Unenägudest, minevikust, isa tillikotist ja ema ärevusest, kui isa öösel ta aknale koputas? Kas minu mina üldse on olemas? Jah, ma arvan, et on, aga see on millestki valmistatud. Küpsetatud. Ja naljaviluks antud mulle võimalus arvata, et ma ise olen siin enese valitseja ja oma elu üle otsustaja. Siis ei saa ma oma kuritegusid kellegi kaela ajada. Öelda kohtus, et vaadake, härrad ja prouad prokurörid ja kohtunikud, aga mind on selliseks siia valmis tehtud. Minul endal on kaasarääkimiseks väga väike sõna. „Nii ongi,“ lööb kohtunik haamriga vastu lauda (Ameerika filmide mõju kargab välja), „siin ei ole sul midagi kaasa rääkida ja sa oled süüdi!“
Jälle see süü! Ilma selleta nagu ei saa. Kõik jutud viivad sinna välja.
Ma rääkisin prouadega veerandtunnikese. Kuhugi meie jutt ei viinud. Sest ma ei teadnud midagi neist aegadest ega oma emastki neil aegadel. Aga midagi me üksteisele seal andsime ja jagasime, mida, ma ei tea. Energiat ehk? Mingi päästik vallandas meis üsna samasugused endorfiinid. Nagu armunutes. Ehkki me ei armunud. Me saime taevast sülle kukkunud tõendi, et meie elu on suurem, kui me olime muidu tundnud.
Mul hakkas vaikselt peas tuikama, et Laura on ju autos. Laura, kelle ma olin tee äärde jätnud ja kes oli tulnud seenele. Ja kes ehk ei viitsi üksi autos pikalt konutada.
Vabandasin, kummardasin, koogutasin, see kõik tegi nalja, ja lippasin autosse. Laura oli seal. Ei olnudki ootamise pärast pahane.
Ja nagu ma ütlesin, korjas Laura hiljem Klooga metsast ühe seene. Mina istusin seal oma kodumetsas toolil ja kirjutasin lõpuni ühe jutu, millest ma midagi ei mäleta. Vist olime oma päevaga rahul.
Nüüd ma lähen suuresõnaliseks. Stanislavski (ma käisin teatrikoolis, eks) räägib elu pealisülesandest. Et nii nagu stseenil ja rollil ja kogu näitemängul, peab sul olema pealisülesanne kogu elu lõikes. Sel sinu elu rollil ja sinu elu näitemängul.
Aga ehk peab seda võtma samamoodi nagu seenelkäiku, et lähed küll, nuga pihus püsti ja korv kaasas, ja tahad juba neid kukeseeni ja puravikke ja tatikaid korjata ja pannile virutada, kuid võib juhtuda, et sa neid ei leia, aga leiad midagi muud.
Samas, tõsi, kui seenele poleks läinud, poleks seda muudki leidnud. Kas see muu on suurem või väiksem kui ilus puravik, ei tea.
Ja nüüd tuleb mulle meelde üks vana tai-chi liigutuse nimi: „pühi põlve ja astu edasi“. Kuidas see liigutus välja nägi, seda ei mäleta ma jälle. Eks seal vist kummardus oli, ja väike samm.
Ja veel tuleb meelde: „Tantsi, tantsi, keeruta, kui viisakas, siis kummarda…“
Nii võiks assotsiatsioonidesse tükiks ajaks jääda ja teid see suurt ei huvita. Vaevalt läheb teile palju korda ka see, et ma ostsin Laurale suure tüki lehmaliha, oma kilo ja paarsada, koos kondiga abatükk, ja lippan nüüd Laura poole, sest ma tean, et ta ootab. Ja ma ei tea, mida ta ootab. Kas mind või seda liha. Aga ma arvan, et ta ise ka ei tea seda.
Ah, mul on hea tunne, et me oleme viimasel ajal ära leppinud ja mängime sellist mängu, nagu me armastaksime teineteist. Me kumbki ei suuda armastust uskuda. Aga me oleme leidnud lahenduse, kuidas olla. Me mängime, et me armastame. Ja veider, see on täiesti töötav mudel. (Teatava piirini, ilmselt.)
Kuriteod
MÄRT ON VAHEL NALJA TEINUD, et ega ma millestki muust ei kirjuta kui süütundest. Et mul on lõputu süükompleks. See võib õige olla. Ja kui ma ennast lõpuks süüst vabaks saan kirjutatud, ei kirjuta ma enam ridagi. Sisemine vajadus puudub. Olen ma siis õnnelik? Süüst vaba ja kirjutamisest vaba.
Süükompleksi inkrimineerimine tekitab muidugi sisemise mässu ja siis saangi õigustades öelda, et ei ole ainult süütunne, mäss on ka, nagu igal normaalsel inimesel. Aga ma tean, et Märdil on tegelikult õigus. Ma hoian oma süüdest küünte ja hammastega kinni, et saaks muudkui aga edasi kirjutada ja kirjutamisest kaifi.
Otsese süü kõrval on oluline küll ka häbi. Vahel, kasvõi tänaval jalutades, tuleb meelde mõni vana häbi, kasvõi lapsepõlvest, ja kuigi ma punastada enam ei oska, jään korraks seisma, häbenen ja olen punastamise piiril. Vist on seegi hea. Viivi Luik on ju rääkinud, kuidas saksa kirjastaja talle südamele pani, et kirjutada tuleb ainult sellest, mida häbened.
Ja kuigi lapsepõlve pahateod paistavad nüüd pisikesed, tuleb meelde küll, kuidas siis sant tunne oli.
ERITI PALJU MA ELUS VARASTANUD EI OLE. Küllap olen üsna Harju keskmise vargakarjääriga (no ei ole võimalust olnud, ei ole suurte supipadade manu sattunud, või riigipanka). Aga esimene vargus on väga hästi meeles. Ja see, kuidas varastades toimus mingi imeline teadvuse hämardumine. Küllap ma teadsin, et võtsin Kaido mänguauto Kambjast salaja kaasa. Aga ma suutsin justkui iseennastki ära petta, asi ei jõudnud nagu päriselt mu teadvusse. Sest muidu ma oleksin auto ära peitnud. Jah, päris algul ta peidus oligi. Aga
Tallinna jõudes oli tilluke punane auto mul pihus ja ma vaatasin ja imetlesin seda. See oli nii ilus. Väike ime. Võluauto. Ma polnud sellist varem näinud. Kaidol oli mudelautosid isegi mitu, eri värvi, aga just see punane hakkas minu omaks, ehk isegi kõnetas mind kuidagi.
Ma olin kuus aastat vana. Ja jäin kiiresti vahele.
„Peeter, aga mis auto see sul on? Kust see tuli?“
Ma vaatasin üles ja ei osanud midagi öelda. Ma ei osanud valetada. Peitsin auto kiiresti peopessa ja rusika taskusse ja vaatasin paluvalt. Süda läks paugupealt raskeks ja silmad valgusid pisaraid täis. Nüüd sain ma aru, et ma olen teinud midagi väga paha.
„Kuule, kas sa võtsid selle Kambjast kaasa? Kas see oli äkki Kaido auto? Tal olid sellised väikesed autod, millega te mängisite.“ Ema oli suurepärane uurija.
Ma vaatasin emale otsa, silmad suured ja pisaraid täis. Ma teadsin, et pean üles tunnistama. Aga ma ei suutnud. See oli nii raske. Ja siis võetakse auto ära. Aga see auto oli saanud minu autoks. Ma ei öelnud sõnagi.
„Või andis Kaido selle sulle päriseks? Kas Kaido kinkis selle sulle?“
Seda ma ei saanud öelda. Kiiresti oleks selgunud, et see nii ei olnud. Pealegi oli kõik juba nagunii selge, ükstapuha, mis ma ütlen või ei ütle. Mul oli pea maas ja ma raputasin pead. Suured pisarad tilkusid kulunud pruunide sandaalide tolmustele ninadele.
„Aga Kaido ju otsib oma autot. Arvab, et on ära kaotanud. Võib-olla on Kaido väga kurb.“
Ma noogutasin. Eks Kaido võib autot otsida küll.
„Mis me siis nüüd teeme, Peeter?“ Nimepidi kutsuti harva. Siis, kui oli midagi eriti halvasti või hästi.
Ma ei teadnud. Ma hakkasin suure häälega nutma. Surusin käed silmade ette, aga parem käsi oli ikka rusikas ja rusika sees pisike punane auto. Kuidas ma sellest nüüd lahti tahtsin saada! Pühkisin silmist pisaraid ja nina alt tatti.
„Kas sul taskurätti ei ole?“
Raputasin pead. Muidu oleks ema ehk läinud mulle taskurätikut otsima või toonud sahvrist tüki ligniini, aga nüüd ei läinud. Istus diivani käetoele, vaatas mind ja vaikis mõtlikult. Ta pidi tegema mingi otsuse. Niisama ei saanud see jääda. „Sa saad aru, et see on ju vargus. Vargus oma sõbra tagant.“
Ma ei suutnud noogutada. Kuidas ma ennast vargaks tunnistan. Ma ju ei arvanud, et varastan, ma lihtsalt…
„Kas sa saad ise ka aru, et see on vargus?“
Mulle
