et meie kodus kipub soojus akende kaudu välja minema, ning ma mõtlesin sellele, kui palju küttepuud peab see vaene mees talvel ahju ajama, et toas oleks soe. Kuid mu arst oli nutikam – ta lasi paigaldada keskkütte, et tubades oleks soojem või jahedam üheainsa nupuvajutusega, ning puud põletas ta oma dekoratiivses kaminas vaid siis, kui hakkas puudust tundma rahustavast suitsulõhnast oma kodus. Mõtlesin sellele, kuidas meie naaber mõnel külmal hommikul pidžaamas üles ärkab ja kütte sisse lülitab, ning arutlesin endamisi, miks mina ise kõrge palgaga arstiks ei olnud hakanud.
Mu arst oli samasugune sirge seljaga sensei kombel suhtleja nagu Väino. Iga tema sõna igas tema lauses tundus olevat väga läbimõeldud. Ka tema tukk oli lõigatud vanamoelisel Aasia kombel nagu joonlaua järgi lühikeseks. Ta särk oli kurgu-ni kinni nööbitud. Mõnikord, kui ma talle külla läksin, istus ta oma dekoratiivse kamina ees ja luges midagi huvitavat, näiteks Haruki Murakamit.
Kuid sageli tegi ta ka väljas tööd. Tema aed oli laitmatult korras. Tema laserpilk tuvastas iga viimase kui murdunud rao ja langenud lehe ning need rändasid hunnikusse. Pärastpoole põletati need mustal restil ära. Hilissügisel ja varakevadel, kui ümbruskonnas toimusid sellised risupõletamistalgud, hõljus meie aia kohal mitu päeva sinakasvalge suits. Vahel, kui me aia ääres kokku saime ja arutlesime mu tervise üle, märkasin, kuidas doktor vaatab minust mööda ja hoopis minu aeda. Võib-olla nägi ta seal üles korjamata raagu või mädanenud õuna. Mis see ka polnud, igatahes oli see midagi ebatäiuslikku ja see häiris teda. Selle eestlase maailmas ei olnud ei murdunud oksi ega mädasid õunu ning kui oligi, siis kõrvaldati need kiiresti ja halastamatult.
Kõige rohkem häiris teda arvatavasti laiutav kompostihunnik, mille me olime kuhjanud ühte aianurka, mis täitsa juhuslikult juhtus olema vastu üht tema aianurka. Kui meie kolisime sisse, lükkasime enda aiast algatuseks kõik mädanenud õunad sinna kohta kokku. Alguses vaid pisikesest mädaõunahunnikust kasvas aga ajapikku suur kääriv prügihunnik, kust võis leida hallitanud leiba ja munakoori ja avokaadokive ja banaanikoori. Ühel päeval, mil ma vedasin järjekordset biojäätmeid täis pange kompostihunnikusse, nägin meie arstist naabrit oma tagauksest välja kargavat ja tulemas minu poole sinna nurka, kus meie aiad kokku puutusid.
Ta vaatas seda haletsusväärset pruuni löga hunnikut ja sõnas oma vaoshoitud sensei kombel:
„See hunnik muudkui kasvab ja kasvab…“
„Kasvab jah,“ ütlesin mina ja kallasin mõned banaanikoored hunniku otsa.
Ta noogutas pisut, kissitas silmi ja teatas siis oma hakitud viisil: „Pane parem kasti.“
„Tead, me oleme mõelnud küll, et peaks hankima kompostikonteineri. Lihtsalt aega pole olnud. Tead küll, kuidas sellega on…“
„Pane parem kasti,“ kordas ta ning noogutas mulle taas. Seejärel läks ta majja tagasi, ilmselt teed rüüpama, Murakamit lugema ning oma suurte akende ja keskküttega kindlusest mõnu tundma.
Meie kodu polnud niivõrd kindlus, kuivõrd 19. sajandi kivisöel töötav aurulaev. Mina olin selle katlakütja, kelle asi oli hoida tuli all ja lõõmamas. Meil oli neli ahju ning neid kõiki tuli kütta, et toas oleks mugavalt soe. Üks probleem oli selles, kui kiiresti soojus lahtus.
Peamine ahi allkorrusel oli suur ja tehtud piklikest tumepruunidest pottidest. Õhtul magama minnes oli see soe, aga kui väljas olid miinuskraadid, oli esimene korrus hommikuks külm. Kõik mu jäsemed olid täis valu ja õudust, kui ma varahommikul trepist alla läksin, et ahju uuesti käima panna.
Kõige hullem lugu oli sellega, et vahel ei läinud ahi üldse käima!
Ladusin halud täpselt nii, nagu mulle oli õpetatud, kägardasin paberi kokku ja panin selle õigesse kohta ning lisasin mõned papitükid. Võib-olla oli papp aga pisut niiske, kuna oli seisnud väljas, või põles ajaleht äkki liiga kiiresti ära. Olgu mis oli, igatahes ei võtnud halud mõnikord tuld.
Professionaalsed eestlastest ahjukütjad olid soovitanud mul kasutada Äripäeva, kuna nende sõnutsi põles ärileht ning eriti selle nädalalõpulisa millegipärast paremini kui teised lehed. Alati aga polnud mul möödunud nädala laupäevast Äripäeva käepärast. Mõnikord oli mul võtta üksnes kriitpaberile trükitud Kroonika, mis põles kehvasti. Siis pidin ma kõike üha uuesti ja uuesti alustama. Mõnikord tuli mul sellest selline villand peale, iga päev muudkui küta ja küta, et ma unustasin end lugema Kristina Šmiguni suusasaavutustest või minister Juhan Partsi uuest majandusplaanist või uurisin oma kahe aasta tagust horoskoopi või vaatasin lihtsalt, mis Eesti kuulsuse sünnipäev sel päeval oli. Seejärel hakkasin uuesti ahju tuld tegema. Tuleb möönda, et vahel pakkus mulle lõbu vaadata, kuidas Kristina ja Juhani näod leekides korstnasse lendavad. Mul polnud isiklikult kummagi vastu mitte midagi. Meil oli lihtsalt külm.
Köögis oli pliit, mida ma kütsin siis, kui väljas oli iseäranis külm. Mulle meeldis selle peal süüa teha. Lihavõtete ajal lihapalle küpsetades kujutasin ette, et ma olen just nagu mõni mu vanaisa või vanaema Itaalias, kes valmistab puupliidil maitsvat pühaderooga. See aitas mul mitte mõelda sellele, mis ilm väljas on. Lihavõteteks peaks talv läbi olema. Mõnikord aga sadas kogu lihavõtete aja lund ning minu Itaalia fantaasiad ja meie neli ahju hõõgusid kuni maikuuni välja.
Ülemist kaht magamistuba kütnud ahi oli üsna lihtne ning kaetud kurrutatud plekiga, mis oli paksu helerohelise ahjuemailiga üle värvitud. See hoidis hästi sooja ning selle kõrval oli mõnus end kerra tõmmata. Kõige rohkem janti oli meil aga neljanda ahjuga. Selle lõõri ja tõmbega oli midagi valesti. Ahjuplekk läks liiga tuliseks ja email hakkas haisema. Suurema osa ajast me isegi ei vaevunud seda kasutama ja hoidsime seda tuba kütmata. Kutsusime tuba Külmaks Toaks. „Kas sa tead, kus mu läpakas on?“ – „Ma arvan, et sa jätsid selle Külma Tuppa.“
Mõnikord käisin ma Külmas Toas rahvusvahelisest biotehnoloogiaturust artikleid kirjutamas või nende tarvis intervjuusid tegemas. Mul oli arvuti ees istudes jope seljas ja müts peas ning ma kujutasin ette, mis juhtuks, kui Skype’i kõne teises otsas Californias istuv inimene mind parajasti näeks. Kuidas ma üldse seletaksin talle oma Eesti elu üksikasju, seda, kuidas ma nüüd teadsin, millised ajalehed põlevad paremini kui teised ning millised on Külma Toa termodünaamilised omadused?
Kas nad usuksid, et Eestis tegutsevad endiselt korstnapühkijad? Aga nii oli. Ühel päeval ilmus meie uksele keegi noormees. Ta oli üleni mustas ning tal oli peas keskaega meenutav peakate. Minu arvates nägi ta välja nagu mõni Vatikani salamõrvar. Ta tegi lõõrid katusest keldrini puhtaks, et ahjud põleksid paremini. Vahel tegi ta pausi ning teavitas meid Epuga meie ahjude ja korstnate olukorrast. Epp edastas need teated mulle. „Ta räägib, et üleval oli rohkem tõrva kui tavaliselt ja seepärast ei olegi ahjud viimasel ajal hästi käima läinud,“ ütles ta ning mina vastasin seepeale: „Hea teada.“
Katsusin endale ette kujutada, kuidas see noormees üldse sellise tööotsa peale sattus. Eesti tundis uhkust oma uuenduslikkuse ja tehnikalembuse ning traadita interneti ja IT-idufirmade üle. See maa vaatas ülalt alla inimestele, kes maksid parkimise eest pabersedelitega või kasutasid lauatelefone. Ning ometi õpetati siin välja üha uusi korstnapühkijaid.
Kui ma oma eestlastest sõprade käest nende vastuolude kohta aru pärisin, naerdi mind sageli välja. Asjade põletamine – olgu siis lehtede, puuokste või küttepuude – oli nende arvates alati olnud elu loomulik osa ning igasugune ettepanek asju kuidagi teisiti ajada solvas neid hingepõhjani.
Minule oli see elu aga füüsiliselt palju raskem, kui ma olin seni harjunud. Ma olin kasvanud üles Ameerika eeslinnas termo-staatide ja keldrisse paigaldatud õlikateldega. Nelja ahju alla tule tegemine oli kurnav. Ja mis siis saab, kui üks ahi ära kustub? Vahel
