või siis hakata otsast peale. Neil puhkudel tundsin end kui üks neist karistust kandvatest müütilistest tegelastest, kes on määratud veeretama kaljurahnu mäe otsa ning seejärel vaatama, kuidas see tagasi alla veereb.
Sellesse korstnasse lendas nii mõndagi: pitsakarpe, katkisi puust mänguasju, isegi jõulukuuski. Jätsime kuuse talveks kuuri alla kuivama, lõhkusime selle siis tükkideks ja andsime tuleroaks. See põles ruttu ära. Okkad olid üheainsa hetkega läinud. Jämeda tüvega läks kauem aega. Tavaliselt aga oli kogu puu mõne minutiga haihtunud. Seda kui poleks kunagi olemas olnudki.
Mõned asjad aga siiski pääsesid tulesurmast. Vahel võis tänaval jalutades näha kellegi korstnast välja lennanud kõrbenud ajalehetükki. Ühel päeval mööda Hiie tänavat astudes märkasin isegi Andrus Ansipit, kes vaatas mulle tee äärest märgadelt lehtedelt otsa. Kükitasin maha seda imeasja uurima, tõstsin selle üles ning pühkisin kõrbenud servad maha. Siis nägingi, et peaministri pea ümbert oli kogu paber ära põlenud, aga mingi ime läbi oli Ansipi meelekindel nägu pääsenud ilma ühegi kriimuta.
Ehkki eestlased pidasid ahjukütet ohutuks, kaasnes sellega ka tõelisi ohte. Kord tuli mu tütar päevahoiust koju, kolm väikest põletushaava tagumikul. Ta oli kogemata läinud selg ees vastu lasteaia ahju plekk-kesta. Seejärel pandi ümber ahju väike tõke ning pärast ohtrat kreemi ja mitut kuud pleekisid põletushaavad ära ning kadusid viimaks sootuks.
Mu vanemad olid sedasorti lugudest rabatud, kui nad neist üldse kuulsid. „Kui selline asi juhtuks siin maal, kaebaksid sa päevahoiu kohtusse ja saaksid palju raha,“ ütles mu ema seepeale.
„Kas sa tead ka, kui ebatervislik see puusuits on?“ lõi mu isa sekka. „See on sama hea, kui suitsetada kaks pakki päevas.“ Oleks ta vaid teadnud, et ma tunnen eestlast, kes suitsetab kaks pakki päevas ja lisaks sellele hingab kogu aeg puusuitsu sisse. Tal on vist vähem hapnikku tarvis kui mul, arvasin ma.
Kuid mu isal oli õigus. See on räpane ja saastav energiaallikas. Talvel kerkis suits korstnast otse taevasse ja seilas kuhugi tähtede poole kaugusse, kuid sügisel ja kevadel, kui õhk oli niiskem, moodustas see niiskus võrgu, mis püüdis suitsu kinni. Niimoodi juhtus eriti pärastpoole, meie järgmises kodus Viljandis, kus vanalinna vanad munakivi- ja kruusatänavad lämbusid suitsu kätte. Mõnel soojemal novembripäeval oli suits nii paks, et minu arvates võis kõige puhtam õhk tõepoolest olla toas. Kaalusin tõsiselt, kas peaks ehk meie õues, kuhu kogunes viie ümbruskonna korstna suits, käima gaasimaskiga, ning seda mitte seepärast, et midagi tõestada, vaid mul oli seda päriselt vaja. Meie suguvõsas on liiga paljud mehed kopsuhädadega hauda läinud. „Sa tead ju meie perekonna ajalugu küll,“ ütles isa. „See on paha lugu. Äkki peaksid New Yorki tagasi kolima…“
Mõnikord oli ahjuküte aga üsna mõnus. Panime ahju käima ja seadsime end põrandal õdusalt ja soojalt sisse. Tütar jäi minu õhtujuttu kuulates magama, valgust andmas vaid lugemislamp ja igivana musta ahju suust paistev tulelõõm. Tüdruku otsaesisel võis näha tillukesi higipiisku. Mulle meeldis ka see, kuidas laudpõrandad soojaks läksid. Meie sooja ahju kõrval meil tekke tarvis ei läinud. Neil külmadel ja rahuküllastel talveöödel oli meie uni niivõrd kaunis.
Teinekord Setomaal, kuhu me olime soetanud maamaja, mõjus suits rahustavalt, see lõhnas tsivilisatsiooni järele. Seal, Venemaa piiri ääres voogavate küngaste ja tohutute puudega metsade vahel oli õhk puhas ja täiuslik, kuid naabreid eriti ei olnud ning kaugusest paistva akna kuma ja maja või sauna korstnast kerkiva suitsu lõhn oli otsekui sõbra embus.
Viljandis jõudis minu suhe ahjuküttega majadega oma kõrg- ja madalpunkti.
Kõrgpunkti selles mõttes, et ma olin viimaks õppinud ära, kuidas tuld süüdata, ning ma oskasin puid riita laduda. Metsamees Matsiga olid meie teed läinud lahku, kuid tema asemel oli meil nüüd küttepuude A-Rühm. See koosnes neljast noorest kutist, kes sõitsid ringi küttepuid täis kaubikuga. Nad kihutasid ümber nurga, sõitsid su murule, kaubiku uks libises lahti ning kõik neli kargasid välja. Keegi neist uratas midagi, sina osutasid õigele kuurile ning seepeale ladusid nad pooled puud umbes viie minutiga riita. Üks mees seisis kaubikus ning halukotte ulatati edasi käest kätte. Siis võtsid nad vastu oma raha, kargasid tagasi kaubikusse ning kihutasid mööda tänavat järgmise küttepuid vajava pere juurde.
See oli minu jaoks kõrgpunkt, kuna ma teadsin, kuidas nende meestega suhelda ja kuidas puudega ümber käia, ning seda sedavõrd hästi, et ma oskasin neid sama kiiresti riita laduda kui nemad. Võib-olla ei pidanud nad mind isegi välismaalaseks, kuna ma olin küttepuudega sedavõrd osav?
Mu oskused olid selgesti paranenud!
Madalpunkt jõudis kätte esimesel külmal sügispäeval, mitu kuud pärast meie uude Viljandi koju kolimist. Selle olime me lõpuks ise ära ostnud, olles enne seda aastaid mitut elukohta üürinud. Epp ütles, et tal on külm, mis tähendas, et minu asi oli midagi selle vastu ette võtta. Mina hakkasin termostaati otsima, sest eelmised omanikud olid korterit müües rääkinud midagi keskküttest. Mõne aja pärast küsis Epp, miks ma pole puid tuppa toonud. Haigutasin ja sügasin end ning ütlesin, et meil pole seda vaja, kuna meil on keskküte.
„Nalja teed või? See puuküttega katel ongi meie keskküte,“ seletas ta mulle. „Köögis läheb boiler kuumaks ning sealt läheb soojus tubade radiaatoritesse.“
„Ah soo,“ ütlesin mina. Mulle tuli meelde, et eelmine omanik oli mulle tegelikult maja küttesüsteemi kohta juhiseid jaganud, kuid mina olin kogu selle aja lihtsalt noogutanud, kuna ma ei saanud tema kiirest jutust peaaegu sõnagi aru.
„Ja sa arvasid päriselt, et meil on gaasiküte või midagi sellist?“ küsis Epp. „Miks meil siis sinu arvates on kuuritäis puid?“
„Ma arvasin, et see on erilisteks puhkudeks!“
Tol pärastlõunal hakkasin riidast võtma suuri halge, mille kohta olin varem arvanud, et põletame neid vaid õhtutel, mil meil tekib tahtmine tuld teha, mitte hädavajaduse pärast.
Kuidagi juhtus nii, et ma võtsin vale halu ning kogu seinakõrgune riit varises mulle otsa. Kõik kohad olid puid täis.
Selle peale jooksis mul juhe kokku. Virutasin halgusid vastu seina ja needsin peaaegu kõike ja kõiki, kuid eeskätt muidugi puid ja ahjukütet. Tol päeval kõlas kuuris korduvalt sõna „kurat“. Teisi sõnu oli ka.
See oli üks neid päevi, mil mulle tundus, et Eesti peab minu vastu salamisi vimma.
PETRONE PRINDI SÜND
Meie Karlova majja pääsemiseks oli tarvis astuda mööda kruusakattega sissesõiduteed, keerata vasakule ning astuda sisse tagauksest, mis viis kitsasse esikusse, kust läks edasi kaks kollast ust. Üks neist oli meie oma.
Kõik meile külla tulnud naised läbisid selle keerise, teadmata, mis neid ees ootab, ning kui nad kohale jõudsid, oli tunne, nagu nad oleksid kiirgunud meile läbi mingi portaali otse tulevikust. Oli kuulda nende samme koridoris, talvesaabaste müdinat, seda, kuidas nende riided liigutamise peale sahisevad, ning võis ainult proovida ära arvata, kuidas nad välja näevad, kuni kostis vaikne koputus.
Kop-kop!
Epp tõusis oma uue sülearvuti tagant üles ning läks uksele vastu.
Naised tulid tuppa, võtsid lumised saapad jalast ning paksud talvemantlid ült. Epp tegi neile kohvi ja teed ning nad jõid ja rääkisid sosinal oma tegemistest, pikkides juttu aeg-ajalt
