ja seda jälgida. Olukord muutus täiuslikuma tehnika saabumisega.
13. jaanuaril 1959. aastal avastas õhutõrje Turkestani korpuse raadiolokatsioonisüsteem P-30 (tol momendil ainus kogu korpuses) sihtmärgi kõrguses 20 600 meetrit. Püüdelennuks tõusis õhku hävitaja MiG-19. Lendur – vanemleitnant N. Širjajev. Hävitaja lennulagi – 16 500 meetrit. Kuid lendur, võtnud kiiruse üles, sööstis üles, muutes kiiruse kõrguseks. Tal õnnestus söösta 17 500 meetri kõrgusele. Ja avanes veider pilt. Lendur kandis maa peale ette, et näeb enda kohal ebatavalise kujuga lennukit umbes 20 000–21 000 meetri kõrgusel.
Saavutatud kõrgust Nõukogude lennuk muidugi ei suutnud hoida. Hävitaja, kaotanud kiiruse nullini, varises kohe nendele kõrgustele, milleks ta oli sündinud. Pärast maandumist joonistas piloot paberile piiririkkuja silueti: suhteliselt lühike korpus, tiibade ulatus aga uskumatu. See oli ilmselgelt purilennuki siluett. Kuid purilennukid sellisel kõrgusel lennata ei saa, nagu ei saa nad kihutada ka sellise kiirusega. Lenduri ettekanne saadeti Moskvasse. Moskvast saabus viivitamatult grupi ekspertide eesotsas õhutõrje hävituslennuväe juhataja, kahekordne Nõukogude Liidu kangelane lennuväe kindralpolkovnik J. Savitski. Toimus tõsine jutuajamine, pigem ülekuulamine, mis kestis viis tundi. Tehti järeldus: lendur tahtis silma paista, kogu tema jutustus on väljamõeldis.
Aeg läks, raadiolokatsioonisüsteemi operaatorid jätkasid ettekannete tegemist sihtmärkide ilmumisest. Sihtmärk ilmus alati kõrgusel 20–21 kilomeetrit. Ja alati selliste objektide kohal nagu tuumapolügoon Semipalatinski oblastis, raketipolügoon Töre-Tam, õhutõrje raketivägede polügoon Sarõ-Šagan, raketipolügoon Kapustin Jar, uraani rikastamise tehas Majak Sverdlovski all, raketipolügooni ehitus Plessetskis.
Ja veel üks reegel. Sihtmärk ilmus harva, kuid millegipärast puhkepäevadel ja pidupäevadel, Ameerika ja Nõukogude omadel: 4. juulil, 7. novembril, 31. detsembril, 23. veebruaril.
Ja nüüd 1960. aasta 1. mai varahommikul ilmus see uuesti.
Sügaval Moskva maapõues, riigi õhutõrje keskkomandopunktis käib lühike nõupidamine. Olukord selgines. Ja saabus isegi mingi rahunemine. Piiririkkuja on juba üle kahe tunni Nõukogude Liidu õhuruumis. Läheb põhja poole. Iga lennuminutiga eemaldub üha enam piirist, mille ületas. Iga minutiga läheneb riigi keskrajoonidele, kus kasvab võimalus sattuda seniitrakettide lasketsooni. Territoorium on tohutu. Kõige suurem maailmas. Tervenisti seda seniitrakettidega ei kaitse. Vahemaid seniitrakettide lasketsoonide vahel katavad õhutõrje hävitajad MiG-17 ja MiG-19. Kuid selle sihtmärgi peale neil ilmselgelt hammas ei hakka.
Pärast veidra piiririkkuja esimesi ilmumisi Nõukogude taevasse võeti ette täiesti uskumatuid pingutusi, et luua hävitaja-püüdja, mis on suuteline häbematutele aru pähe panema, mis kõrgustel nad ka ei lendaks.
Sellise hävitaja lõi suur lennukikonstruktor Pavel Ossipovitš Suhhoi. Kandis nime Su-9. Loodi see mitte õhuvägedele, vaid spetsiaalselt riigi õhutõrje lennuväele. See polnud mitte lihtsalt hävitaja, vaid ühtne kompleks, mis sisaldas hävitajat-püüdjat, juhitavaid rakette, mida ta kandis ning sihitamisjaama maa pealt. Su-9 lõi juba eksperimentaalvariantide staadiumis kõrguse maailmarekordi – 28 857 meetrit. Seejärel tulevad maailmarekordid horisontaallennul ja kiiruse maailmarekordid 100- ja 500-kilomeetristel suletud marsruutidel. Siiski tuli nende saavutuste eest maksta kõrget hinda. Lennuk tuli keeruline tootmiseks, omandamiseks, juhtimiseks, ekspluatatsiooniks ja remondiks. Su-9 polnud veel võetud riigi õhutõrje relvastusse, kuid juba liikus kuuldus sellest, kuidas hakkavad olema asjad lennuväljadel: konstruktor kuiv (Суxой), lendur märg, tehnik higine.
Ent sellised kuuldused olid seal, ülalpool. Aga all lennuväljadel polnud keegi sellisest konstruktorist veel kuulnud.
Saatus kogus kogu oma tigeduse üheks purustavaks rusikaks ja selle rusikaga tagus kaks aastakümmet vaest valgevenelast Pavel Suhhoid, tundmata ei armu ega halastust. Alustas ta Tupolevi konstruktoribüroos. Ja tõusis kiiresti lihtsa inseneri ametist peakonstruktori asetäitja ametikohale. Tupolevi impeeriumis oli Suhhoil oma udell, nagu autonoomne vürstiriik. 1933. aastal lõi Suhhoi lennuki ANT-25, mis lendas 1937. aastal üle põhjapooluse Ameerikasse, lüües lennukauguse maailmarekordi 11 500 kilomeetrit. ANT – see on Andrei Nikolajevitš Tupolev.
Suhhoi lennuk, kuid kuulsus – Tupolevile.
ANT-25 ei ehitatud mitte rekordite nimel. See oli ülikaugpommitaja DB-1 prototüüp.
Edasi oli Suhhoi lennuk ANT-37. See lõi samuti rekordeid. See oli samuti tegelikult ülikaugpommitaja.
Kuid Stalin valmistus sõjaks lähinaabri vastu. Ülikaugpommitajaid polnud talle neil aastail vaja. Ja suurtootmisse DB-1 ja DB-2 ei läinud.
Enne sõda juhtis Suhhoi oma konstruktoribürood ning võitis kohe konkursi ühemootorilisele pommitajale „Ivanov”, võites selliseid hirmuäratavaid vastaseid, nagu Grigorovitš, Neman ja Polikarpov. Suhhoi lennuk tuli kerge, elegantne, lennukas, lihtne toota, teenindada, remontida ja juhtida. Kuid sõda ei puhkenud hoopis mitte selline, milleks valmistus seltsimees Stalin. Sõjaks Stalini stsenaariumide kohaselt sobis Suhhoi lennuk ideaalselt. Kuid sõda läks Hitleri plaanide järgi. Selle situatsiooni jaoks oli tarvis hoopis teist lennukit.
Ja Suhhoi lõi sõja käigus väljapaistvate lennuomadustega soomustatud ründelennuki Su-6. Kõigi parameetrite järgi ületas Su-6 kuulsa Il-2. Su-6 loomise eest sai Suhhoi Stalini esimese järgu preemia. Kuid… lennuk seeriatootmisse ei läinud. Ei hakatud lõhkuma juba hästikorraldatud Iljušini ründelennuki tootmist.
Suhhoi loob veel võimsama, ülivõimsa relvastuse, raske soomuse ja üldmassiga 1680 kg ning taas väljapaistvate lennukarakteristikutega soomustatud ründelennuki Su-8. Su-8 kandis patareid neljast 45 mm kahurist, kümme kuulipildujat, poolteist tonni pomme, 8 reaktiivmürsku. Kuid ka see lennuk ei läinud seeriatootmisse. Vedasid alt mootorid. Lennukite konstruktor ise mootoreid ei tee. Sellega tegelevad teised inimesed teistes asutustes. Lennuk oli valmis 1943. aastaks, aga mootorid… pärast sõda.
Murdumatu, väsimatu Suhhoi loob terve seeria kujutlusvõimet rabavaid lennukeid. Kuid saatus leidis alati põhjuse, mille tõttu neid relvastusse ei võetud. Ja äkki uskumatu tugevusega löök – Suhhoi konstruktoribüroo suletakse. Ta nimetatakse taas, nagu palju aastaid tagasi, Tupolevi asetäitjaks.
Saatus kallutas ja painutas. Kuid murda ei suutnud. Kolme aasta pärast tehakse talle ettepanek organiseerida nullist iseseisev konstruktoribüroo.
Suhhoi moodustab oma firma ja loob üheaegselt Su-7 õhujõududele ja Su-9 õhutõrje hävituslennuväele.
1959. aastal alustab Novosibirskis tehas nr 153 esimeste Su-9 väljalaskmist. Aastaga ehitati neid poolteistsada. Kuid kogu kompleks, koosseisus püüdehävitaja Su-9, selle raketid ja suunamisjaam, pole veel relvastusse võetud. See toimus alles 15. oktoobril 1960. aastal. Lennuk tuli mõningatesse polkudesse, sinna tulid ka raketid, kuid suunamisjaamasid oodati lähiajal. Raketidki olid tulnud, kuid lahingrakettideks neid veel ei peetud. Käskkirja sellest, et need on relvastusse võetud, veel polnud. Seepärast riviväeosades polnud insener-tehniline koosseis täiesti salajase tehnikale ligi lubatud.
1960. aasta algul tekkis suurepärane võimalus nähtamatu ese alla lasta. Sihtmärk liikus objekti Moskva-400 poole. Ärge ainult arvake, et Moskva-400 on kuskil Moskvas või läheduses. Moskva-400 – see on tuumarelvade katsetuspolügoon Semipalatinski piirkonnas.
Juhtus nõnda, et neist kohtadest eemal harjutas Su-9-te paar katsepolügoonil raketilaskmisi. Lendurid Su-9 peal polnud lihtsad, vaid kõrgema klassi meistrid Vladimir Nazarov ja Boriss Staroverov. Hävitajad on, raketid nendel samuti! Ilma uusima suunamisjaamata oleks samuti kuidagi hakkama saanud. Kuid vahemaa oli suur, et lennata Semipalatinskini ja rünnata, kütust jätkub, aga kuidas tagasi tulla? Mõistagi,
