sobivam arv. Mõnikord on vaja kahtteist, teinekord aga viit, ning see sõltus sellest, kui külm või soe oli väljas ning millal ahju viimati köeti. Ahjukütmine oli peen kunst, mida ma pidin Väino-sugustelt meestelt alles õppima. Mina olin algaja eestlane, tema oli proff.
Väino rääkis ka kogu aeg kellestki Endlist. Mul polnud aga õrna aimugi, kes see Endel selline on. Meie eraklik naaber oli üks vanem mees Aadu. Teda ja ta vanamoelist soni võis vahel vilksamisi märgata trepikojas, kui juhtumisi temaga sinna ühel ajal sattusin. Vahel ütlesime teineteisele peale sattudes ka kohmakalt tere. Maja ülakorrusel elas ka hobusesabaga muusik Nils. Ka tema ütles ainult „tere!“, kuid särtsakamalt ja sõbralikumalt ning õhtuti võis kuulda, kuidas ta klahvpille mängib.
Aga Endel? Kes kurat oli Endel?
Veelgi segasemad lood olid sellega, et Väino väitis end meie korteri olevat just Endlile teinud. Tema sõnutsi oli see luksuskorter, nagu ta uhkelt ütles. Tomatipunaseks värvitud seinad ja koerahambamustriga vahtplast ümber lae, lisaks see imeline valgetest pottidest ahi, mis nägi välja, nagu oleks Väino selle otse Versaille’st Karlovasse tassinud. Ning kõik see oli Endlile! „Ma tegin Endlile, ma tegin Endlile!“ korrutas Väino. Mina vaid noogutasin.
Ühel päeval küsisin Epult uudishimulikult, mida teab tema sellest müstilisest Endlist, keda ma polnud kunagi näinud, kuid kes pidi selle korteri endale saama, enne kui meie platsi ilmusime.
„Mis Endel?“ küsis Epp.
„Tead küll, Endel. Väino räägib kogu aeg, et ta tegi meie luksuskorteri Endlile. Ütleb ju, et „ma tegin Endlile, ma tegin Endlile“.“
„Hahaa, ei, Justin,“ ütles Epp. „Ta ütleb, et „ma tegin en-da-le“. Endale tegin.“
„Aaa.“
„Ja sina oled kogu aeg mõelnud, kes on see Endel, keda olemaski pole? Hahahaha!“
Nii palju ta siis mulle kaasa tundiski. Sestpeale oli nii, et iga kord, kui Daki, Tiina, Anna, teine Tiina ja kõik muud naissoost külalised meile külla sattusid, pidin ma nende rõõmuks uuesti kordama seda „ma tegin Endlile, ma tegin Endlile“ – nalja, nii et nad suurest naerust läkastama ja teed köhima hakkasid, ning ma tegin seda alati hästi nagu mõni treenitud tsirkusekaru.
Väino luksuskorteris oli hea elada ning meil õnnestus sinna jääda viieks kuuks.
Pärast meid kolis sinna sisse üks paar, ameeriklanna ja sakslane, kes olid mõlemad ülikoolis õppejõud ning harrastasid peotantsu. Lapsi neil polnud, mistõttu ma arvasin, et need kolm luksuslikku tuba rahuldavad nende vajadusi veel mõnd aega ning ehk ei sega neid Väino kesköine puurimine ülakorrusel.
Tol nädalal juhtus Väino naine olema Tartus ning ta arutles sakslasest mehega saksa keeles lepingu ning kommunaalmaksude ja muu huvipakkuva üle. Müüsime Atlandi-ülesele peotantsupaarile Väinolt ostetud kolksuvad puud paraja raha eest maha. See läks lihtsalt: kätte oli jõudnud juulikuu ning halge polnud nende kuivuse tõestamiseks enam vaja kokku koksida.
Nad poleks arvatavasti niikuinii aru saanud, mida see tähendab.
Nädala pärast või umbes nii jättis aga noorpaar korteri aknad lämbe ilmaga ööseks pärani lahti ning kui nemad juba magasid, ronisid vargad sisse ja varastasid ära suurema osa nende väärisesemetest. Nad olid väga löödud ning küsisid mult nõu, mida teha. Ütlesin neile, et nad läheksid kohalikku pandimajja – kasutasin just eestikeelset sõna –, kuna vargad võisid olla püüdnud varastatud kraami sinna maha müüa. „Minge ja vaadake üle pandimaja. See on ümber nurga Tähe ja Pargi nukal.“
„Pandimaja? Misasi on pandimaja?“ proovis ameeriklanna seda eestikeelset sõna oma suus.
„Ahhaa, jajah, see on pawn shop,“ ütlesin ma. „Ma pole seda lihtsalt juba tükk aega inglise keeles öelnud.“
Siis sain aru, et ma oskan eesti keelt palju paremini kui enne.
METSAMEES MATS
Meie teine Tartu kodu oli Tähtveres, „professorite linnaosas“, nagu Epp seda kutsus.
Tähtvere asus teisel künkal väljaspool kesklinna. Linnaosas leidus pärast sõda ehitatud suuri, siledaks krohvitud ning suurte akende ja rõdudega maju. Mõnikord trehvas nägema ka maju, mille ümmargused, illuminaatorit meenutavad aknad andsid hoonele kai külge köidetud reisilaeva välimuse.
Mõnedel suurematel Tähtvere majadel oli suur hästi hoolitsetud aed ning majad ise olid värvitud meeldivat värvi. Leidus aga ka halle maju, mille ümber kasvasid kummituslikud puud. Kui me juhtusime mõnest sellisest mööda jalutama, meenutas Epp mulle, et enamikule õppejõududele makstakse viletsasti ja nad ei saa endale maja remonti lubada.
Tähtvere tänavavõrk oli planeeritud ning tänavad suuremalt jaolt puhtad. Nimed olid neile pandud 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tuntud tegelaste järgi. Jakobsoni tänav oli nime saanud kirjaniku, ajakirjaniku ja poliitiku Carl Robert Jakobsoni järgi, Hurda tänav rahvaluule koguja, teoloogi ja keeleteadlase Jakob Hurda järgi, Koidula tänav romantilise poeedi Lydia Koidula järgi, Jannseni tänav kirjaniku ja luuletaja (ning Koidula isa) Johann Voldemar Jannseni järgi ning Hermanni tänav helilooja Karl August Hermanni järgi.
Sain teada, et enamiku nende inimeste nägu oli ka Eesti rahatähtedel. Kõigi nende habemete ja prillide tagant oli mul aga tol ajal keeruline tuvastada, kes on kes.
Samuti oli seal ümbruskonnas mitu müütilise nimega tänavat. Otse läbi Tähtvere kulges Taara puiestee, mis oli nime saanud eestlaste paganliku jumala Taara järgi, kes arvatakse olevat olnud midagi viikingite Thori taolist. Hiie tänav oli nime saanud eestlaste ristiusueelse ajastu pühade metsade järgi. Vikerkaare tänav kandis sellist nime, kuna oli kaarjas nagu vikerkaar. Sel tänaval oli lihtne ära eksida, kuna mööda seda vikerkaart edasi astudes jõudsid tagasi peaaegu samasse kohta.
Suurem osa Tähtvere maju oli ahjuküttega ja nende juurde olid ehitatud pikad puukuurid. Nende täisladumiseks võis kuluda isegi pool päeva ning puud telliti tavaliselt kohale, helistades varasügisel kohalike ajalehtede kuulutuste rubriigis hea hinnaga kuiva küttepuud pakkuvatele numbritele.
Nõnda siis juhtuski, et keset meie esimest sügist tagasi Eestis tuli Epp meie Tähtvere majas ülakorrusele kabinetti ja ütles, et Metsamees Mats on allkorrusel ning ootab mind appi puid laduma.
Kui mina T-särgi väel ning teksades ja kingades välja astusin, ootas Mats mind oma veoauto roolis. Kui Karlova Väino oli kukk, siis tuleb öelda, et Metsamees Mats oli karu. Ometi oli Matsis midagi õrna ja sugugi mitte karulikku. Võib-olla oli ta hoopis pigem nagu metsnugis. Igatahes nägi ta natuke sedamoodi välja. Tal olid pikad õlgadeni juuksed, mis minu arvates oli eakama eesti mehe puhul ebatavaline, ning viltused Uurali silmad. Kui ma pärastpoole Matsi, tema juukseid ja kõneviisi oma isale kirjeldasin, ütles isa vaid: „Justin, ta on indiaanlane.“ – „Ei, isa, ta on eestlane.“ – „Ei, Justin, ta on indiaanlane.“
Esimene asi, mida ma Matsi juures märkasin, olid tema käed. Kõik tema sõrmed olid jämedad, tursunud ja pahklikud. Tundus, et tal on ainult pöidlad. Minu sõrmed olid teistsugused. Need olid pikad ja siledad. Mul olid kirjaniku käed, klaviatuuril trükkija käed. Matsil olid käed, millega sai teha peaaegu ükskõik millist rasket tööd. Ma kujutasin ette, et ta suudaks paljaste kätega vaia maasse taguda.
Mõne
