kombel, välivormi. Jooksuga alla, käigu pealt nööpe kinni pannes.
Must ZiS-110 oli juba ukse ees. Sisse oli seatud karm kord – kui marssali kabinetis või magamistoas annab elumärki punane telefon, lülitub otsekohe garaažis sisse helisignaal – lõikav kirisev huilgamine ning valgussignaal – vastik oranž vilkur. Ja mis ka ei juhtuks, autojuht sõidab ilma igasuguse täiendava käsuta otsekohe paraadsissekäigu juurde. Aga eramu väravate ette veerevad viivitamatult kolm külgkorviga mootorratast.
Moskva on kell 5.43 tühi. Paraadi jaoks Punasel väljakul kolistas kogu lahingutehnika juba öösel Hodõnkalt Gorki tänavale, Maneeži väljakule ja Sverdlovi väljakule. Ja tardus seal ootuses.
ZiS kihutab mööda Moskvat nagu lennates. Mootorrattad ees, nagu lootskalad hai kõrval.
Ärge arvake, et sõita on kaugele. Teekond viib esimese metroojaamani.
Aga kas marssalid sõidavad metrooga?
Ja kuidas veel.
Te pole kunagi Moskva metroos marssaleid kohanud?
Pole midagi imestada. Siin on kaks põhjust.
Esimene: marssalid ei sõida metrooga mitte iga päev, vaid ainult lahinguhäire korral.
Teine põhjus: te pole Moskva metroos marssaleid kohanud sellepärast, et nende jaoks kaevas seltsimees Stalin juba kolmekümnendatel aastatel hoopis teise metroo. Selle kaevamist jätkati väsimatult ka sõja ajal ja pärast seda, mitte ainult Stalini ajal, vaid ka edaspidi. See, teine metroo, on esimesest allpool. Ärge sinna oma proletaarsete kopikatega nina pistke. Teid ei lasta sinna. Ja ka mind samuti.
Autojuhtidel ja saatemeeskonna mootorratturitel pole üldse vaja teada, et nad viivad oma reisija metroojaama. Ja ka salajase metroo olemasolust pole neid tarvis teada. Nad on kohustatud toimetama riigi õhutõrjevägede ülemjuhataja tähelepandamatusse hoonesse Lenini mägedes. Neid on Moskvas näe kui palju, tähelepandamatuid. Roheline plank, ilma pragudeta. Värav on samuti roheline. Värava taga tihe aed. Esialgu veel mitte roheline. Värav avaneb ise, lastes läbi, keda vaja. Kõigi ülejäänute ees on see värav kindlalt suletud. Koputate – jäätegi koputama.
Musta auto juht ja mootorratturid seiskavad mootorid parklas, mis on kaetud peene kiviklibuga. Siin, kõrge plangu taga, selles tähelepandamatus hoones on nende jaoks puhketuba koos televiisori, ajakirja „Vokrug Sveta” köidetega ja Aleksander Beljajevi raamatutega amfiibinimesest ja hukkunud laevade saarest. Siin antakse neile kõigile süüa. Kui tarvis – rohkem kui üks kord. Siin saab ka magada, häirega katkestatud unenäod lõpuni vaadata. Kes teab, kui palju tuleb oodata ja kuhu tuleb kihutada viie minuti, tunni, kahe või kolme ööpäeva pärast. Seepärast peavad nii autojuht kui ka saatjaid olema värsked, puhanud, valmis esimese signaali peale toimetama oma reisija sinna, kuhu kästud.
Aga marssal kadus ukse taha.
Ei autojuhil ega saatjatel pole ette nähtud teada, mida ta selle ukse taga teeb. Aga ta ei teegi seal midagi. Selle ukse taga istub automaatidega valvemeeskond. Marssal jookseb mööda koridori, tervitustele vastamata. Pole aega. Tema ees avaneb uks, täpselt selline, nagu filmides pangaröövidest: halli läikiva terase massiiv, kaaluga mitte vähem kui kümme tonni.
Edasi – järsk laskumine liftis, peaaegu langemine. Ja sujuv pidurdus teekonna lõpul suures sügavuses. Siinsamas ootab kõigest kahest vagunist koosnev rong. Metroovagun pole sugugi selline, millisega töötajad kiirustavad hommikuti tööle, et ennetähtaegselt, vastavalt kohustustele, täita viie aasta plaane. Vagun – see on akendeta kabinet, kuid laua, tugitooli ja valitsusside aparatuuriga.
„Teine?”
„Sõidan.”
„Kolmas?”
„Jõuan nelja minuti pärast.”
„Neljas?”
„Peaaegu kohal.”
„Viies?”
„Kohal.”
Teine – see on esimene asetäitja. Kolmas – riigi õhutõrjevägede staabiülem. Neljas – seniit-raketivägede ülem. Viies – riigi õhutõrjevägede hävituslennuväe juhataja.
Ja palun, ärge ajage segi lennuvägedega. Riigi õhutõrjevägedel on oma hävituslennuvägi, mille relvastuses on erilised hävitajad eriülesannete lahendamiseks.
„Operatiivkorrapidaja, olukord.”
„Seltsimees esimene, sihtmärk jätkab lendu. Kui suunda ei muuda, siis läheb tee Afganistanist üle Araali mere Uuralini, edasi – Norrasse.”
„Käsin. Lahinguhäire Moskva ja Bakuu õhutõrjeringkondades, esimesele, teisele, neljandale, kuuendale, kaheksandale ja kaheteistkümnendale üksikule õhutõrjearmeele. Kõigil tsiviillennukitel ja õhujõudude sõjalennukitel – otsekohe maanduda lähimatele lennuväljadele. Taevas teha puhtaks.”
„Just nii. Täidan.”
4. üksiku õhutõrjearmee lahinguhäire kuulutati välja kell 5.47 naaberarmee informatsiooni põhjal, ootamata ära käsku kõrgemalt. Kahe minuti pärast tuli lahinguhäire signaal ka Moskvast.
4. üksiku õhutõrjearmee koosseisus oli kaks korpust, 5. ja 19. ning üks formeerimisel olev diviis.
Riigi õhutõrje 5. korpuses oli neli seniit-raketibrigaadi, viis seniit-raketipolku, kolm hävituslennuväe polku ja raadiotehniline brigaad.
Riigi õhutõrje 19. korpuses oli sel ajal kolm seniit-raketibrigaadi, viis seniit-raketipolku, kaks hävituslennuväe polku ja raadiotehniline brigaad.
Seniit-raketiväeosade relvastuses on kompleks S-75, lennuväepolkudel – MiG-19, raadiotehnilistel brigaadidel – P-8, P-10 ja P-30 tüüpi raadiolokatsioonisüsteemid.
Probleem number üks: piiririkkuja võib minna kõrvalt, seniitrakettide tabamuse tsooni mitte sattuda.
Probleem number kaks: sellisel kõrgusel MiG-19 piiririkkujat kätte ei saa.
Kuid on lootus: võib proovida teha sööstu üles, püüdes tabada sihtmärki automaatkahurite tulega. Aga kahurid on MiG-19 peal oivalised.
Esimene veidra sihtmärgi ilmumine Nõukogude Liidu õhuruumi fikseeriti 4. juulil 1956. aastal, Ameerika Ühendriikide iseseisvuse 180. aastapäeval. Tundmatut tüüpi ja teadmata riikliku kuuluvusega lennuk rikkus SDV piiri, läks üle Ida-Saksamaa, üle Poola, rikkus Nõukogude Liidu õhuruumi Grodno piirkonnas, edasi kulges selle marsruut üle Minski, Vilniuse ja Kaliningradi. Piiririkkuja püüdelennuks tõusid õhku kokku 132 Nõukogude hävitajat. Üksnes neli neist (kolm MiG-17 ja üks Jak-25) suutsid visuaalselt sihtmärgi avastada, kuid püüdmiseks ei jätkunud ei kõrgust ega kiirust.
Pärast seda ilmus viirastus üha uuesti. Iga kord erinevast suundast. Radarite andmed panid Nõukogude juhtkonna tupikusse: mingi objekt kättesaamatus kõrguses kord rippus peaaegu liikumatult stratosfääris, kord kihutas kiirusega 750–800, mõnikord ka 850 km/h.
Küsimus pandi juhtivate nõukogude lennukikonstruktorite ette. Ja saadi Mikojani, Jakovlevi ja Tupolevi käest kategooriline vastus: see ei saa olla võimalik. Kui tundmatu lendav objekt vähendab kiirust linnu kiiruseni, siis peab ta alla kukkuma. Ja mis lennuaparaat see on, mis kihutab viis või ka kuus tundi sellisel kõrgusel? Jamps. Kõik, mida
