Laural oli seenekorv kaasas. Ta kadus varsti silmist. Ma ei osanud nagu midagi. Mul polnud nuga ega korvi ja seeni ma ei näinud. Mustikaid oli. Sõin mõned mustikad. Sammal oli kohev ja ma ei osanud kuhugi sumbata. Seisin tükk aega niisama. Siis läksin mööda teed edasi. Tegin jalutamist. Aga ei oska metsas eriti jalutada. Pole harjunud. Teesklesin jalutamist. Põder vaatas puu tagant ja hoidis naeru tagasi. Siis kuulsin kaugelt tsiklihäält. Kahetaktiline väikese kubatuuriga ratas. Kahe ja poolene ehk siiski. Keegi paarutas krossikaga. Ootasin, kas ta kuskilt nähtavale ilmub, aga ei. Tal oli oma rada, kus ta tiire tegi. Tossuhaisu polnud tunda, aga ikkagi oli mugavam metsas olla, kui tsikkel kuskil kärises.
Tulevad meelde ajad, kui pidi vara tõusma, et marjule minna ja päev otsa metsas olla. Keegi ei sunni mind nüüd marju korjama, ma võiksin ajaviiteks korjata, aga ega ei hakka. Ja ei hakka vist ka põllul kartuleid korjama sügiseses külmas ja vihmas, näpud külmad ja selg kange, või muud maatööd tegema. Keegi ei saa mind enam seda tegema panna.
Ega ma ei taha seal metsas võõras olla. Ja ega oma ei ole.
Sõitsime, mul need mõtted peas, nüüd Rapla poole. Torkas pähe, et äkki saame seened siinsamas Järve metsas või selle taga kätte. Siis saab koju tagasi sõita ja loo ära kirjutada. Kuigi see pole vist see, mida Laura tahab. Lähimetsa me sisse ei keeranud. Kümme kilti linnast väljas keerasime kuhugi, aga siin oli võsa ja majad. Ja üksik jalgrattur. Rääkisime jalgratturiga natuke aega seentest. See oli tore jutt. Ta oli ka seenelkäimise poolt, aga tal polnud midagi öelda seenekohtade kohta.
Ette hüpates – me sõitsime päev otsa ringi ja peatusime siin-seal. Laura korjas kokkuvõttes ühe seene ja ma kirjutasin Klooga metsas, kus ma tundsin ennast nats paremini, valmis oma loo. Mis lugu see oli ja kas seda kuskil ka kasutati, pole mul aimu. Või miks ma pidin loo tingimata sel päeval valmis saama.
Enne Raplasse jõudmist läksimegi paremale (sest mul hakkas idanema mõte, et kui mets, siis võiks olla vähemalt tuttav mets, kus ma ise lapsena võrriga ringi pläristasin ja metsa kodustasin). Aga see tee viis Kohilasse ja siis Hagerisse.
HAGERI KUKKUS MULLE OTSE NINA ETTE. Küla, kus ma esimesed kolm aastat elasin, mida ma tean ainult fotodelt ja kuhu minekut ma olen vist vältinud. Ja siin ta korraga oli. Ma ei suutnud otsustada, milline oli mu lapsepõlvemaja. See vana lääpa vajunud puuhoone? Või too? Siin tee ääres peaks ta olema.
Läksin vaatama. Majad olid üsna ühetaolised. Ma ei mäletanud hästi isegi neid paari udust fotot sest kandist.
Ühe maja peal oli silt või tahvel seinal. Läksin lähemale. Siin oli apteek ja kõrval apteegimuuseum. Apteegimuuseum? Kas mu apteekrist emast võib seal olla mingi märge? Kui kaua ta siin apteeker oli? Ikka aastaid. Ega ma kohe ei sündinud, kui ta Hageri apteekriks hakkas. Enne pidi metskonna Viktor talle ikka auku pähe rääkima. See võis tol ajal võtta aastaid. Ja kust ma tean, kumb kummale üldse auku pähe rääkis. Aastakümneid hiljem süüdistasid nad üksteist täpselt nagu mina nüüd Lauraga, et sina olid see, kes nii väga abielluda tahtis, mitte mina! Millest sihukesed süüdistused tulevad? Siis, kui on tunne, et teine pole rahul? Sa pole rahul, aga ise sa tahtsid…
Muuseum oli kinni. Kas see muuseumiruum oligi olnud minu kodu? Või siiski mitte, sest see oli ema tööruum ja kas mina sinna üldse sisse sain. Aga ema pidi ju mulle rinda andma. Kas ta tuli siis selleks töö juurest ära või viis Helmi mu apteeki, et ma tissi kätte saaksin?
Hoone oli suur ja ma kõndisin ümber maja. Äkki tuleb mingi detail meelde. Mõni kuur või uks. Midagigi. Miks ma üldse jälitan ja jahin, kui ise olen siit pool elu eemale hoidnud?
Õu oli rohtukasvanud, eemal laiutas vana kiivas kuur, milles oli midagi tuttavat. Kas ma tean seda kuuri? Jah, tean. Ja ei tea ka. See on arhetüüpne kuur maaõues. Ma olen seda kuuri näinud palju kordi paljudes kohtades.
Ja mulle tegi korraga nalja. Sest meelde tuli Juris Žagars, läti näitleja ja nüüd edukas ärimees. Me trehvasime, kui mõlemad teatrikoolis käisime, ja siis nägime hulga aastaid hiljem. Ma küsisin õelalt: „Ja mis sa siis viimastel aegadel teinud oled?“ Andris mõtles tükk aega. Võib-olla see oligi tal hea hetk, kui iseenda üle sai järele mõelda. Ega ta ei hoolinud, mis ma tast arvan. See oli, nagu näiteks Scorsese näeks New Yorgi (Bronxi?) äärelinnakantiinis vana koolivenda ja see ütleks: „Ah, Martin, sa oled nii vanaks jäänud. Mis sa siis teinud oled kõik need aastad?“
Juris mõtles oma elu üle ja korraga ta nägu selgines. Ta tahtis korraga öelda, mida ta on olulist teinud. Aga avastas kohe, et ei oska. Kõrval oli veel lätlasi, tema näitlejatest kolleege. Nad arutasid natuke aega, kuidas seda olulist asja inglise keeles ära öelda, aga keegi ei osanud midagi pakkuda. Siis püüdsid nad vene keeles mõelda ja leidsidki üles: „Ja stroil sarai dlja derevjev. Mame, na derevnje. Svaimi rukami. Eta vzjala palavina leto. Naverna eta kažetsa ništožestvo nu dlja menja eta samaja balšaja rabota kataraja ja delala v žizni.“
Kõik läti sõbrad ümber Jurise naersid. Ma ei osanud naerda. Sain korraga aru, et mina ei ole oma emale ühtki puukuuri ehitanud. Kunagi. Ja et naerda ei ole siin midagi.
Aga nüüd ajas see vana lääpas puukuur muhelema küll. Kuuris oli äärelinnalapsepõlvede ja maalapsepõlvede hõngu. Kui pragude vahelt paistis valgus sisse ja kuur oli peidupaik. Ma ei tea, kus praegu lapsed peidupaiku leiavad. Arvutis ja internetis ehk. Pole neil pööninguid, onne, kuure ega kamorkasid. Onne puu otsas või võpsikus, koopaid. Olgu, see-eest on neil tihtipeale oma toad, mida tol ajal polnud.
Korraga sain aru, et vana apteegimaja õuepoolse akna kardin liikus. Keegi oli mind sealt piilunud. Kõrval oli õueuks. Läksin ja koputasin. Oli tunne, et selle ukse taga võib olla veel koridor ja mitu ust, ja lükkasin ukse lahti. Ja edasi tuligi mitu ust. Ühe vahelt juba piiluti.
„Tere…“ olin ma üsna ebalev ja jätkasin umbes, „ma olen Peeter.“
„Ongi Peeter, ma ütlesin sulle, et Peeter,“ hüüdis vanaproua korraga kuhugi sissepoole. „No tule edasi. Küll on tore sind näha.“
Läksin sisse. Suur maaköök. Ja veel üks vanaldane proua kapi ääres istumas.
„Ega sa mind ei tunne?“ küsis nüüd korraga vanaproua.
„Ei.“
„Ma elasin siinsamas majas, kui sina siin elasid. Ma olin teise korra peal siis. Su emaga ma sain väga hästi läbi. Ta on nüüd…“
„Surnud.“
„Jah, ma tean. Aga no vaata, ma tundsin su kohe ära.“
Jäin mõttesse, et see pidi olema ju umbes 50 aastat tagasi. Ja kui vana see proua on… Pole nagu üldse nii vana. Aga ju siis on.
„Ega sa vist vahepeal ei ole siin käinud, Peeter?“
„Ei, ei ole. Ei ole kordagi. Ma ei teagi…“
„Nojah.“
„Aga sind on väga hea näha.“
Ja mul oli ka korraga väga hea näha inimest, kes tundis mind ajast, millest mul ei ole mitte ühtki mälestust. Inimest, kes teab sellist mind, keda mina ise ei tea. Sest pildid, kui ma olen titt, ei ütle mulle midagi. No igatahes on selge, et sama mina, kes nüüd on siin ja praegu, oli olemas ajas ja kohas, mida mina ei tea. Vähemalt on see proua selles asjaolus kindel.
Aga miks ei või ühel hetkel nii välja tulla, et ma olen oma naisega kuskil tuhatkond aastat tagasi mingit asja ajanud. Ehk näiteks tülli läinud. Ja tahan nüüd ära leppida. Ma ei mõtle mingit müstikat. Ma mõtlen geneetikat, geenimälu.
