde ning vahtisin rahustavasse kosmosesse. Universumis on jõude, mis on sinust suuremad. Neid tuleb lihtsalt usaldada. Keegi oli kunagi mulle midagi sellist öelnud.
Kuulsin kiireid samme lähenemas, kuulsin jalatsite krudinat liival, ning siis sörkis üks hilisõhtune jooksja minust möö-da. Nägin, kuidas laevade tuled merel sillerdasid. Mõtlesin laevale, mis kunagi siin madalikule jooksis, trümm täis illegaalseid Hiina immigrante, kes pidid mingis punkris võileivahinna eest tööle hakkama. Kuid see oli nende unistus – tulla siia, New Yorki, unelmate linna. Ning mina olin üks vähestest, kel oli õnn olla siin sündinud. Miks oli mul siis vaja lahkuda?
Lained lõid vastu teokarpe ning mina vaatasin John F. Kennedy lennuväljale maanduvat lennukit. Lennuväli polnud meie kodust kuigi kaugel. Meil olid piletid juba ostetud. Kõik oli korraldatud. Vaid kohvrid olid veel pakkimata. Meid oli kolm ning igaüks tohtis kaasa võtta kaks kohvrit.
Kokku tegi see kuus – kuus kohvrit, millega ühe perekonna terve elu üle ookeani vedada.
Kuid tegelikult oli meid praeguseks juba neli, mõnes mõttes. Uus laps oli tulemas. Epp tahtis talle Anna nimeks panna. Viimati Eestis käies oli ta intervjueerinud oma vanaema Lainet ning kuulnud lugusid Laine emast Annast, kes elas palju aastaid tagasi suures majas mere ääres. Vanaema Laine ei olnud küll eriline nutulaulude vestja, kuid ta polnud ka kõige tujutõstvam tegelane. Lainel olid väga heledad sinised silmad ja igivana nägu. See oli nägu täis geoloogilisi kataklüsme – nina kui mäetipp, silmad kui kuristikud ning lõua all valgete ebemete lapike, sinine rätik peas, tavaliselt esitamas praktilisi küsimusi elu plusside ja miinuste kohta.
Aga vähemalt ühe korra oli Laine Epule rääkinud ära kogu loo selle kohta, mis juhtus nende perega 1949. aastal, mil ema Anna ja teismeline Laine läksid metsa pakku, kui Nõukogude sõdurid tulid neid vahistama ja Siberisse saatma, ning elasid metsas kolm ööd-päeva üksnes sipelgatest. Oli märtsikuu. Nad põgenesid. Keskealine naine ja teismeline tüdruk kavaldasid üle ühe kõige verejanulisema võimu. Oli hullemaidki asju selles loos, kuid ma ei hakka neist rääkima. Seda aga ütlen küll, et Anna lugu oli kangelaslik ning juba seal pimedal ja udusel rannal seistes teadsin ma, et uus väike kangelaslik Anna oli meie juurde teel.
Kuid ta ei pidanud sündima New Yorgis. Kõik lapsed ei saa ju ometi seal sündida. Mõned lapsed peavad sündima ka mujal ning see laps pidi sündima Tartus.
Tartus, kus elasid mu naiseõde ehk käli, tema mees ja nende pisike paharet, tütar Simona. Tartus oli ka ülikool, kus ma oleksin saanud jätkata õpinguid ning omandada uusi oskusi, mis tooksid raha sisse, ja kui väga veab, võiksin ehk isegi elada tulevikus õpetlase lihtsat elu, lugeda tundide kaupa raamatuid, hinnata tudengite töid ning mõelda selle üle, kuidas sisustada kõiki neid suviseid vabu kuid. Tallinn oli täis pankureid ja poliitikuid ja elukutselisi kuulsusi, kes ihkasid oma elu kollases pressis eksponeerida, kuid Tartu oli hoopis midagi muud. Akadeemiline oaas ootas mind.
Nii me siis mahutasime oma kõige väärtuslikuma vara kuude kotti ning astusime Varssavi lennukisse, sealt suundusime Tallinna ja edasi rongiga Tartu.
VÄINO VÕLUTRIKK
Neist Tartu-päevist mäletan ma esimese asjana kummalist metalset kõla. Seda tegi kaks külmunud halgu, mida ühel veebruarikuu õhtul vastu teineteist koksiti.
Kuuri kõrval õues oli pime ning Väino koksis kaht halgu õrnalt teineteise vastu. Väino oli koheva jopega keskealine mees. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise olekuga, kiire jutu ja uhkeldava kehahoiakuga. Kui ma peaksin valima mõne linnu või looma, kelle moodi Väino kõige rohkem on, siis oleks see vist kukk. Halge kokku koksides naeratas ta meile ning ta silmad lõid särama, otsekui oleks ta just nüüdsama torukübarast jänese välja tõmmanud või pannud tuvi haihtuma.
Kilks. Kolks.
Toona polnud mu eesti keele oskus kuigi hea, nii et ma ei saanud suuremast osast Väino jutust aru. Küll aga kuulsin ma seal sõna „puu“. Selle korteri kütmiseks, mida me Väinolt üürima hakkasime, läks tarvis küttepuid ning Väinol juhtus just parasjagu olema terve
