vaatas vaikides autot, ei teinud ühtki liigutust.
„Sa annad ise selle Kaidole tagasi, kui me järgmine kord sinna läheme. Ma kirjutan talle, kus ta auto on, et ta teaks. Ja sa annad ise selle talle üle. Või Kaido vanematele, kui nad Tallinnas käimas on…“
„Ei!“ oli esimene sõna, mis ma suust sain. Ainult mitte seda. Et mina peaks ise Kaido emale või isale auto andma. Ja ütlema, et ma selle varastasin. Vähemaga ei lepita. Kõõksusin hambad ristis nutta. Trööstitult.
„Ma ei tea, kas mina võin midagi öelda,“ lausus korraga tädi Helmi. Kogu pere oli tasapisi kogunenud elutuppa stseeni jälgima. „Ega minul ei ole küll õigust midagi öelda. Aga mina võtan, viin selle auto Männiku postkontorisse ja panen Tammepõldudele posti. Kui proua lubab. Ega mina ei tohi kasvatamisse sekkuda. Aga kui proua lubab, siis ma panen mänguauto posti, kui proua ainult Tammepõldude aadressi annab.“
Ema vaikis. Midagi oli Helmi jutus sellist, et emal oli raske jätkata.
Helmi läks julgemaks: „Kas ma võin selle auto nüüd oma kätte võtta?“
„Ei,“ ütles ema veidi võõra häälega. „Peeter paneb selle auto siia diivanilaua peale.“
Ma ei liigutanud.
„Noh, paned või? Või mis sa tahad temaga teha?“
Astusin kangetel jalgadel laua juurde ja panin oma auto sinna.
Helmi ei julgenud sekkuda. Kogu pere läks tasapisi laiali. Mina ei teadnud, kas ma tohin kuhugi minna. Keegi midagi ei öelnud. Ema tuli, pühkis ligniiniga mu nägu: „Nuuska!“ Ma nuuskasin. „Veel!“ Ema surus ligase ligniinitüki mulle pihku ja läks. Seisin, nina norus, ja piilusin märgade ripsmete vahelt autot. See oli ikka minu armas auto, aga juba natuke võõras. Auto oli juba teel minu juurest ära. Ei tundnud enam mind, me polnud enam koos. Aga autos polnud etteheidet, et ma olin ta reetnud.
Vend läks millalgi mööda. „Passid ikka alles siin. Tahad siin seista või. Ei noh, seisa, kui sa tahad.“
Ma tõstsin ligase näo.
„Ega keegi ei käskinud sul siin seista. Ise sa seisad. Aga kui sa just tahad… Mina sinu asemel laseks küll jalga.“ Ja vennas jooksis edasi.
Vaatasin ringi. Kedagi ei olnud. Kas ma tohin minna? Või pean siin auto kõrval seisma? Hakkasin kangetel jalgadel liikuma. Kuskilt mingit keeldu ei tulnud. Kuulsin, et köögis kolistati nõudega. Ema rääkis seal midagi tädi Helmiga. Tavalisel häälel tavalist juttu. Nagu nad oleks minu unustanud. Isa ei olnud kuulda ega näha, aga üleval mängis raadio. Isa kuulas vist vanemate magamistoas raadiost uudiseid. Ma tahtsin joosta üles oma tuppa, aga jalad olid kanged. Raske oli astmetest üles saada.
Oma ja Helmi toa ukse sain selja taga klõpsti kinni ja nüüd jõudsin juba kiiresti oma voodisse. Hingeldasin seal natuke aega, rahu hakkas tagasi tulema. Võtsin ööriiete kapi pealt Kornei Tšukovski „Imepuu“. Ma lugesin konarlikult, aga siit oli mitu teksti Helmi ettelugemise järgi üsna hästi meeles. Varsti kadusin ma raamatu sisse ära, see oli rahu ja puhkus. Lugemine vabastas murest ja süüst.
„Peeter, tule nüüd sööma, kus sa kadusid? Kus Peeter on?“
Tõstsin pea. Kas ma oleks pidanud tegelikult ikkagi seal auto juures all seisma? Kõik tuli meelde. Süda läks uuesti raskeks.
„Ma lähen vaatan, ehk ta läks oma tuppa,“ oli Helmi kohe valmis trepist üles tulema.
„Ei, kus sa lähed. Küll ta tuleb ise alla. Peeter, oled sa üleval? Tule alla sööma. No tee häält, kui sa seal üleval oled.“
Ma pidin midagi vastama. Läksin ja seisin noruspäi uksele, „Imepuu“ kaenlas.
„Tule nüüd kohe sööma. Kaua sind peab kutsuma!“
Lasin „Imepuu“ kolksatades seina äärde põrandale ja läksin. Ma tundsin lõhnast, mis söögiks oli – rasvane hapukapsasupp. Teadsin, et ma seda ei taha. Ja teadsin, et söön ära kõik, mis ette pannakse.
AGA KEVADEL JUHTUS MIDAGI, MIS AJAS JÄLLE PEA SASSI. Vist olin ma märtsiks varguse õuduse unustanud. Kui Männiku postkontorist tuli pakiteade, ei saanud keegi aru, mis pakk see on. Äkki Kanadast. Sugulased saatsid sealt vahel paki, kus oli riidepaane ja seepe. Täpselt neidsamu Palmolive’i seepe, mida ma nüüd Maxima poest ostan. Ehk polnud need teab kui tähtsad asjad, aga neil oli teistmoodi lõhn. Ja ma ei mäleta, et neid seepe oleks vannituppa pesemiseks välja pandud, ei, seal oli ikka lasteseep või männiseep, Ameerika seebid olid saadetud riiderestide vahel kapipõhjas ja peletasid seal koisid. Tasapisi, aastate jooksul koid harjusid Ameerika haisuga ja sõid ikka riided auklikuks. Siis oli ema pahameel ja kahetsus suur. Aga Ameerika pakile eelnes tavaliselt kiri, kus oli ette loetud, mis pakiga saadetakse. Sest teadagi võis vahel pakist midagi ära kaduda. Ehk need kirjad aitasid kadusid vähendada. Nüüd aga polnud kirja tulnud. Mis pakk see siis on?
Kui pakk Männikult koju toodi, selgus, et see on tädi Lindalt ja Tammepõldude perelt Kambjast. Miks ta pakki saadab? Ta ei saatnud meile kirjugi, ehk vahel kaardi. Nüüd aga korraga – pakk. Pakk võeti ühiselt köögilaua peal lahti. Ja ennäe, seal sees oli ilus suur fotoalbum, nagu meil neid koduski kõigi jaoks oli, ja peale oli kullaga graveeritud „Peeter“, ja minu sünnikuupäev.
„Õigus, Peetril tuleb ju varsti seitsmes sünnipäev,“ tuli kellelegi meelde. „Näe, tädi Linda on sulle uhke kingituse juba ette ära saatnud.“
Ma seisin seal ja korraga tuli mulle kõik Kambjaga seonduv meelde. Poole aasta tagant. Punane auto oligi tookord postiga ära saadetud ja asi jäi justkui sinnapaika. Keegi ei tuletanud meelde, et pean ise Kaidole või ta vanematele asjast rääkima ja vabandust paluma. Nüüd prahvatas see kõik uuesti pähe. Ja samuti suur arusaamatus. Nad ju teadsid, et ma olen varas. Kuidas võib vargale kingitusi teha, kas see on üldse lubatud? Kas nad ise nii käitudes samuti ei eksi?
SÜGISEL, KUI esimese koolipäeva eel Kambjasse sõitsime, olin üsna tõsine. Ootasin, kes seal esimesena vargusest juttu teeb või millal ema meelde tuletab, et pean minema, varguse üles tunnistama ja vabandust paluma. Aga mitte kellelgi ei olnud asja justkui meeleski. Nii me mängisime Kaidoga nagu muistegi, aeg-ajalt ma unustasin ennast ja muutusin ülemeelikuks, aga siis jäin jälle ootama, kas ta teeb mingi viite vargusele. Aga seda ta ei teinud.
See oli ühtpidi kergendus, aga teisalt ma polnud kindel, kas asi oli lõpetatud või jäigi nüüd igavesti lõpetamata.
Täpselt sama tunne on ka paljude hilisemate kuritegudega, mis said sooritatud samuti justkui kogemata, aga mis hiilivad ikka aeg-ajalt unenägudesse.
Millest tekib mina?
KUIDAS JA MIKS TEKIB ESIMENE MINAPILT JA ENESETAJU? Kas minapilt on seotud sellega, kui kaugele mälu ulatub? Kui ma tean, et sündmused juhtuvad minuga, kinnitub see minu mällu? Kui ma pole endast teadlik, siis teadvus lihtsalt voolab? Ma ei tea, kuidas see päriselt on. Kahtlustan, et päris ühtmoodi kõigil polegi, ja ma ei taha ka uurida, mida on psühholoogid selle kohta öelnud, sest ma ei taha rikkuda oma luulusid, mis tunduvad olulised, et neist kinni hoida. Nagu mälestusedki, nagu unenäod. Kui keegi need mulle ära seletab – miks mäletan just seda ja teist või näen unes –, äkki ei lähe mälestused ja unenäod mulle siis enam nii korda. Seletatud, selge, kõrvale pandud.
On
