jäänud. Aga ei paista. On ta kuskil peidus? Mängib peitust? No vaatame korra diivani taha ja kamorkasse. No ei ole. Ja ei saa olla, et ta nii kaua ennast peita viitsiks. „Peeter, kus sa oled?“
Issand, lubjaauk, kas see sai korralikult kinni pandud? Helmi tõmbas palitu ümber ja jooksis õue. Lubjaauk oli laudadega kinni kaetud ja ruberoiditükk peale tõmmatud. Õnneks. „Peeter, kus sa oled?“
Olin ennast püsti ajamas, aga nüüd kostis ka ema ja isa hääl: „Peeter!“ Sain hoobilt aru, et lugu ei ole hea. Ma olin olnud kadunud. Kuidas välja ilmuda, nii et keegi ei märkaks? Teha, nagu ma oleks kogu aeg lihtsalt lähedal olnud? Tuppa ma hiilida ei suutnuks, ja seal oleks kohe välja tulnud, et ma olin õues konutanud, sest mul olid mudased dressikotid seljas. Olin kergelt paanikas. Kangestusin paigale. Ei osanud midagi välja mõelda. Konutasin kohapeal nagu väike hunnik, kuni mind leiti.
„Issake, miks sa siis häält ei tee. Taevake, kaua sa siin juba oled?“
„Vaadake, mis ta on teinud, ta on siia segu tassinud. Poiss, no ma ütlen… mis siss…“
„Näita oma käsi. Kus sa peidad? Näita, ma vaatan. Jumal küll, jääkülmad. Need on tal ju kuivanud seguga koos. Kuidas sa…“
Korraga ma teadsin, et segu, mille ma olin röövinud, on nüüd poolkivistunud ja seda ei saa enam mujal kasutada. Väärtuslik segu. Ma olin selle ära raisanud. Nende vaatepunktist. See, mis lõi minu maailma, ei kuulunud tegelikult mulle. Oma maailma luues olin ma röövinud tüki nende maailmast. Seda aga ei tohtinud.
„Tule nüüd kohe tuppa ja lähed kohe kuuma vanni.“
„Kust me selle sooja vee võtame! Ega vanniahju ei hakka kütma. See ei lähe nii ruttu soojakski.“
„No siis teeme pliidi peal vee soojaks.“
„Sa ei saa pliidil vannitäit vett soojendada.“
„No vaatame. Tule nüüd.“
Jooksin hirmunult ema sabas ja vaatasin tagasi oma maailma poole. Isa lükkas seal labidaga segupätsid kokku ja tõstis ämbrisse. Äkki saab neid kuskil veel ikkagi kasutada?
Olin vait ja ei seletanud, mis ma õues olin teinud, miks ma ennast olin peitnud ega vastanud, kui hüüti. Helmi püüdis pindakäimist tagasi hoida. Tegi mulle teed. Punaseks külmanud käed valutasid soojas vees, kui kuivanud segu maha kraabiti.
Ma ei saanud aru, miks ei pahandatud kalli segu röövimise ja kasutuks kuivatamise pärast. Vist oli juba hilja ja vanemad väsinud.
Ja ma vaatasin ennast kõrvalt. Seda väikest poissi, kes oli teinud lolluse, nihverdanud kõrvale tsemendisegu, omaette norutanud ja nohinal tundide viisi mänginud ning siis aralt oma pätside juures konutanud, julgemata end näole anda. Nüüd olin ma korraga siin täiskasvanute positsioonilt vaatamas seda veidrat introvertset poisinohikut, kellest oli raske sotti saada. Tulin tasapisi üle normaalsete inimeste maailma, märkamata, et sellega kaotan ja unustan ära teed ja rajad, kuidas pääses omailma, oma päris ja võlumaailma. Oma päris mina juurde. Kadunud oli mu varandus, segupätsid, ja nagu alkeemikult võetakse ta mõttetut kullasulatustiiglit naeruvääristades uks tõelise mina juurde, nii juhtus ka minuga.
Õigemini loobusin oma maailmast ma ise. Ega ma ei tahtnud ju eluajaks ullikeseks jääda. Ehk oli algul väike lootus, et maailmas, kuhu nüüd jõudsin, on ka midagi väärtuslikku ja olulist, kuigi väike kahtlus selle suhtes oli juba siis ja on jäänud praeguseni. Kuid nii tahaks uue ringiga omailma tagasi jõuda, unes, kirjutades või juues, sest ainult see muudab tavailma talutavaks, ja kui hästi läheb, siis isegi mõtestatuks.
Valed
SAMAMOODI ÜSNA JÄRSULT JA MASENDUSEGA, nagu tekib pilt, kes on su mina teistele (on tõrge seda minapildiks nimetada, samas ei ole mul enda minast üldse selget pilti ja ma ei soovigi seda, seega ikkagi on minapildile kõige lähem kellegi teise pilt minu minast, millest ta mulle teada annab ja mida ma teadlikult rikun ja halvemaks püüan teha), samamoodi tekib arusaam teiste moraalist, näiteks aususest. Arusaam valest, mis lapsena on hägus, toimetatakse varsti sulle kohale teravalt, aga keegi ei kommenteeri, et täiskasvanutele endile on ausus ja vale erakordselt hägusad. Millegipärast arvavad nad siiski, et sulle peaksid need asjad olema ühesed ja selged.
Valevorstid on suured tõenõudjad. Nõuavad tõde teistelt, kes keelduvad valget vahet tegemast. Aga siis, kui teistelt tõde nõuavad, nad enam ise ei mäleta, et nad on loonud illusiooni, mida peavad oma tõeks. Või siis ei nõua, aga vaatavad lootusetu naeratusega: sa mulle oma tõde nagunii ei räägi. Aga ei olegi ju midagi rääkida! Ei teagi ju mingit tõde. See võib mässu põhi olla küll.
Ja ise lapsena veel tõde leidmata – nähes vanainimest, kes elab mingis veidras kapslis – kaob usk ühtse ja ühise tõe olemasolusse.
„Millist tõde sa soovid?“
Aga vanadele ei meeldi, kui nende üle irvitatakse.
Nii et vale ja tõe kättesaamatuse kaudu päris mina ei teki, aga ehk sott, et sama mõttetu kui tõde kätte saada on püüda kätte saada iseend. Ometi on nii vist midagi juba kätte saadud. Sabaotsake, mis kipub ikkagi peost libisema. Ja arusaam, et sabaotsakest polegi vaja pihku suruda, sest nii ei saa midagi. Sel tuleb lasta minna.
Ja mida siis edasi? Ei tea. Lihtsalt kuidagi ja kuhugi edasi.
Esimene armastus
ESIMESE ARMASTUSE JÄLGI taga ajada on keeruline. Sest milline see esimene ikkagi oli? Minu meelest oli juba lasteaias täiesti selge, et me mõlemad Andresega, kelle külge ma millegipärast klammerdusin, olime sisse võetud Enna Vildist. Hiljem olen ma küll kuulnud, et me polnud ainsad, ja erinevalt meist saatis mõnda meest järgnevatel aastatel ka mõningane edu. Nojah, need elasid Ennale lähemal ja puutusid temaga nagunii rohkem kokku, võin ma ennast lohutada, aga see on vilets lohutus. Ega me lasteaias Ennast omavahel ei rääkinud ega üritanud Ennaga kontakteeruda, ometi tean ma kuidagi selgelt, et ta meile mõlemale meeldis. Ja meie klappi Andresega ei kahjustanud see kuidagi. Täitsa nagu rüütliaegadel. Raske on ka sotti saada, miks ma just Andresesse klammerdusin. Võimalik, et mulle oli kedagi vaja ja ta lihtsalt leppis sellega. Pärast koolis kestis see värk veel üksteist aastat, kui me igal sügisel ilma kokku leppimata ühte pinki istusime. Aeg-ajalt pandi meid ka eraldi, aga need lahutamised olid ajutised. Erilisi ühiseid huvialasid peale paari tüdruku meil polnud. Esimestes klassides olime mõlemad sisse võetud Katrinist. Päästmatult. Sinna polnud midagi teha. fataalne värk. Katrinit koos ta sõbrannadega suutsime juba sünnipäevale kutsuda ja see oli samm edasi. Paar klassi hiljem tekkis punt tüdrukuid ja paar poissi, kellega me hängisime juba pidevalt. Võimalik, et meil väljaspool kooli lihtsalt polnud semusid ja sõpru. Kool oli kesklinnas ja me sõitsime linna eri otstest kõik sinna kokku.
Aga miks ja kuidas tekkis aastatepikkune lähedane sott sootuks ühe teise tüdrukuga sellest kambast, ei ole mulle mingilgi moel klaar. Täpselt nagu hiljemgi elus, ei olnud ma temasse vist üldse armunudki. Lihtsalt koos oli mugav, hea ja huvitav ja sellest piisas. Äkki hakkas mulle siis koitma, et kui on armumine, siis ei tule asjast midagi välja, peab olema midagi muud. Mingit sorti barjääride puudumine, mitte imetlus, aga huvi, et mida ta mõtleb ja kuidas asjadest aru saab. Sama töötab siiani. Mis siis, et ühed sotid on paratamatult hääbunud ja uued peale tulnud. Ometi tundub, et tõeline lähedane suhe ei kao mitte kunagi mitte kuhugi, tekkinud sidemed jääksid nagu alatiseks. Jah, ma ei tea, kas ka siis, kui raske ragina ja tubli tüliga on lahku mindud. Võimalik küll. Sott vanematega
