nagu roosakirjut särki kandes võiks midagi viltu olla.
Kohtusin Dakiga esimest korda siis, kui käisin kuuris puude järel. Mingil põhjusel naasin sealt, üksainus halg käes tolknemas. Võib-olla oli toas juba üheksa halgu ning ilmastikupõhine ahjumatemaatika nägi ette kümne haluga tuld. Ei tea. Igatahes mäletan, et Daki oli õues ning minu nägemine pakkus talle närvikõdi.
„Mees läheb kuuri,“ huilgas ta, „ning tuleb sealt tagasi üheainsa haluga!“
Daki hakkas toona just kirjutamisega kätt proovima ning seepärast me temaga tuttavaks saimegi. Ta oli ning on tänini kirglik inimene, oma suure keha ja hiiglasuurte kassisilmadega. Tal olid pikad juuksed, mis värvi poolest jäid õlgede ja merevaigu vahepeale ning mis raamisid tema nägu nagu mõni suur tsirkusetelk. Need juuksed tõmbasid pilgu eemale silmadest, kuhu oleks pidanud oma tähelepanu suunama. Mõtlesin meestele, kes vaatavad neisse silmisse liiga kaua, ning sellele, kas nad teavad, kuhu nad end mässivad. Nad olid kui uppunud meremehed. Nende nimed peaks kusagil kivvi raiuma… Ning tänase seisuga on mõni neist oma nime mingil hetkel ka Dakile andnud. Praeguseks on ta kaks korda abiellunud ning avaldanud teoseid kolme eri nime all: Dagmar Lamp, Dagmar Reintam ja Dagmar Lamp-Jõgi – kõik need on üks ja seesama Daki. Tema maailm koosnes sosinast, kuulujuttudest, armastuslauludest, südantlõhestavast melanhooliast ja valjust naerulaginast. See oli maailm, kus jaburad otsused tunduvad täiesti mõistlikuna. Kui sul Daki õlal istuks ja sind takka ergutaks, mine tea, mida sa kõike teha võid. Ootasin hirmuga päeva, mil Epp teatab: „Me kolime Indiasse. Homme! Ja Daki arvates on see hea mõte.“ Tajusin seda ohtu iga kord, kui Daki saabus. Mu kõrvakarvad tõusid püsti. Kui ma pidin talle autoga küüti pakkuma, olgu koju või kellegagi kohtuma, pidasin hinge kinni, kuni ta oli autost väljas ning ohutus kauguses.
Epule meeldis Daki samadel põhjustel, mis mind valvsaks sundisid. Nad olid tutvunud internetis ning kirjutanud seejärel koos jutusarja „Õun ära süüa?“. Mõlemad vastasid sellele küsimusele valjusti jaa… vähemalt esialgu. Tülpinud noor Eesti neiu kohtab internetis põnevat Lääne-Euroopa meest. Mees kutsub neiu enda juurde elama, lubab ta karjääri edendada, ning nii sõidabki neiu minema, kuid saab peagi teada, et see võluv mees pole sugugi see, kellena ta näis. Tal on oma sünge külg…
Ning niimoodi see meie raamatute tegemise asjandus õigupoolest alguse saigi. Protsessi süütesädemeks sai Epu soov avaldada oma materjal elust Ameerikas raamatu kujul. Eesti kirjastajad ei olnud aga sellest huvitatud. Nemad avaldasid vanainimeste mälestusi ja reisijuhte, ütlesid nad, mitte noorte inimeste reisimälestusi. Siis otsustaski Epp raamatu omal käel avaldada. Eestis oli oma firma loomine lihtsam kui eales varem. Meil oli meie Tallinna korteri müügist natuke raha üle ning Epp tundis küllalt inimesi, et asi käima lükata.
Peagi oli Eestis juures veel üks kirjastus. Selle asutajad said iga päev meie Karlova köögis kokku. Vastsündinu nimeks sai Petrone Print.
Külaskäigud ja poolde öösse veninud koosistumised jätkusid: Daki, Tui, Tiina, Kati, Anna, Kairit, siis jälle Daki ja siis uuesti Anna. Telefon helises nagu nuttev beebi. Meie köögis oli midagi teoksil. Ärivaistuga Eesti östrogeeni täis katel kees mulinal. Märkmikud täitusid ristkülikute ja nooltega. A juurest läks B juurde, sealt tõusis treppi mööda D juurde, sealt teine teiselt poolt Õ-d diagonaalis N-i ning rõhtsalt P juurde. Epp rääkis, et ta tahab Daki päeviku avaldada raamatuna, omamoodi revolutsioonilise uudse „blogiraamatuna“, mis lubaks Eesti kõige ohtlikuma külalise pahaaimamatute lugejate südameisse ja mõtteisse.
Selleks kõigeks oli aga vaja Anna Tamme abi.
Epp ütles mulle, et Anna on kujundaja, mis inglise keeles on igav graphic designer, kuid Anna on mulle sestpeale olnud kujundaja ükskõik millises keeles.
Vahel on eestikeelne sõna millegi kohta just see kõige õigem üldse.
Anna oli pooleldi ungarlanna, mis minule tähendas kohe „pooleldi inimest“, otsekui meie erinevus eestlastest teinuks meid kuidagi sarnasemaks. Või see, et tal olid pikad tumepruunid juuksed nagu minulgi. Või et ta nägi teistsugune välja, nagu minagi. Anna oskas eesti, soome ja ungari keelt, kuid nägi välja nagu mõni tedretähniline katalaani naine Püreneedest.
Anna oli minu vastu ka väga kena, räägin sellest hiljem.
Kord toimus Tartu vanalinnas Tampere maja iidses kivikeldris mingi raamatuesitlus. Ruum oli tuubil täis kuulsaid nägusid, kes kõik olid tulnud vaatama, kuidas Merca Jääger intervjueerib Kati Murutari ja räägib tema uuest raamatust „Naisena sündinud. 20 aastat hiljem“, mille kaanel oli mustvalge foto rasedast naisest oma kõhtu katsumas, nabarõngas ja puha.
Murutar. Toona oli tal selline nimi. Nüüd on ta nimi Vatmann ning mõnd aega oli ta Murdmaa. Mingil hetkel oli ta ka Vasar. Uurige kollasest ajakirjandusest järele. Mis ta nimi ka ei olnud, Katil olid suured teadjad silmad, väärikas nina, rubiinpunased huuled ning ta armastas deklaratiivseid lauseid. Milline oivaline diktsioon! Rütmiline graatsia. Kati oli otsekui kehastunud deklameerimisvõistlus, ausõna.
Minu kõige ergum mälestus Kati Murutar Murdmaa Vasar Vatmannist oli tegelikult pärit ühest varasemast ajast: ta seisis oma hiinapärase nimega Liu külas asuva maamaja köögis punastes bikiinides ja hommikumantlis ning keetis mulle ja Epule seljankat. Kõrkjate vahelt paistis hästi palju luiki ning ma püüdsin nalja teha. „Kati, teil on Eestis hullult palju luiki. Jüri Luik, Kristi Luik, Hans Hansupoeg Luik, ja siin on veel rohkem luiki.“ Murutar ei saanud mu naljast aga aru, ta oli nii süvenenud vorsti lõikamisse. Lapsi oli tal palju, umbes viis, ja umbes sama palju oli tal hobuseid.
Minu kõige ergum mälestus Mercast, tolle raamatuesitlu-se õhtu teisest suurnimest, oli aga see, kuidas ta laekus kord Prima Vista festivali kontserdile. See on kord aastas Tartus toimuv sündmus, kus kirjanikel lubatakse rahvale muusikat teha. Niisiis tuli Merca kohale ning lõõritas kuulajatele innustavaid šansoone, taustaks mängimas neli või viis tursket maapoissi, kes kõik nägid välja nagu Hell’s Angelsi liikmed. Lugude vahele rüüpas ta muidu pika musta mantli taskusse peidetud plaskust handsat. Merca oli ümmarguse ja meeldiva maatüdruku näoga ning oranžikaspunaste sassis juustega tõeline nõid. Tema õige nimi oli Merle Jääger, umbes nagu Rolling Stonesi laulja. Mercagi hääles oli pinevust, sellist vaoshoitud pungilikku kraaksumist, ning millegipärast meenutas ta mulle mereröövlit.
Mul pole õrna aimugi, kuidas ühelt väikselt maalt saab võrsuda nii palju veidrikke, kuid tol õhtul said Tampere maja keldris kokku kaks kõige silmapaistvamat Eesti naist läbi aegade ning Epp oli selle sündmuse korraldaja!
Tol ajal oli mul kogu aeg märkmik kaasas ning ma kirjutasin sinna uusi sõnu üles. Samal ajal, kui Merca ja Murutar omavahel arutlesid ja seletasid ning mina sõnu ritta ladusin, istus kujundaja Anna minu kõrval. Kaks sõna, mida Murutar alatasa kasutas, olid „kentsakas“ ja „häirima“. „See oli väga kentsakas.“ „Aga see mind ei häiri.“
„Kentsakas tähendab veidrat või naljakat või kummalist või pisut hirmsat,“ sosistas Anna mulle abivalmilt kõrva, kui nägi, mida ma kirjutan.
„Ja „häirima“?“
„Häirima… See on nagu segama… Kuule, Justin, kas sa küpsist tahad?“
Anna koukis välja roosa karbi, mis oli täis apelsinimarmelaadiga täidetud šokolaadivaabaga küpsiseid. Olin neid küpsiseid iga kord poes käies märganud, kuid polnud kunagi tihanud neid osta. End kuhugi apelsinimarmelaadiga täidetud šokolaadivaabaga küpsistega õdusalt sisse seada tundus kuidagi liiga dekadentlikuna. Ning ometi oli siin häbitu Anna, kes uitas mööda Tartut ringi, endal kotis terve
