siis teha, kui ei õnnestu vaenlast purustada? Jääb üle ähvardada.
18. novembril 1956. aastal teatas Nikita Hruštšov vastuvõtul Moskvas lääneriikide saadikutele: „Ajalugu on meie poolt. Me matame teid maha.”
See on meil selline diplomaatiline toon: „We will bury you.”
Ameerika suurtes kõrgustes lendav strateegiline luurelennuk U-2 kujutas endast purilennuki ja reaktiivhävitaja hübriidi. Pikkus 15 meetrit, tiibade siruulatus 24 meetrit. Hilisemates modifikatsioonides pikkus 19,2 meetrit, tiibade siruulatus 31,4 meetrit. Maksimaalne kiirus – 850 km/h.
Lennuk oli varustatud unikaalse luureaparatuuriga, sealhulgas fotokaameraga, mis suutis ühel lennul teha ülesvõtte maapinnast pikkusega 320 ja laiusega 3500 kilomeetrit, tolle aja kohta uskumatu lahutusvõimega.
Lennuk võis lennata nii allahelikiirusega reaktiivhävitaja kiirusega, kui ka, lülitanud mootori välja, hõljuda stratosfääris kui purilennuk. Lennuki kere ja tiivad olid kaetud spetsiaalse koostisega võõbaga, mis vähendas järsult lennuki avastamise võimalusi õhutõrje vahendite abil.
Sellise lennuki olemasolu oli Ameerika Ühendriikide absoluutseks saladuseks.
5.
peatükk
1959. aastal avati Moskvas USA näitus. Rahvas sättis õhtul järjekorda, mis ulatus piki tänavaid ja üle tänavate. Õnneks on rahvas meil karastunud, treenitud järjekordades trügimiseks. Öö otsa passisid rahvahulgad avamise hetke. Kui hommikul oli viivitus, siis meie inimesed ründasid kangelaslikult sissepääse, purustades tõkked ja ajades valve laiali.
Rahvas väljus näituselt haavatuna, jahmunult, ogaraks läinuna. Arvamusi oli ainult kaks.
Esimene: see pole lihtsalt võimalik!
Teine: aga meil on ikkagi parem!
Enne seda, kui lasta saalidesse laiu rahvahulki, talutas USA asepresident Richard Nixon Nikita Hruštšovi mööda saale ja tutvustas ameerika elu ilu. Nikita läks põlema, vandus kord kõvasti, kord vaikselt, tõestades, et see kõik on võltsparaadlikkus, et varjata roiskumist. Jah, võib-olla Nõukogude Liidus ei jätku kõike, kuid varsti jätkub. Aga kvaliteedilt saab meie oma olema Ameerika omast ikka parem! Sellepärast, et Ameerikas on roiskuv kord, aga meil – progressiivne.
Mida kauem Hruštš kõndis mööda ameerika tolmuimejatest, pesumasinatest, televiisoritest ja külmkappidest, seda tigedamaks muutus. Lõpuks ärritus nii, et kuulutas: ma näitan Ameerikale vanakuradi vanaema!
See on üsnagi meie moodi: maja, sellist nagu sul, ma ehitada ei suuda. Sellepärast põletan ma su maja öösel maha. Võin ka veel lõusta üles lüüa! Et eriti ei uhkustaks ega ilutseks. Мать твою!
Nikita tuletas tol ajaloolisel hetkel meelde kellegi ema. Aga peab meeles pidama, et meil on kaks väljendit ema kohta: tõlgitav ja mittetõlgitav. Aga ameeriklastel on ema vaid üks, täiesti tõlgitav ja meie esimesele mõtte poolest üsna lähedane. Tõlkida mittetõlgitavat terminit tol momendil ei õnnestunud samuti. Nimekas ameeriklane sai teisiti aru. Siin ei saa midagi teha: igaüks saab aru omamoodi.
Vene keeles tähendab lubadus näidata vanakuradi vanaema (Кузькина мать) ähvardust.
Kes on Кузькина мать, ma ei tea. Tõlgendatakse erinevalt. Kaldun järgmise versiooni poole: pomooridel, vene põhjaalade elanikel on Kuzka (Кузька) – ahjutagune majavaim. Õudselt hirmus. Aga tema memm – veel hirmsam. Aga pisut lõuna pool, Tveri ja Jaroslavi metsades, kutsutakse Kuzkaks sikku ja kuradit, kes rahva ettekujutustes meenutab sikku – täpselt samasugune, ainult jookseb tagajalgadel. Lühidalt: püsti käiv sikk. Tuleb välja, et Кузькина мать – see on teatud ringkondades austatud daam, kes on lähedases suguluses vanakuradi vanaemaga.
14. jaanuaril 1960. aastal kuulutas Nikita Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu istungil: „Sõjalennuvägi ja sõja-merelaevastik on tänapäevase sõjatehnika arenguga kaotanud oma endise tähtsuse. Neid relvaliike ei kärbita, vaid vahetatakse välja. Sõjalennuvägi asendatakse pea tervikuna raketitehnikaga. Me kärpisime praegu tunduvalt ja, nähtavasti, läheme pommitajate ja muu vananenud tehnika edasisele kärpimisele ja isegi tootmise lõpetamisele.”
Kuid paigal seista ei tohi. Hruštšov hoiatas: „Mõned riigid peavad varjamatult end meie vastasteks. Nad ei hakka paigal seisma. Kui need riigid ei oma sellist hulka rakette kui meie, ning ka raketid on neil vähem täiuslikud, siis on neil võimalus tasa teha ajutine mahajäämus, täiustada oma raketitehnikat ja, võib-olla, varem või hiljem võrdsustuvad meiega.”
Kõnest nähtus, et meil on ka edaspidi vaja olla ees nii rakettide arvult kui nende kvaliteedilt, et ükskõik mis hetkel näidata neetud pursuidele vanakuradi vanaema.
Ei möödunud nelja kuudki, kui vaprad Nõukogude seniitväelased lasksid 1. mail 1960. aastal esimese raketiga alla Ameerika luurelennuki.
7. mail 1960. aastal oli Nikita Hruštšovil kahekordne pidu. Ta ei hoidnud Ameerika lenduri vangivõtmist asjata saladuses. Ootas Nikita, kuni ameeriklased hakkavad valetama. Ootas ära ja paljastas. Ootas ära – ja virutas! Kas pole pidu?
Sel päeval sai Hruštšov veel ühe võidu.
Leninil olid võimu juures omad inimesed. Pärast Lenini tapmist pidi Stalin kui ustavaim leninlane kõik ülejäänud leninlased juhtivatelt kohtadelt välja lööma ja asendama nad oma inimestega – stalinlastega. Ja Stalin tegi seda. Selleks kulus tal 15 aastat.
Pärast Stalini tapmist pidi Hruštšov, üks kõige ustavamaid stalinlasi, juhtivatelt ametikohtadelt välja lööma kõik ülejäänud stalinlased ja asendama nad oma inimestega – hruštšovlastega. Selleks kulus tal 7 aastat.
See protsess lõppes 7. mail 1960. aastal. Sel päeval tõukas Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikohalt viimase stalinliku kotka – marssal Vorošilovi. Aga sellele kohale pani ta oma kõige ustavama sõbra – Leonid Brežnevi.
1937.–1938. aastatel lõpetas Stalin riigi Suure Puhastuse. Moskvas ning seejärel Ukrainas juhatas puhastuse protsessi Hruštšov.
Tagandas ja laskis maha ühed, otsis, leidis ja ülendas teised, luues ühtlasi oma meeskonda. Ukraina on suur, Ukrainas on palju rajoone, linnu, oblasteid, palju on kuulsas Kiievi linnas ministeeriume ja ametkondi, tuhanded inimesed vastutavatel ametikohtadel teenivad Kodumaad. Kuid Nikita Hruštšov valis Brežnevi, lihtsa inseneri tehasest, andis talle juhtiva koha – too sai hakkama, tõstis kõrgemale – sai ka siin hakkama. Kahe aastaga – lihtsa inseneri ametikohalt Dnepropetrovski oblasti, Nõukogude Liidu ühe kõige võimsama tööstusrajooni täievõimuliseks peremeheks.
Sõjas olid nii Brežnev kui ka Hruštšov ise rindel poliitkomissarideks. Hruštšov lõpetas sõja kindralleitnandina, Brežnev – kindralmajorina. Pärast sõda oli Hruštšov taas Ukraina peremees ning Brežnev Zaporožje ja Dnepropetrovski, Ukraina kõige tähtsamate tööstusrajoonide peremees.
Pärast pani Stalin Hruštšovi Moskva peremeheks, Brežnevi – Moldaavia peremeheks. Palju oli veel mõlemal kõrgeid ametiposte ja – kohti. Hruštšov tõi Brežnevi üle Moskvasse, pärast Stalini surma viis armeesse tagasi komissari ametikohale – kindralite järele valvama – ning taas ilutses parteiülemus Brežnev kuldsetes kindralipagunites, mis talle nii sobisid. Edasi on Brežnevi teenistusnimekirjas
