GPS-kaardid pihku ja avastamegi, et 800 aastat tagasi ajasime kuskil sõjakäigul või ilmarännul juba ühist asja.
MA OLIN KOOLIVENNA TOAS JÄÄND VAHTIMA TA KITARRI. Sinna juurde käis veel pundar juhtmeid ja mingid nuppudega metallkarbid. Võimendus ja mingi pedaal ja ma ei tea mis. Koolivend oli ettevõtlik. Kooliminemise asemel lendas ta hommikul Riiga, see ei maksnud eriti palju. Ostis sealt kokku kitarrividinaid ja oli koolist kojutuleku ajaks ilusti tagasi. Ja teenis kaubareisilt väikese taskuraha ja ühe kitarrivõimu pealekauba.
Ta ulatas mulle kitarri: „Võta!“
Eks oli kiusatus võtta kitarr kätte, nagu piltidel ja telekas nähtud. Nagu bändimeestel ikka.
„Võta, võta. Sa vaatasid. Pakkus huvi?“
„Pakkus huvi jah.“
„Võta siis.“
Ma ei võtnud.
Koolivend naeris: „Enamik, kes külla tulevad, võtavad kitarri korraks pihku. Tõmbavad mõtlikult, plõnn, ühte keelt ega oska edasi midagi teha. Hoiavad veel natuke aega kitarri süles ja tõstavad siis mõtlikult nurka tagasi.“
Aa, ah soo. No nüüd ma seda kitarri küll enam kätte ei võta. See oli mingi test või? Hm, kahju, et ma kohe kitarri ei võtnud, nagu ta ootas. Või haaraks nüüd ja plõnniks mõttetult. Kõik tegevused olid läbi lõigatud. Istusin igaks juhuks kitarrist ja kidravidinatest kaugemale.
Aga kiibitsema jäin ikka. Käisin bändiproovis vahtimas. Vahtisin, kui ta vanemate žigullile salaja hääl sisse aeti, ja kuulasin jutte sellega ringi uhamisest, kus mitu trikki olid napilt õnneks läinud. Aga ta tsiklile sain vahel ka taha sadulasse istuda. Mulle sellest piisas, ma ei kippunud rooli ega lenksu taha ega pilli mängima.
SEESAMA ETTEVÕTLIK SELL lõi mult üle mu esimese tüdruku. Tüdrukuga oli meil semm kestnud juba hulga aastaid ja eks ma keppimise poole püüdsin asja ajada, aga vist ei osanud. Või ei olnud piisavalt visa. Või ei tahtnud mingist piirist üle minna. Ma ei tea, mis piirist. Mis oleks suhte ja soti teiseks keeranud. Istusime niisama, kuulasime nii rokki kui Mozartit ja olime vait või rääkisime asju sirgeks. Kallistasime ja musitasime ja see oli juba vägev värk. Aga vist läks see aastatega mingit pidi rutiinseks.
Ja siis olid mõned korrad, kui ta oli minu juurest minemas, aga saatma neil kordadel ei läinud mina, vaid nad läksid koos koolivennaga, sest jupp teed oli neil ühine. Muidu olin kordi ja kordi vantsinud Nõmme ja Mustamäe vahet öösiti selle tüdruku juurest tulles või õhtupoolikul sinna minnes või teda koju viies ja siis üksi läbi öö tagasi lonkides, mis oli mõnus. Seda oli aastaid tehtud, ja kuna me olime justkui vanad semud, ei tundunud selles midagi imelikku, et ma nüüd kaasa ei läinud. Aga teatud aja pärast oli klaar, et nüüd oli neil tekkinud sott. Ja kuigi ma ei olnudki enam sellest läbisaamisest nii väga pöördes, olin nüüd korraga totaalselt audis. Nõutu. Soovideta. Üksi. Polnud kellelegi mingit etteheidet, polnud mingit soovi. Aga absurditunne oli. Et nii viuhti oligi kõik muutunud ja mul polnud sinna midagi teha.
Ometi oli tüdruk klassiõde ja poiss vanem ja sestap käisime klassiolengutel endiselt sama kambaga, ainult tüdruk ei olnud enam minu tüdruk. See oli veider. Nagu peaks lahutatud naisega, kel uus suhe, samas kohas tööl käima. Võib ju püüda kenasti läbi saada ja lahkelt rääkida, aga see on pingutatud.
Tundsin, et olen nüüd vaba, ja midagi oli selles head. Nukker hea üksiolemine.
Aga tundsin samuti, et nad peavad end mõneti süüdlaseks, kuigi tegelikult oli kogu see asjakäik mu enda valitud ja tehtud. Mina ju lasin neil kahekesi minu juurest koju minna. Mina ei läinud laiskusest kaasa. Sealt see kõik tuli.
Suvel olid nad mõnd aega koos malevas või käis üks seal teise juures külas. Ma ei mäleta, mis ma suvel tegin. Tühjus on selle koha pealt. Ma ei tea, miks ma teisi tüdrukuid ei lantinud. Või lantisin ka, aga hooletult ja irooniliselt. Soovimatagi, et sest midagi edasi hargneks. Ennäe, nagu mõnes sentimentaalses armastusromaanis, kus mahajäetud mees kibestub. Küllap kodus saadi segasest olukorrast aru, nähti ju, kes külas käib ja kes ei käi, aga õnneks juttu sellest ei tehtud.
Sügisel, kui kogu asi oli minule minevik, tegi tüdruk äkki juttu. Tahtis kokku saada ja rääkida. Ma olin nii loll, et ei saanud pihta, millest siin enam rääkida. Aga muidugi me rääkisime. Ja ennäe, selgus, et neil tolle selliga oli asi omakorda pärast poolt aastat otsa saanud. Ja tüdruk arvas, et kui ma soovin, võime meie nüüd jälle koos olla.
Olin jälle nõutu. Aga mul oli temaga hea nagu ennegi. Miks ma pidin seda siis eitama. Oli juhtunud, mis oli, aga me olime ju tegelikult samad.
Ja kõik endine taastuski. Selle vahega, et kui meil lähedasemat olemist tekkis, siis ta enam keppimisele vastu ei puigelnud. Ja rääkis kohe ära, et tolle selliga oli ta oma esimesed magamised ära teinud. Et too tundis asja ja oskas keppi teha arvestusega, et rasedaks ei jääks. Nojah, mina sel teemal polnud taibanud üldse rääkidagi.
Kord, kui olin tüdruku jälle öösel meilt koju saatnud, tuli vennas küsima, et mis sott mul tüdrukuga on, et me olime ju lahus, et kas ta polnud vahepeal selle teise selliga.
„Oli,“ pidin ma tunnistama. „Nad olid pool aastat koos.“
„No ja nüüd, kuidas sul temaga siis nüüd on?“
„Nojah, nüüd on meil jälle, nagu enne seda oli.“
Ma nägin, et vennale tundus see veider, kuigi, eks ta oli seda isegi näinud ja arvanud. Ja ma sain aru, et tema minu asemel nii küll ei teeks. Aga mida ta minust ka arvas, välja ta seda ei öelnud, hinnangut ei andnud ja ma olin selle koha pealt tänulik.
JA VEIDER, KUI MA SELLE fORMAADI SUHETES olin juba selgeks saanud, siis libisesin samasugusesse mõne korra ka tulevikus. Sain tünga ja leppisin. Oli see mingi masohhism, mis välja arenes? Leidsin ma kibedas üksiolekus ja järelemõtlemisajas midagi head, ja selles, et lepin hiljem suhte jätkumisega? Ei tea.
Aga kui ma hiljem pidin kirjutama näitemängu Lotte Lenya ja Kurt Weilli suhtest ja sellest, kuidas Weill pikki aastaid oma naist ja tema armukest vee peal hoidis ja finantseeris, siis oli minulgi seda raske mõista. Nagu ka seda, kuidas Weill sõbrale seletas, et juutidel on juba nii, et kui on naine, siis tuleb tema eest hoolitseda, mis ka juhtuks või mida naine ette võtaks. Omad on omad ja neist hoolitakse. Jah, nii juut ma vist siiski pole suutnud olla. Kuigi oleks huvitav teada, mitu protsenti mus juudiverd siis on.
Kui Salinger paar aastat tagasi suri, kirjutasin ma Kristinile meili: „Salinger suri ära.“ Ma ei tea, kust ma ta meiliaadressi oskasin välja otsida. Me polnud paarkümmend aastat suhelnud.
Ja kohe tuli vastus: „Jah, ma mõtlesin su peale ka, kui ma seda kuskilt lugesin.“
Rohkem me ei rääkinud. Polnudki vaja.
Aga kui see vastus tuli, siis oli tunne, nagu eelmine jutuajamine oleks olnud eile. Kõik oli selge, miski polnud kadunud, muutunud.
Veel isast
MA EI SAA, MA PEAN VEEL PAAR NIIDIOTSA ISAST välja kiskuma, ära rääkima. Isa rääkis endast vähe, oma elust, minevikust, lapsepõlvest, esimesest naisest Astast pea üldse mitte. Kui mingil tülitujul ema nähvas midagi Asta loo kohta, siis isa märkis malbelt, et „oh, me olime nii noored, seal ei olnudki õieti meie vahel midagi. Asta oli 17, kui me abiellusime, laps alles… ja mina ise ka“. Siis ema ei suutnud vastu pidada ja sähvas uuesti: „Mismoodi ei olnud midagi, te olite ju mitu
