kui ma ütleksin, et ma tahtsin puid riita ladudes neid halge palja käega katsuda? Tahtsin, et mul oleks mets käte vahel? Ja mitte ainult. Kohe kui Mats oma veoauto kuuri ette tagurdas, võtsin ma kaks halgu kätte ja koksisin neid kokku, et kuulda, kas nad teevad sedasama maagilist häält.
Kilks-kolks?
Aga kolksumist ei olnud, sest oli alles oktoober ja halud polnud külmunud, mistõttu nad ei teinud mingit häält.
„Puid tuleb tassida, mitte kokku taguda,“ ütles Mats.
Ma ei öelnud seepeale midagi ning hakkasin halge sülle laduma, ikka kümnekaupa.
Neil kolmel talvel, mis me seal majas elasime, tõi Mats meile koormatäite kaupa puid. Mõne jutuajamisega sain tema kohta üht-teist teada. Ta elas Elvas, Tartust 20 minuti pikkuse autosõidu kaugusel, ütles ta. See tundus Matsi-sugusele mehele sobiva elukohana.
Kõik, kes on Elvas käinud, teavad, et linna katab taevakõrgune jämedatest männipuudest varikatus, mis heidab pühalikku varju kõigile ja kõigele, mis selle alla jääb. Kujutasin ette, kuidas Metsamees Mats on oma palkmajas Elva lähedal, popsib piipu ning aeg-ajalt võtab maha puid, mille siis veab oma usaldusväärsetele kirjanikest klientidele Tähtverre.
Ükskord ütles Mats meile isegi oma perekonnanime – Talts. Mats Talts. See tekitas meie verandal üsnagi suurt saginat. Kas härra Mats Talts oli äkki 1968. aastal México olümpiamängudel hõbemedali võitnud Eesti tõstja Jaan Taltsi sugulane, küsis Epp temalt. Jah, tõepoolest, vastas Metsamees Mats. Méxicos mehetegusid teinud Jaan Talts oli Elva Mats Taltsi vend.
Mind üllatas, et Epp üldse teadis, millised eestlased olid 1968. aastal México olümpiamängudel Nõukogude Liidu koondises. Ta polnud siis veel sündinudki. Mina küll ei teadnud, mis ameeriklased neil mängudel osalesid. Aga selliseid asju teadsid kõik eestlased. Vean kihla, et kõik eestlased on pähe õppinud kõik oma olümpiavõitjad kuni Ateena olümpiamängudeni 1896. aastal. Neid oli sedavõrd vähe, et oli lihtne meeles pidada, kes nad olid ja mida nad olid võitnud.
Üks teine kord tuli Mats kohale koos oma naisega. See valmistas mulle üllatuse, kuna pikajuukselisel ja aeglase jutuga indiaanipealikul Mats Taltsil, Mexico City Jaani vennal oli täiesti tavaline eesti naine – sedasorti naine, kelle taga sa seisad kaubamajas järjekorras või kellest sa võid turulettide vahel mööduda. Kui meie Matsiga puid ladusime, istus naine auto esiistmel ja lehitses värsket Kroonikat. Mina olin oodanud indiaani printsessi Pocahontast, kuid Matsi naine meenutas mulle hoopis Angela Merkelit.
See oli siiski üsna loogiline. Eestis oli isesuguseid nägusid. Mõnedel inimestel, näiteks Matsi naisel ning Eesti ajakirjanduse iginoorel ristiisal ja Postimehe toimetajal Priit Pulleritsul oli nägu, mida ma nimetaksin saksa tüüpi näoks. Pulleritsu juuksed olid seitlisse kammitud ning tema alt laieneva pika nina ja sirge suuga nägu meenutas mulle lõvi. Vuntsidega nägi Pullerits natuke välja nagu 1970. aastate seebistaar, kui ta aga näo paljaks ajas, mõjus ta 19aastaselt, ehkki oli ise juba üle neljakümne. Pullerits rääkis mulle kord (intervjuus ühe Eesti kohta käiva raamatu jaoks, mida ma lõpuks ei kirjutanudki), kuidas ta jalutas ühes Saksamaa ja Prantsusmaa piiril asuvas linnas ning kõik pöördusid tema poole saksa keeles, kuna sakslane tuntakse ju kaugelt ära.
Teistel eestlastel aga, näiteks meie sõbral Airil Hiiumaalt või Taavil Põlvamaalt olid pikad skandinaaviapärased näod, blondid, peaaegu lumivalged juuksed ning väga helesinised, vaat et valged silmad. Ka need inimesed olid mulle eksootilised, kuid teistel põhjustel. Mõlemad nad tundusid mulle kui kuldsed jumalad. Kui ma olin Taaviga saunas või Airiga rannas, märkasin end neid vaatamas ja mõtisklemas, mis tunne võib olla sündida sellisesse kehasse, mitte säherdusse karvasesse Vahemere-värki, mille mina olin pärinud. Iga kord, kui mõni mu Ameerika sõpradest märkas meie fotodel Airit või Taavit, ahhetas ta, haaras rinnust ja ütles: „Issand jumal, nad on nii pagana… blondid.“
Ja siis olid veel ugrimugrid, Uuralite nägu eestlased. Mats Talts oli nende seast. Ka Epp oli üks neist. Mõnedel fotodel ja eriti neil, kus Epp naeratas, olid tema silmad väiksed ribataolised pilud, otsekui üritaks tema europiidse näo tagant välja pressida asiaat. Avalikes kohtades, näiteks festivalidel või turgudel nägin mõnikord inimesi, kelle kohta oleksin võinud kihla vedada, et nad on Kaug-Idast. Laud olid liiga kitsad, põsesarnad liiga kõrged. Nad lihtsalt ei olnud eurooplased, nad pidid olema turistid. Kas nad olid jupikid või aleuudid või inuitid? Ehk olid mõned korealased Tartu traktorinäitusele peale lennanud? Uitasin nende kummaliste inimeste kannul läbi rahvahulkade oma perekonnast kaugemale, sest tahtsin kuulda, mis keeles nad räägivad. Võite ette kujutada, mis tunne mul oli, kui ma nägin, kuidas selline korealanna tegi suu lahti ja hakkas eesti keeles rääkima.
Ühel päeval varises mu romantiline kujutelm Metsamees Matsist kokku. Olime parajasti koormatäie puid maha laadi-nud ning Mats ütles, et ta peab tellimuse täitmiseks teise koorma järele tagasi minema.
„Misasja, sa sõidad Elvasse oma onni tagasi? Ja siis raiud kogu selle koormatäie puid üksinda halgudeks?“ küsisin ma talt. „Kas see aega ei võta?“
„Mis Elvasse, mis onni? Ei raiu ma midagi üksinda,“ ütles Mats ja tõmbas oma sõrmesardellidega läbi juuste. „Ma elan Elvas korteris. Puud võtan peale Tartu lähedalt platsilt. Sinna sõidangi.“
Tol päeval kaotas Metsamees Mats osa oma eksootilisest võlust ja metsikust sarmist.
ET TULI LÕÕMAKS
Meil oli Tähtveres neli naabrit ja neli ahju.
Kaks naabrit elasid meie tagaaia taga, kaks aga teine teisel pool meid. Üht tagumist naabrit kohtasin korra siis, kui tema kass jäi ühe meie puu otsa kinni ja ma aitasin hätta sattunud kiisut alla meelitada. Naaber oli vana daam ning ta tundus olevat üllatunud, kui ma küsisin talt, mis ta nimi on. Tema nimi oli Astrid ning minu arvates oli see ilus nimi, ehkki ma seda talle ei öelnud, millest on kahju, kuna pärast vahejuhtumit kassiga ma Astridit enam kunagi ei näinud.
Teist meie tagumist naabrit nägin ma aga ühe korra võrra vähem. Kolme aasta vältel ei näinud ma seda inimest või neid inimesi mitte kordagi. Ma olin aga kindel, et keegi peab seal elama, sest talvel oli meie õuesid eraldavate puude ja põõsaste vahelt igal õhtul näha, kuidas üht tuba valgustas televiisori kuma. Sellegipoolest ei näinud ma kordagi televiisori eest mööduva inimese varju. Telekas oli lihtsalt sisse lülitatud.
Meie tänava poolt vaadates parempoolse naabermaja elanikud olid mees, naine ja poeg, kes nägid välja nii, nagu nad oleksid just nüüdsama välja astunud grilliufode või muru-niidukite reklaamist. Nädalavahetuseti pidid nad alati maja juures lakkamatult askeldama – sügisel lehti rehitsema ja puude otsast õunu korjama, talvel maja eest lund rookima, kevaditi prahti põletama ning suvel kella kuuest hommikul muru niitma. Kui meie väljas rassisime ning nemad juhtusid samal ajal tööd tegema, soovisime neile jõudu tööle. Nad ühmasid vastu: „Tarvis!“ ja jätkasid seejärel rehitsemist või õunte korjamist või prahi põletamist.
Nende kolme aasta vältel, mis me seal elasime, ei saanudki ma teada, mis nende naabrite nimed on. Ning ma ei pääsenud kordagi neile piisavalt lähedale, et näha, kuidas nad tegelikult välja näevad. Nad olid lihtsalt nagu udused fotod. Alles sel päeval, mil me minema kolisime, tuli mees aia äärde mulle jõudu soovima ning mul õnnestus tema nimi välja pressida. See oli Tõnu.
Õnneks õnnestus mul üht meie naabreist üsna hästi tundma õppida, sest tema oli minu arst. Kui
