jutlustavad ühes või teises vormis ühte ja sama. Võtke ükskõik millise sotsialistliku partei programm, ükskõik millise nende kongressi materjalid, leegitseva revolutsionääri kõne või progressiivse ametiühingu üleskutsed, pigistage välja tühjad sõnad ja fraasid – aga neid on seal palju – pressige hästi, ning kuivas jäänukis saate tuuma: TÖÖTAMA HAKKAME ÜHA VÄHEM JA VÄHEM, SAAMA – ÜHA ROHKEM JA ROHKEM.
Peamine on selles, et inimene, grupp inimesi, ametiühing või partei, viies ellu seda printsiipi, näevad välja võitlejatena vabaduse ja õigluse eest: mitte enda heaks ei püüa, vaid kogu tsunfti, kogu klassi, kogu riigi ja inimkonna heaolu nimel.
Kasutades seda ilusat loosungit (mõistagi, mitte selle paljas ja avameelses laadis, vaid ümbritsetuna lilleliste fraasidega), võib purustada iga, isegi kõige võimsama majanduse. See loosung aitab luua teed võimule. Rahvahulk toetab teid alati: kes ei tahaks töötada üha vähem ja vähem, aga saada üha enam ja enam?
Kuid need, kes sõidavad õigluse printsiipide harjal võimule, on sunnitud neist samadest printsiipidest otsekohe lahti ütlema. Sest töötades üha vähem ja vähem pole võimalik saada üha enam ja enam. Riik variseb kokku. Ja nüüd küsimus: kas nad saavad ise aru, kuhu kutsuvad rumalat rahvahulka? Kas nad saavad aru, et tuleb oma üleskutsetest ja kavandustest lahti öelda?
Kui ei saa aru – tähendab, nad on idioodid.
Kui juhid saavad kõigest aru, kuid veavad, tassivad, tirivad, tähendab, sellised juhid on kaabakad, aferistid, sulid, kelmid, kurjategijad.
Ja teisi nende hulgas olla ei saa, ainult vahepealne kiht – rumalad kurjategijad.
Aga kui uue ühiskondliku korra ja selle majandusliku süsteemi loovad kretiinid ja kurjategijad, siis võib ka nende tegevuse tulemus olla vaid totter ja kuritegelik.
Aga kommunism – see on sotsialismi kõrgeim staadium. Töötada – võimete kohaselt, saada – vajaduste järgi. Lihtsamalt öeldes, töötama ei hakka me mitte lihtsalt üha vähem ja vähem, vaid üldse – nii palju kui hing ihaldab. Ja saama mitte lihtsalt rohkem ja rohkem, vaid samuti südame sunnil – kui palju tahad!
1917. aastal haarasid Venemaal võimu inimesed, kes jutlustasid just seda: töötada – võimete kohaselt, saada – vajaduste järgi.
Ja otsekohe, murdnud võimule, loobusid need õigluse ja võrdsuse eest võitlejad oma loosungitest. Nad kuulutasid: jah, te saate vajaduste järgi. Ainult mitte nüüd. Algul tuleb ehitada sotsialism, aga see on mitukümmend aastat. Ning ehitanud üles sotsialismi, läheme üle kommunismi ehitamisele. See on samuti pikk ajalooline periood. Esialgu hakkame elama, nagu välja tuleb, sulgedes piirid nende ees, kes püüavad põgeneda, hävitades miljonite kaupa neid, kes ei usu kauneid lubadusi imeilusast elust helges tulevikus.
Riik on meil hiigelsuur. Piir on lukus. Põgeneda oli peaaegu võimatu. Piiride taga – meile alluvad maad: Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria. Seal oli kõik peaaegu nagu meil. Aga kaugemal algas midagi halba. Nurjatus, ausalt öeldes. Kaugemal oli äraneetud kapitalism. Seal ei ela inimesed hoopis mitte nii. Ja kui palju ka ei selgita, et seal on neil kõik halvasti, himustab meie ebateadlik rahvas ikka elada nii, nagu seal elatakse. Aga seda ei tohi lubada. Miks? Aga sellepärast, et kui elada nii, nagu seal, siis on valitsev partei sunnitud rahva ees aru andma mitte ainult oma võitude ja saavutuste, vaid peale selle ka vigade ja kuritegude eest, vorsti ja juustu nappuse eest, kilomeetripikkuste järjekordade eest. Vabas riigis ei hakka keegi sellise partei poolt hääletama. Ja juhid jäävad töötuteks.
Peamine ebameeldivus seisnes selles, et Nõukogude Liit ei saanud kaua koos eksisteerida normaalsete riikidega, sest plaanimajandus (see tähendab bürokraatide juhitud) pole suuteline konkureerima vabade riikide majandusega. Just seetõttu ei saa kaua õitseda kõrvuti kaks kauplust, millest ühes on puhtus ja kord, jõukohased hinnad, viisakad müüjad, kaupade küllus, aga teises – tühjad riiulid, mustus, tarakanid, rottide sagimine, matslik suhtumine ostja vastu.
Teise kaupluse omaniku ees on dilemma: kas kuulutada end pankrotis olevaks, või panna eduka naabri räästasse punane kukk.
Just seetõttu ei saa Põhja-Korea ajaloolises perspektiivis kaua koos eksisteerida Lõuna-Koreaga, ei saa hoida sellega normaalseid suhteid. Seal on korealased, ja siin – korealased. Need samad inimesed, seesama ajalugu, sama psühholoogia, samad võimed. Kuid Lõuna-Korea on majanduslik üliriik, aga Põhja-Korea – õiglus, helge homne ja näljane tänane päev. Kui avada piir, põgeneb kogu rahvas põhjast lõunasse. Seepärast on piir lukus. Seepärast igaüks, kes Põhja-Koreas ütleb, et Lõuna-Koreas on parem elu, pannakse koonduslaagrisse ümberkasvatamisele.
Lõuna-Korea toodab suurepäraseid, kujutlusvõimet vapustavaid autosid, televiisoreid, arvuteid, aga Põhja-Korea ehitab rakette ja tuumapomme.
Samasugusesse olukorda sattusid ka Nõukogude Liidu juhid: ressursse on külluses, maad – kui palju iganes tahad, rahvas andekas. Kuid kauplustes on järjekorrad vorsti järele, mida tehakse mingitest kahtlastest toorainetest.
Ja rahvas esitab küsimusi: aga miks nii? Need, kes selliseid küsimusi esitasid, tuli otsida, leida, istuma panna ja ümber kasvatada.
Õigus on seltsimees Leninil: võidab kas üks või teine.
Kas neetud pursuid eksitavad teelt ja meelitavad kogu meie rahva sellisesse ellu nagu neil. Või meie kägistame nad ära ning siis hakatakse kogu maailmas elama nii, nagu elatakse meil. Ja siis pole kusagile pageda. Ja siis pole näidet võrdluseks ja jäljendamiseks. Siis pole millegagi võrrelda. Siis teavad kõik, et teist elu lihtsalt pole olemas.
Pankrotti tunnistada Kremli juhid ei soovinud. Jäi üle panus punasele kukele. Ilma variantideta. Uue võimu eksisteerimise esimestel päevadel ja aastatel kuulutasid selle juhid avalikult ja jõhkralt: „Me süütame tulekahju terves maailmas.” Sellest lauldi isegi lauludes. Aga kuidas pursuisid purustada? Stalin püüdis, kuid laias laastus kaotas. Stalin kiskus Euroopa küljest üht-teist, kehtestas seal õnneliku elu. Kuid Lääne-Euroopa pidas vastu. Pärast Nõukogude Liidule läbikukkumisega lõppenud Teist maailmasõda kerkis küsimus: mida teha edasi? Kas tõesti kuulutada välja pankrot? Kohe pärast Stalini surma algas intensiivne tupikust väljapääsu otsing.
1954. aastal andis NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus välja niinimetatud „lokomotiivi” (või „auruveduri”) ettekande.
Tuum seisnes selles, et kapitalismi lokomotiivi – täpsemalt, kapitalistliku majanduse lokomotiivi – pole võimalik hävitada ilma tuumarelva kasutamiseta. Ent kas on mõtet hävitada kogu vedurit? Kas poleks lihtsam leida mingi detail, mille väljatõmbamisega saaks peatada liikluse?
Selleks detailiks, selleks konstruktsiooni hellaks kohaks pidas GRU naftat. Tuleb hõivata planeedi Maa peamised naftaleiukohad või vähemalt võtta kontrolli alla nende kohaletoimetamise teed.
Kremli juhid tunnistasid selle programmi mõistlikuks ja see võeti välispoliitika aluseks. Selle elluviimine algas viivitamatult. Sellest hetkest kandus Nõukogude Liidu tähelepanu üle Egiptusele, Süüriale ja Alžeeriale. Hruštšov saatis sinna kahureid ja tanke, lennukeid, tuhandeid sõjalisi nõuandjaid ja miljoneid tonne mitmekesiseid kaubalaste. 1955. aastal hakkasid nõukogude ehitajad rajama teid ja raiuma tunneleid Afganistani mägedes. Põhjast lõunasse, mõistagi. Beludžistani poole. Soojade merede poole, peamiste naftavoogude poole.
1956. aastal said Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli valitsused aru, mille nimel Nõukogude Liit relvastab Egiptust ja milleks see võib pöörduda. Egiptus ei saa kiidelda naftavarudega. See-eest läbib selle maid Suessi kanal, mida mööda veetakse naftat Euroopasse. Sulgeda kanal – ja mis Euroopa tegema
