ja vankriga palju kordi läbi sõitnud. Ta ei öelnud, aga vist meeldis talle sel vangerdaval moel kodutallu saabuda. Ometi tegi ta varsti endale märkuse: „Ega nii ei tohi teha, rool võib lukku minna…“, sest enne Kursissaare talu läks tee uuesti üles ja auto hobused tuli käima tõmmata.
Ema isegi ei vaadanud kriitiliselt isa poole, nagu ta muidu vahel tegi. Mina ja Helmi vaatasime ainult otse ette. Põnev ja ilus oli. Loodus ja kõik.
Sellesama mäe nõlval oligi onu Uno talu.
Kui Kambja Kursissaare tallu läksime, oli seal ikka vaja mingeid töid teha ja selleks tuli külast vabad mehed kohale kutsuda. Eks neile näpuotsaga maksti ka, aga ema oli kindlasti apteegist kaasa võtnud eetrit. Eeter oli kolmesajagrammistes pontsakates pruunides pudelites, lakk korgi peal.
Ma olen hiljem eetrit joonud, pisikesest pitsist pisikeste lonksakate kaupa, aga need mehed suutsid kulistada pudelist. Uno oli selles kõige mehem.
Unol oli diagnoos. Ta oli paberitega hull. Ja üks nutikama jutuga mehi, keda ma ses vanuses kohtasin. Ta pani absurdi, samal ajal vaatas minusugust väikest poissi kahtlevalt. Ehk mõeldes, et ega ta mind liialt ei hulluta. Ei! Mul oli huvitav.
Ta võis rääkida, kuidas eelmisel päeval Riias asju ajas, ja laskuda detailidesse, kuidas selle või tolle iela peal astus loiku ja saabas on siiani märg. Hea veel, et ei võtnud saabast jalast, et seda Riia pori välja kallata. Kõik ümber teadsid, et ega Uno Eesti piiridest iial väljas pole käinud, aga keegi ei kõssanudki loomulikult.
Ega keegi õieti ei uskunud ta hulludiagnoosi ka. Oletati, et ta hankis selle, et sõjaväest pääseda, aga samas polnud keegi päris kindel. Uno elas oma talus mõnusasti invaliidsuspensionist. Ja tegi muidugi juhutöid. Ta kodu oli ladu. Igasugu agregaate ja tööriistu, vidinaid ja jubinaid oli seal. Jaan Tatika laboratoorium. Ja seda mina ei näinud, seda nägi vend Andres – suurt kollektsiooni erinevate armeede mundritest, autasudest, eraldusmärkidest. Neid armeesid oli sealt kandist üle voorind mitu puhku, peeti lahinguid ja langeti ja Uno oli saanud alati mundritest matti võtta ja hulluna alati ise pääsenud sõjaväest. Nojah, sihuke olukord ajab hulluks küll.
ISA VIKTOR SATTUS KAHEL KORRAL koos naabrimees Unoga sõtta minema. Kõigepealt kutsuti Saksa armeesse. Kõrvalehoidmise eest olid ette nähtud rängad karistused. Isa läks siis areldi Tartusse komandantuuri. Seal oli rahvast palju. Noor Viktor istus koridori maha oma järjekorda ootama. Ega eriti tugevat tunnet ei olnud.
Korraga astus välisuksest sisse naabrimees Uno, pea püsti, uhke ja viigitud-triigitud ohvitserimunder seljas, nägu naerul. Lükkas laitmatult raseeritud lõua veel ülespoole ja viskas valves ketikoerale – saksa poisikesele: „Zig?..“ ja poiss lõi kohe kannad kokku ja vastas: „Heil!“. Uno patseeris mööda koridori edasi ja tagasi ning viskas oma „zig’i“ veel mitu korda õhku, erinevatele meestele, ja sai alati vastuseks „Heil!“.
Siis kadus Uno kuhugi taha kabinetti. Tont teab, mis ta seal tegi. Ehk lõi oma hullupaberid letti ja rääkis, et on Saksa patrioot. Igatahes varsti ta sealt välja tuli, zigheilitas veel kord kõik valvurid ja vastutulevad ohvitserid läbi ja lahkus.
Isa mõtiskles pisut ja lahkus vaikselt sellest hullumajast, kust ta tervemõistuslik naabrimees hullu mängides võis lollitada kogu kampa. Või ehk mitte lollitada, aga temast sooviti kähku vabaneda.
TEINE KORD kutsuti nii isa Viktorit kui naabri Unot Vene armeesse. Seal oli käsk ilmuda otse ešeloni – rongijoru seisis juba Tartu vaksalis.
Uno ja Viktor vaatasid natuke aega seda ešeloni eemalt – no ei tundunud ligitõmbav. Eks kutsed tantsule olid neil taskus. Aga ega nüüd nii kiire ka pole, läheks õige võtaks poest väikese viina! Küll sinna sõtta ka jõuab. Mõeldud, tehtud. Mehed teadsid küll, et linnas liikuval patrullil on õigus igasugused kõrvalehoidjad, desertöörid kohapeal maha lasta. Aga nad teadsid ka tänavatetaguseid liikumisteid mööda sisehoove. Said poest viinuski kätte, läksid vana Vanemuise taha sisehoovi, tinistasid vaikselt ära.
No head plaani pähe ei tulnud. Kui ainult et – võtame siis teise veel. Käidi ära, võeti teine viin ja natuke sakusmenti. Enne seda Vene sõjarongi. Joodi seegi kulku nahka ja vaadati teineteisele otsa – mis nüüd? Ja saadi aru. Peab ikka ühe veel võtma. Väheks jäi. Käisid ja võtsidki veel ühe vana valge ja panid nahka.
No nüüd ei pääse kuhugi, peab vaikselt jaama hiilima. Hiilisid. Aga ennäe! – rongi netu – pojezd, sõjaväeešelon oli vahepeal ära sõitnud. Mis nüüd teha? Mehed truisti kohal, et sõtta minna, aga rongi pole.
See sõda oli selleks korraks läbi – mindi siis Kambja kodutaludesse tagasi.
Ega seda kanda-varvast Tartust Kambjasse polnud palju visata, vaid viisteist kilti. Ja tubli kütus sees põlemas.
SAKSA AJAL EI OLNUD TALUDES TEGEVUST. Erilist mõtet ei olnud põldu teha, sest rinne käis sinna-tänna, tulevik oli teadmata. Oli äraootamise aeg. Veider, et läheb pisut mööda ja siis tuleb jälle mingi äraootamise aeg, kui riigitüüri kriginal keeratakse ja suur laev hakkab tasapisi uut suunda võtma, aga pole päris kindel, kuhupoole see suund on. Minu elus oli selline aeg ehk kaheksakümnendate lõpp. Eks paljudele oli see aktiivne aeg. Kellele rahvarindes, kellele muinsuskaitseseltsis või MRP AEGs, aga paljud tasakaalukad, vaiksed eestlased, introverdid, võtsid äraootava seisukoha – ootame-vaatame, kuhu see asi pöörab, ja siis otsustame, mis suunalisel tegevusel on mõtet. Nahahoidjad? Konformistid? Või hoopis need keskmised, kes koju tulevad, kui esimesed on heidetud ja tagumised tapetud. Ei tea.
Saksa ajal oli palju tööd Kambja külas ainult sepal. Tema pidi taguma puskariajamise riistu. Neid oli vaja kõigil meestel. Ka isa Viktoril. Aga ega siis ise nii palju joodud seda lepiku-liisut (palju kordi läbi aetud kraam) või rabakuradit (toorepoolne räigem jook), ei, piiritus viidi linna, kus seda ametlikult ja turul küll müüa ei tohtinud, aga kui teadsid õigeid inimesi, sai piirituse viia otse restorani, kus see sakste kõrisid õlitas, ja vahetada toidu vastu. Sest restorane sakste võim toiduga varustas. Saksa ohvitser pidi saama seal süüa ja trallida.
Korralik piirituseajamine võtab aega ja juba puskariaurudest saab piisavalt joobnuks. Isale oli see ka füüsiliselt raske töö, sest vaja oli jahutusvett, aga see tuli välja tõmmata kaevust, mis mäe otsas asuvas Kursissaare talus on hirmsügav. Nii sügav, et lapsena alla kaevu piiludes ma vett ei näinudki, tundus, et kaevutoru ulatub maapõue välja. Isal võttis piirituseajamiseks kaevuvee välja tõmbamine käed mõneks ajaks üsna läbi. Sest piiritust oli vaja tööstuslikus koguses. Sellises koguses, et suured alumiiniumist piimaplekid kõik täis tuleksid. Muidu ei tasunud neid hobusega Tartu vedama hakata. Aga vedada tuli, sest toit oli talus otsas ja isa ainuke mees majas. Isa oli peres üheksas laps ja ainus poiss. Pesamuna.
Täis need piimaplekid tasapisi tilkusid, hobune pandi aiste vahele ja isa võttis suuna Tartu poole. Ma ei tea, kui kaua hobusega Tartus käik aega võis võtta. Ehk ühe pika päevaga käidi ära. Aga kui piiritust tuli ostjatega degusteerima hakata, jäädi ilmselt öö peale.
Tol päeval oli isa väheke luuret teinud. Sest Saksa väed olid jälle liikvel ja tee peal sõjaväepolitsei ehk ketikoerad, keda mina olen näinud filmides – suured plekilatakad eristamiseks ketiga kaelas ja laskevalmis püssid pihus. Eks isa nägi neid juba eemalt-kaugelt. Aga teha polnud midagi. Ei saa vankrit tee peal ringi pöörama hakata ja hobust traaviga kodu poole ajada. Siis on sakslased sul oma musta külgkorviga mootorrattaga kohe järel, ja vaata, et teevad püssistki pauku. Luba ja võimu oli neil selleks piisavalt. Niisiis logistas isa vaikselt edasi, kuigi aimas juba, mis tulla võib. Peaasi et seda, mis tuleb, liiga jõhkralt ei toimetata.
Ja eks varsti kõlaski käre „Halt!“. Nii, mees, kust tuled, kuhu lähed, mis asja ajad, pärisid
