siirdusid kuldjuustega daamid puusade õõtsudes allkorrusele lattu ning palusid mul sinna järgneda. Tagurdasin oma auto värava juurde ning naised aitasid mul selle raamatuid täis laadida. Tavaliselt olid uued teosed pakitud teistest projektidest üle jäänud paberisse, pakis neli kuni kümme köidet, ning vahel võis juhtuda, et jäin lugema pakendile trükitud koomiksit või horoskoopi, enne kui mõni neist trükikoja mesilasemadest jõudis tagasi auto juurde, süles järgmised tosinkond pakki, virn kuni lõuani. Pärast pealelaadimist sõitsin ma selle raamatulastiga koju ning paigutasin nad sinna järgmisi tarneid ootama.
Oma Karlova kodus pidime raamatuid voodi all hoidma. Mujal ei olnud lihtsalt ruumi.
Trükikoda saatis raamatud otse raamatupoodide ladudesse ning meie ladustasime ülejäänud tiraaži enda juures. Alguses, kui oli keeruline nõudlust ära arvata, tuli mul sageli raamatud voodi alt välja koukida ning need taas meie džiibi pakiruumi laadida. Kuna auto oli pargitud tänavale, ladusin ma kõik köited aknalauale, hüppasin siis aknast välja kõnniteele, laadisin need autosse ning hakkasin otsast peale. Vahel mõtlesin küll, mida arvavad naabrid sellest kentsakast kujust, kes pidevalt aknast välja vupsab, kuid ma ei suhelnud nendega eriti.
Tallinna laod asusid linnaservas roostes traatide ja kuivanud puude keskel. Oli raske uskuda, et sedavõrd kaunid raamatud veedavad oma esimesed ööd maamunal sedavõrd inetutes paikades.
Ladudes kohtasin ainsaid raamatuäris tegutsevaid mehi. Nad sõitsid tõstukitega ringi või siis lükkasid kärusid, mis olid täis Eve Kivi või Katrin Karisma mälestusi. Veidra oleku, aktsendi ja kummaliste raamatutega mehe ilmumine uuest kentsaka nimega kirjastusest ajas neid segadusse. Nad kratsisid oma sassis juukseid ja turritavat habet ning kutsusid kohale oma vanema ja puhtama naissoost ülemuse, kes puistas mind üle kümnete küsimustega, kuni ma andsin alla ning helistasin Tiinale ja andsin telefoni üle.
Mõne kuulipilduja tempos vahetatud kiire lause järel saavutati „jah, jah“ – moment. Tiina ja see teine naine, kes mõlemad olid selleks ajaks tõenäoliselt ära joonud juba kuus kohvi, ütlesid vestluse selles faasis umbes neliteist korda „jah, jah“, näitamaks välja, et nad on ühel meelel raamatute arvus ja nende sihtkohas. Seejärel lubati mu meessoost teisikul mu saadetis vastu võtta. Sageli oli neil sellidel pastakas kõrva taha pistetud, et nad saaksid selle kiiresti kätte, kui ma ulatan neile kõige tähtsama dokumendi ehk saatelehe. Seejärel kirjutasime paberile alla ning mina hõiskasin „Tehtud!“, mida ma olin kuulnud valimiskampaania ajal. Eestlastele see sõna meeldis. Iga kord, kui ma seda erilist sõna pruukisin, hakkas teine mees naeru kõhistama ja ütles: „Tehtud mis tehtud.“
Kuid isegi kui mul oli mõlema allkirjaga saateleht näpus, ei tähendanud see veel seda, et tehing on tehtud, kuna ma pidin selle siiski Tiinale tagasi toimetama ning mingil kummalisel põhjusel oli neil paberitel kombeks kahe ja poole tunnisel teekonnal tagasi Tartusse kaotsi minna ning alles kuu aja pärast või umbes nii aluspesusahtlist või mõnest muust piinlikust paigast kohviplekilisena välja ilmuda.
Tiina aga ei olnud kordagi minu vastu tõre. Ta ei hakanud minu kallal nende plekiliste saatelehtede pärast võtma. Võib-olla mõistis ta minu veidrusi seepärast, et ta elas koos Kristoferiga, kes oli tavaliselt kodus ning tegi arvutis muusikat. Kristofer oli leebe ja rootslane ning kutsus end uinuvaks rokkstaariks, kuid suurema osa oma ajast töötas ta mingis Tartus asuvas Rootsi kõnekeskuses. Vanad ja abitud Rootsi naised helistasid talle Umeåst ning palusid küüti supermarketisse, mispeale Kristofer korraldas selle asja neile ära. Oma pikkade pruunide juuste ja mõnepäevase habemega nägi ta tõesti välja nagu mõni rokkstaar või Jeesus või mõlemat.
Tiina ja Kristofer olid teineteist leidnud Stockholmis Depeche Mode’i kontserdil. Mulle meeldisid nii Kristofer kui ka Depeche Mode ning ma ei teinud sellest mingit saladust. Kui ma Tiinale seda ütlesin, lõi ta mind taas oma kiiruse, tormakuse ja ohtrate muidugi-muidugitega jalust maha: „Muidugi sulle meeldib Kristofer! Muidugi! Mulle meeldib ka.“ Ning tema põsed tõmbusid roosaks. „Jah, jah, jah! Muidugi, muidugi! Jah, jah, jah!“
Depeche Mode on põhjaeurooplaste seas tänapäevani omamoodi emotsionaalne valuuta. Bändi melanhoolne muusika sobib hästi selle morni tusatsemisega, mis kaasneb pikka aega vältava pimeda ajaga. See tunne oli neil kõigil ühine. Isegi kui eestlane ja rootslane said kokku ega rääkinud üht keelt, pidi üks neist vaid teisele moka otsast paotama „Depeche Mode“ ja puudutama oma rinda südame kohal ning nad mõistsid teineteist otsekohe ja nende kurbades hallides silmades välgatas arusaam, et nad on üks ja seesama. Tallinnas on olemas isegi Depeche Mode’i baar, kus saab istuda ja juua ja kuulata lugu „I Just Can’t Get Enough“ üha uuesti ja uuesti.
Tiina kirjutaski oma armusuhte ja lapse täiesti Depeche Mode’i arvele. „Ilma Depeche Mode’ita poleks Matildat,“ ütles ta. Vahel mõtlesin, et meie kirjastuselgi on Depeche’i meestele oma tänuvõlg, kuna just Kristofer oma olemasoluga viis Tiina ja Epu juhuslikult kokku.
See juhtus nii, meie esimesel kuul pärast Eestisse tagasikolimist. Epp oli lubanud ajakirjale Eesti Naine kirjutada artikli Eesti naistest ja välismaa meestest. See teema käis läbi vähemalt kord aastas ning ma kahtlustasin, et selle olid välja mõelnud naissoost toimetajad selleks, et kättemaksuhimuliselt kohitseda oma kodumaist päritolu endisi kallimaid ja abikaasasid.
Või siis ei olnud Eestis lihtsalt suurt midagi kirjutada.
Olgu kuidas oli, igatahes kui te juhtusite tol kevadel, mil meil käis palju naisi külas – ehk 2007. aastal – seda ajakirja lehitsema, siis võisite seal näha hobusesabaga ja soomlaslike põskedega Tiinat, pisikest Matildat tema süles, tema isiklikku uinuvat Rootsi rokkstaari Kristoferi ning Depeche Mode’i liikmete nägusid nende selja taga laiuvatelt plakatitelt kõike seda jälgimas nagu mõned uue laine kaitsepühakud. Mida aga neilt piltidelt ei paistnud, oli Tiina mõistus, mille kõrval teised kahvatusid, mõistus, mis oli mõeldud arvude ja tabelite tarvis ning mis peagi liitus Epu fantaasialennuga ja hakkas igal kuul välja andma uut „Minu“ sarja raamatut. Sealt tulid „Minu Austraalia“, „Minu Argentina“, „Minu Tai“, „Minu Ibiza“, „Minu see“ ja „Minu teine“.
Kõige esimene „Minu“ – raamat oli aga Epp Petrone „Minu Ameerika“.
Mäletan selgelt ühte päeva, kui ma pärast raamatute lattu toimetamist läksin jalutama Tallinna vanalinna.
Oli vihmane ja jahe päev, ehkki oli väidetavalt juuni, ning mul olid käed taskus ja pea tuule eest õlgade vahele tõmmatud. Vaateaknal tõmbas miski aga minu tähelepanu endale. Astusin selle juurde, pühkisin vitriinilt udu, surusin nina vastu klaasi ning nägin, mis see oli.
Raamatu kaanel oli tuttav nimi. Köite tagaküljel, mis oli väljas selle kõrval, oli tuttava naise tuttav pilt. Tal olid punakaskuldsed juuksed, kõrged põsesarnad ja otsusekindel kissis pilk.
Epu raamat oli poe müügiedetabelis esimesel kohal, taipasin ma siis üllatusega.
WAKE UP, IT’S HOMMIK
Kui oli veel talv ning me olime just Eestisse kolinud, viisin ma last sõime väikse punase plastkelguga, mida vedasin nööriga enda järel.
Kõnniteedel ja ülekäiguradadel oli küllalt jääd, et oleks piisavalt libe minek, ning Marta istus kelgul, samal ajal kui mina tarisin teda mööda autodest ja bensiinijaamadest, otsekui oleks see kõik mulle täiesti loomulik ning nagu me oleksime alati niimoodi kooli läinud. Õppida oli aga nii mõndagi – kuidas hoida nööri, kuidas teha õiget randmenõksu, kui kelk jäi kinni, kiiret tõmmet, mis saatis kelgu libisema üle kruusaga ühetasa sulanud jää, nii et see liiguks edasi ilma kelku lõhkumata. Ka Marta pidi õppima. Kuidas istuda. Kuidas kinni hoida. Ehkki vahel tundus kelk äkitselt
