juhti, kuid on rõivad ja jalanõud, on leib ja või, on võimalus astuda ükskõik millisesse parteisse, mis meeldib, kirjutada ajalehes kõike, mida tahad.
Hruštšov, nagu alati, mõtlemata järele, pakkus kohtumist kõrgeimal tasemel, et leida Berliini probleemile lahendus. Aga kui kohtumine oli määratud, sai järsku aru: midagi head sellelt kohtumiselt pole oodata. Võis nõuda neetud kapitalistidelt, et nad saadaksid tagasi kõik, kes nende juurde üle jooksid. Kuid ilmselgelt ei lähe nad sellele. Aga kui nõustuvadki, siis kõige paremad ja vajalikumad jätavad ikkagi omale.
Ja kui isegi hakkavad kõiki tagasi saatma, siis probleem sellest ei kao. Ikkagi teavad kõik, et meil tehakse midagi teisiti, mitte nõnda, kuidas vaja.
Mis siis vaesel Hruštšovil üle jäi?
Jäi üle kohtumine nurja ajada. Ja allatulistatud luurelennuk kulus just marjaks ära.
16. mail 1960. aastal nõudis Nikita Hruštšov USA presidendilt vabandamist spioneerimise eest Nõukogude Liidu vastu.
Nõudmist polnud võimalik täita. Asi on selles, et riik ja liider, mis seda riiki esindab, ei oma õigust mitte kelleltki vabandust paluda. Nii on see kehtestatud juba palju sadu, kui mitte tuhandeid aastaid tagasi. Kui ühe riigi valitsus pakkus midagi teise riigi valitsusele, ent muutis hiljem oma vaatepunkti, siis ka sel juhul keegi kelleltki vabandust ei palu. Sellises olukorras kutsutakse suursaadik tagasi. Teatatakse: suursaadik ajas midagi segamini, meie seda ei pakkunud ja pakkuda ei saanud, sellist rumalust rääkis ta oma nimel. Kõik saavad aru: suursaadik andis edasi ainult seda, mida tal kästi. Kuid ikkagi – süüdi on tema, ainult tema! Ja ta võetakse ametipostilt maha. Ja saadetakse uus. Nii see juba kord on.
Kui riik tegi mingi möödalasu, aga saadiku kaela seda viga ajada ei õnnestu, siis ka sel juhul ei palu keegi kelleltki vabandust.
Aga Hruštšov käis peale: Eisenhower, palu vabandust!
Teise maailmasõja käigus tegi Nõukogude luure aktiivset tööd USA vastu – oma peamise liitlase vastu sõjas Hitleriga. Nõukogude luure varastas tuumarelva saladused. Spioonivõrk avastati. Kuid ameeriklased vabandusi ei nõudnud, mõistes, et riigil ja selle liidritel ei ole õigust selliseid vabandusi tuua.
Muide, spioonivõrku ei avastatud mitte FBI ja Ameerika politsei pingutuste läbi. Lihtsalt Nõukogude šifreerija Kanadas, võttes kaasa portfelli täiesti salajaste dokumentidega, väljus Nõukogude saatkonnast ja läks esimese ettesattunud võimuesindaja juurde varjupaika paluma.
1960. aasta mais, kui Hruštšov nõudis vabandusi, istus USA vanglas Nõukogude luuraja Rudolf Abel. Ta tabati ja pandi istuma. Tema tegevuse eest Ameerika vabandusi ei nõudnud. Aga Abel ju puges seifidesse. Ameerika lendur seifidesse ei roninud. Ta ei saanud neid isegi kõrgelt näha. Seifid ei seisa lagedal väljal, vaid katuse all. Nii et ta nägi vaid katuseid.
Hruštšov käis visalt peale. USA president jäi endale kindlaks. Ei olnud tal õigust vabandusi tuua.
Kui nii, siis mingit tippkohtumist ei tule, paugutas Hruštšov ust ja lendas Moskvasse.
Aga Berliini probleem jäi alles.
Armeekindral SEROV, IVAN ALEKSANDROVITŠ sündis 1905. aastal. Teenis suurtükiväes. Suure Puhastuse käigus 1937–1938. aastatel hävitas Stalin algul peaaegu kogu Jagodaaegse tšekistide põlvkonna, seejärel Ježovi-aegse uue tšekistide põlvkonna. 1939. aastal komplekteeris Stalin NKVD praktiliselt uuesti kolmanda põlvkonna tšekistidega. Vakantse oli tuhandeid. NKVD-sse võeti sõjaväelasi, parteitöötajaid, õppeasutuste lõpetajaid. Selles voos oli ka Serov. Ja kerkis kiiresti ülespoole. Juba 1939. aasta septembris suunati ta Kiievisse Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikohale. Neil aastail oli Hruštšov Ukraina Kommunistliku Partei esimene sekretär, see tähendab faktiliselt diktaator, aga Serov tema juures – Ukraina salapolitsei šeff.
26. aprillil 1940. aastal avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi ukaas grupi tšekistide autasustamisest. Mille eest nimelt neid autasustati, ei teatatud. Kuid nimekirjas oli UNKVD Smolenski oblasti ülem Kuprijanov, UNKVD Kalinini oblasti ülem Tokarev, UNKVD Harkovi oblasti ülem Safonov. Koha ja aja järgi langevad need autasustamised kokku Poola ohvitseride mahalaskmisega Smolenski oblasti Katõni külas, Kalinini oblasti Mednõi külas ja Harkovi oblasti Pjatihatka asulas. Nende rajoonide NKVD ülemad, kus toimusid mahalaskmised, said Punatähe ja Austuse Märgi ordenid. Autasustatute nimekirja eesotsas oli riikliku julgeoleku 3. järgu komissar Serov, kellele omistati kõrgeim riiklik autasu – Lenini orden.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
