haaras vatitupsu vasakusse kätte. Jõllitas seda hetke. Võttis siis ligniinipahmaka paremalt silmalt ja surus joodise vati vastu silmalaugu. Ja ei teinud väljagi. Jood imbus koos verega ümber silmalau allapoole.
„Nüüd ei lähe me kuhugi. See jood teeb sul pool nägu pruuniks,“ ohkas ema veel kord.
„No mis ma pidin siis tegema.“
Mulle avaldas muljet ise resoluutne tegevus ja hoolimatus, millega ta oli end lõikunud ja jooditanud. Samas hakkas vastu „poiss“, millega mind kõnetati. Nagu alluvat või teenijat. Aga sinna polnud teha midagi.
Muidu oli isa meenutanud mulle tuhvlialust. Kui oli vaja otsuseid teha, lasi ta pigem emal otsustada. Ja ema otsustas enamasti, kui palju isa pidulauas võis juua, ja isa eriti ei vaielnud. Aga ehk see päriselt polnud nii. Isa lasi emal otsustada, kuna siis sai selle asjaga rahu. Või siis tegi vaikselt ise, nagu õigemaks pidas. Aga parem, kui see emale silma ei puutunud.
Isa matused
ISA MATUS ON VIST HÄSTI MEELES sellepärast, et kuskil seal oli selgelt tunne, et ma olen vale inimene vales kohas, käitun kohatult. Ja veel hullem, teisiti olla ja käituda ei tahagi. Kui ma Camus’ „Võõrast“ lugesin, siis oli see ehk äratundmine või kohalejõudmine. Kosutav, et ma polnud niisugusena üksi. Mõnus mees Camus oli samamoodi tundnud.
Aga ega ma sellistesse olukordadesse ei kipu, ja hiljem olen matuseid vältinud, kui saab. Nii et see võõra roll kaifi ei anna, aga teatud olukordades ei ole paremat rolli võtta. Sõjaväes, koolis, lasteaias, igal pool, kus on koos palju inimesi, keerab asi kuidagi ebatõeliseks, kunstlikuks jamaks. Ja siis pole rolli. Kaasa teha ei taha, vastu hakata on tobe. Tõsine vastuhakk oleks olukorra tõsiseltvõetavuse tunnistamine.
NELI ISA fRAASI:
„Jood allikast vett peale ja mees jälle kõva…“
„Sild tehakse üle vee ära…“
„Miss… siss…“
„Tee siis ja ole…“
Ega ta ei seletanud, mida need tähendasid. Sisu oli aimatav. Ma ei tea, kust ta oli need elus kokku korjanud. „Jood allikast vett peale“ tähendas minule umbkaudu, et elad nagu sõdur või vana templirüütel, tuled toime ja oled vähenõudlik ja liigud oma missioonil visalt edasi. Ma ei usu, et ta ise nii mõtles. Ta ei teadnudki templirüütleid. Aga vaim oli sarnane.
fraas „Sild tehakse…“ viitas ilmselt, et kõik on tehtav. Tuleb ainult pihta hakata ja tegutseda.
„Miss… siss…“ on umbes nagu „toho tillae“, et keegi on käru keeranud, aga parem on selle üle pikalt mitte seletada, vaid edasi liikuda.
„Tee siis ja ole…“ oli ainus isa haledavõitu fraas. Retooriline. Kurtmine, et teda ei tunnustata, kuigi ta on teinud, mis on osanud. Aga fraas lõppes ka alati poole pealt, et kurtmine liiga sõnaohtraks ei muutuks.
Ah soo, viies fraas oli veel. Ikka see „siin elab mees mureta“.
Ega ma isaga eriti läbi ei saanud. Ei halvasti, ei hästi. Meil polnud suurt sotti, kui ta elas. Ta vaatas mind distantsilt. Mina samamoodi vastu.
„VAATA, NÜÜD ON NII, ET ISA SURI SUL ÄRA.“
„Jah.“
„Jaa… kas sa saad ise nüüd linna tulla? Ma ei tea, kuhu sa Anu ja lapse paned.“
„Ma ei tea.“
„No las nad tulevad ka kaasa. Mis seal ikka.“
„Eks nad võivad Mustamäele minna.“
„Jah. Aga üks asi oleks vajalik. On sul aega?“
„Jah.“
„No vot. Oleks vaja kuuseoksi.“
„Okei.“
„Jah. Sa saad ju sealt metsa vahelt võtta.“
„Nojah, saan.“
„Me paneme sissesõidutee peale.“
„Aa.“
„Sa saad ju seda teha?“
„Ikka saan.“
„Kuidas teil on muidu seal Kloogal?“
„Meil? Nagu ikka. Miks sa küsid?“
„Ei, niisama. Auto sõidab?“
„Jah.“
„Olgu siis.“
„Olgu.“
„Ega mingit kiiret otse ei ole.“
„Jah.“
Anu vaatas minu poole. Tal oli juba pilt selge. Me ei pidand midagi rääkima. Ta hakkas lapse asju kokku otsima. Me läksime siit nüüd mõneks ajaks ära. Vanemate suvilast. Isa autoga. Mille me varsti vastu posti sõitsime. Seda vastu posti sõidetud žigulli ja surnud isa nägingi ma hiljem unes. Mis oli ehk üks lähedasemaid kohtumisi isaga.
PAREMA MEELEGA ma ei oleks seal linnas surnud isa juures olnud. Sest ma ei osanud midagi teha. Kui keegi midagi ütles, et tee, siis tegin. Vennas ajas kõik asjad. Mul oli irratsionaalne tunne.
Aga siis oli all elutoas juba kirst. Ma olin üleval oma toas peidus. Ikkagi koos Anu ja paarikuuse Kustiga. Ja ühel hetkel oli vennal vaja pausi asjaajamistest ja ta tuli ka sinna.
Üsna nagu siis, kui me olime viisteist aastat varem isa õe Manda matustel Tartus. Raadi surnuaial. Matuste kammajaa oli käinud juba paar päeva ja me olime kõikjal kaasas. Anatoomikumis, kuhu tuli viia pudel, et tädi Manda riidessepanija saaks joogi. Aga ta oli juba kõikumiseni täis nagunii. Manda oli õnneks juba riides, kui teda ära tooma läksime. Aga lahkamise järgi oli tal kolp lauba peal jäänud nihkesse. Nahk kattis pealuud, aga laubal oli lahtiraiutud kolbas jõnks sees. Purjus ja räämas riidessepanija üritas seda jõnksu kokku vajutada. Surus käepäkaga. No ei läinud see laiba laubajõnks tasaseks. Ta pidi millegi tugevamaga selle paika vajutama. Tõhusat tööriista, kuvaldat või kirvest, ei olnud võtta, ja meie olime seal kõrval, surnu sugulased, kaks väikest poissi ja vanad. Kuidagi pidi lauba paika saama. Nii ei saanud jätta, viin oli laibapesijale ka just kätte antud. Ennegi need kolbad paika saadud.
Mees surus kämbla vastu Manda laupa. Väike mees, lühikesest isast isegi lühem. Ja surus. Surus nii, et tõstis jalad maast lahti ja kõõlus Manda pea peal. Aga ta kõikus, vindine, jaksu vähe. Kõõlus veel. Ja nihkes pealuu läks krapsti paika. Harjund asi. Profivärk. Ta oli oma viina auga välja teeninud.
Isa ja vend arutasid, kuidas Mandale patareisid külge panna. Need olid kandilised patareid, defitsiit, kes teab mis vastukauba eest saadud. Patareid tuli laibale külge panna, et ta ei hakkaks soojal suveajal liiga kiiresti lagunema. Väike voolu all olek aitab. Ei saa mingid ussid ka tegutsema asuda. Kas teha jadaühendus või paralleelühendus? Üks annab kõvema voolu, teine on pikem ja stabiilsem. Aga voolu all pole teda väga pikalt vaja hoidagi. Ainult homseni. Kas panna kokku plussid ja miinused või plussid ja miinused järgepidi ritta? Vist on nii ikkagi õigem, paralleelselt. Pundar punukatraati oli kaasas.
