juht. Aga ustav sõber Ljonka Brežnev on nüüdsest seadusandliku võimu pea ning juriidiliselt riigipea. Paindlik Vorošilov lõi templi alla ükskõik millistele ukaasidele ja seadustele, mis olid Hruštšovile meelepärased. Kuid siiski on parem kõigil ametipostidel omada ainult omi inimesi.
Stalini ja Hruštšovi ajal ei peetud 9. maid pidupäevaks. See oli tavaline tööpäev. Mitte mingeid paraade, pidustusi, kõnesid ega saluute võidu puhul Saksamaa üle Teises maailmasõjas. Neil aastail mõistsid kõik: oli sõda, tehti ots peale tohutule hulgale inimestele, jõuti Berliinini, kuid rõõmustada pole millegi üle – Saksamaa probleem jäigi ju lahendamata. Alles pärast Hruštšovi kukutamist mõtles uus juht seltsimees Brežnev välja ja seadis sisse sellise pidupäeva. Aga esimesed kaks aastakümmet pärast 1945. aastat oli kõik tagasihoidlik ja vaikne. Ainult rindemehed kogunesid pärast tööd õues pingikestele, meenutasid möödunud päevi ja lahinguid, kus nad üheskoos võitlesid, laulsid laule lõõtspilli ja rindemeeste saja grammi saatel.
9. mail 1960. aastal kogunesid rindemehed Hruštšovi suvilasse – kõige lähedasem ring, need, keda Hruštšov tundis juba sõja ajast: kaitseminister Nõukogude Liidu marssal Malinovski, riigi õhutõrje vägede ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Birjuzov, Moskva sõjaväeringkonna vägede juhataja Nõukogude Liidu marssal Moskalenko, strateegiliste raketivägede ülemjuhataja suurtükiväe peamarssal Nedelin, maavägede suurtüki- ja raketivägede juhataja suurtükiväe peamarssal Varentsov, GRU ülem armeekindral Serov ja Leonid Iljitš Brežnev, Hruštšovi alluv veel sõjaeelsetest aastatest. Nikita ise viskas ukraina väljaõmmeldud särgi peale kindralleitnandi pagunitega rindemehe vormikuue. Brežnev pani samuti valge hame peale kindralipagunitega mundri.
Nende seas oli ainult üks tsiviilisik, kel polnud kuldsete pagunitega mundrit. Kutsuti teda Frol Romanõtšiks. Tema perekonnanimi oli Kozlov. Ta polnud kunagi armees teeninud isegi reamehena. Riik läbis jubeda sõja, milles löödi maha rahva eliit. Selles sõjas ilmutas Frol Romanõtš suurimat kangelaslikkust sügaval tagalas. Sõja aastail oli ta veidi üle kolmekümne aasta vana. Õige aeg juhatada tankitõrjepatareid või sapööripataljoni. Kuid ta kandis palju austavamat rajooni parteikomitee sekretäri teenistust. Lähemale ühest tuhandest kilomeetrist ta lahingutegevusele ei lähenenud. Sealjuures läks tal korda lõpetada sõda kahe lahinguordeniga: Punatähe ja 2. järgu Isamaasõja ordeniga.
Isamaasõja ordeni statuudi kirjutas seltsimees Stalin isiklikult. Ja kirjutas dokumenti sisse, kes ja milliste kangelastegude ning täidesaatmiste eest võib olla selle ordeniga autasustatud. Nii võis saada Isamaasõja 2. järgu ordeniga autasustatud see, kes:
• hävitas isiklikult suurtükitulega ühe raske või keskmise või kaks kergetanki;
• tungis vastase tulepositsioonide juurde ja hävitas vähemalt ühe vaenlase suurtüki, kolm miinipildujat või kolm kuulipildujat;
• evakueeris vastase tule all lahinguväljalt kaks vastase poolt vigastatud tanki;
• tulistas isikliku relvaga alla ühe vastase lennuki; ja nii edasi.
Frol Romanõtš vaenulikke tanke ei põletanud, lennukeid isiklikust relvast alla ei tulistanud, vastase tule all vigastatud tanke vedukiga välja ei tirinud. Kuid ordeni ometigi sai.
Punatähe orden anti samuti lahinguteenete eest, kuid sugugi mitte rindest eemal leegitsevate kõnede eest.
Võib-olla sooritas seltsimees Kozlov midagi kasulikku töörindel? Kõik võib olla. Siiski eksisteerisid selleks puhuks teised ordenid: Tööpunalipu orden näiteks. Frol Romanõtšil, muide, oli ka tööordeneid.
Ja tõusis teenistuses mitte lihtsalt kiiresti. Ta tõusis sööstlikult. Ning tõusis selleni, et sai poolteist aastakümmet pärast sõda Nõukogude Liidus inimeseks nr 2. Ameerika ajakiri „Time” paigutas 13. juulil 1959. aastal Kozlovi foto kaanele ja esitas küsimuse: kas mitte tema ei vaheta Hruštšovi välja? Nõukogude Liidus sellist küsimust ei esitatud. Igaüks, kes jälgis jõudude asetust Kremlis, mõistis: Kozlov, Frol Romanõtš – see pole too, kes vahetab Hruštšovi troonil välja, see on too, kes ta peaaegu juba vahetas.
Frol Romanõtš valitses riiki. Ametlikult oli ta Nõukogude Liidu juhtkonnas üksnes nr 2. Tegelikult – sellest veidi enam. Frol Romanõtš tabas seltsimees Hruštšovi vastupandamatu tõmbe ametlike visiitide suhtes välismaale ja kasutas seda tõmmet.
Oma valitsemise ajal viibis Hruštšov Hiinas, kaks korda Prantsusmaal, kaks korda USAs, Šveitsis, Iraanis, Ghanas, Indoneesias, Guineas, Afganistanis, Sudaanis, Egiptuses, Alžeerias, Birmas, Tais, Indias, paar korda Soomes ja nii edasi ja nii edasi. Tema visiidid polnud lihtsalt pikaajalised, vaid pikalevenivad, rohkearvuliste vaatamisväärsuste vaatlemistega, tehaste, farmide, ülikoolide, miitingute, kontsertide, bankettide külastustega, sõitmisega nii elevandi kui kaameli seljas. Ja kui Ameerikasse, siis ookeanilaeval, Suurbritanniasse – ristlejal.
Aga neid riike, mis lebasid Nõukogude tankide roomikute all – Poolat, Ungarit, Bulgaariat, Rumeeniat, Ida-Saksamaad, Tšehhoslovakkiat, Mongooliat – pidas Hruštšov oma kohuseks külastada peaaegu igal aastal.
Ka mööda oma maad sõitis ta vahetpidamata ringi. Aga riik on meil, peab au andma, suur. Näe Hruštšov – Usbekistani puuvillaistandustes, aga näe – Krementšugi HEJ ehitusel, kord Bakuu naftatootjate, kord Donbassi kaevurite juures. Ta jälgis laevastiku õppusi, andis kõrbes soovitusi Suure Karakumi kanali ehitajatele, õpetas rasketanki IS-7 loojale tänapäevase lahingu aluseid.
Veel olid väliskülaliste visiidid. Kord Nepaalist, kord Indiast, aga vaat Fidel Kuubalt lendas kohale pooleteiseks kuuks, ja näe, Ahmed Alžeeriast. Eriline lugu – külalised ärkavast Aafrikast. Need tulid meie juurde kolonnis, karjakaupa, üksteist välja vahetades. Ja kõik – fanfaaride ja riigihümnidega, kõnede ja auvahtkonna pidulike marssidega, sõiduga mööda juubeldava Moskva tänavaid, Lenini mausoleumi külastusega ja piduliku pärgade panekuga, ordenite annetamisega kallitele külalistele, lõputute vastuvõttude ja bankettide, protokollide ja kokkulepete allakirjutamisega, laevade ja lennukite, tankide ja soomustransportööride, suurtükkide ja miinipildujate, traktorite ja kombainide, kodukootud kombinaatide ja unikaalsete tehnoloogiate jagamisega lugematutele sõpradele.
Frol Romanõtš Kozlov tervitas seda kõike: davai-davai, Nikita Sergeitš, rahu-sõprus! Sul poleks paha veel Austraaliasse minna. Kängurukarju imetleda. Nädalakest kaks-kolm…
Hruštšov reisis, Kozlov valitses riiki, Hruštšoviga vaidlemata, järele kiites, kopeerides teda isegi pisiasjades, tema kohalolekul oma võimu, oma kavatsusi, oma kasvavat mõjukust riigiaparaadile esile toomata, kuid viies visalt ja kindlalt edasi omaenda liini, paigutades kohtadele oma inimesi. Ainult relvajõududes polnud tal toetust. Seepärast on Frol Romanõtš kindralite ja marssalitega sõbralik. Ta on kindralite trimpamistel sage ja tänulik külaline. Ta ei räägi vastu ja ei vaidle. Ta kuulab tähelepanelikult, süveneb, hoolitseb.
Relvajõudude tipus mõistsid paljud tekkinud situatsiooni ja hindasid seda vääriliselt. Seepärast selle täieliku tsivilisti osalemine rindemeeste seltskonnas ei näinud välja imelik. Pigem vastupidi: marssalid ja kindralid pidutsevad koos oma kõrgema ülemjuhatajaga, kuigi ta on täielikult tsiviilinimene, kuigi sellist ametikohta veel ametlikult ei oma.
Kõik oli tol päeval seal nii, nagu meil kõikjal, kui kokku kogunevad lahingusõbrad: pajatused, nööked, laulud pimedast ööst ja tulest väikeses ahjukeses. Tõsi, lauldi ilma lõõtspillita.
Aga rindeannus – see oli püha.
Joodi. Hammustati peale. Joodi veel. Joodi verivärske riigijuhi, NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe kindralleitnant Leonid Iljitš Brežnevi terviseks.
Sõja
