Just eelseisva edu eest ongi aromaatne, kange vedelik vennalikult kolme peale välja valatud.
Pomm on kolmefaasiline. Etteantud kõrgusel – aga see on mitte vähem kui neli kilomeetrit – käivitub esimene kaskaad võimsusega poolteist miljonit tonni trotüüli. See plahvatus paneb tööle teise kaskaadi 5 miljonit tonni, aga see omakorda saab detonaatoriks kolmandale, kümme korda võimsamale faasile. Peaks ilusti kõmatama. Summaarne võimsus kusagil 55–57 miljoni tonni piires. Selliste võimsuste juures täpsuse pärast muretsema ei pea. Võib tulla miljonit 30–40, kuid võib ületada ka 70. Kätt südamele pannes, siis tunnistagem kas või iseendale: kas pole ükspuha, 30 või 70? See on ju igal juhul mitu tuhat korda rohkem kui Hiroshimas.
Kuid see pole kõik. Iva on selles, et nõukogude teadlased olid lõpuks ometi leidnud tee laengu loomiseks, mille võimsus polnud millegagi piiratud. Üldse mitte millegagi. Täpselt samasse korpusse pikkusega kõigest kaheksa meetrit võis soovi korral toppida ka laengu 100 miljonit tonni, võis ka terve tuhat! Tuhat miljonit!!! Ja lasta Maa õhku kus kurat! Tõsi ju, tore: võtta ja lasta õhku!
Nii et loojad, lõpetades montaaži ja keeranud viimase mutri kinni, ei joonud sel momendil mitte lihtsalt niisama, vaid põhjusega.
Mehed jõid ja jäid mõttesse: kuidas oma looming nimetada? Toode 602 on hea. Niisuguseks see kõigis dokumentides jääbki. Kuid kriibib kuidagi liiga palju vene kõrva. Romantikat tahaks!
„Tsaar-pomm!”
„Ei lähe.”
„Miks?”
„Naeravad välja. Kremlis seisab Tsaar-Suurtükk, pea meetrise kaliibriga, kaal 40 tonni. Pidi hakkama tulistama tonnise kaaluga kivikuulidega. Aga kas too kahur on kunagi tulistanud? Kõrval Tsaar-Kell – 200 tonni. See pole kunagi helisenud. 1915. aastal loodi Lebedenko tsaar-tank. See ei suutnud kohalt liikuda. Kas me tõesti tahaks sinna ritta?”
„Esimene Nõukogude aatomipomm kandis nime Tatjana. Miks mitte ka meil panna mingi nimi?”
„Mis nimi?”
„Kas või Ivan!”
„Ikka pole see!”
„Seda veel mispärast?”
„Vene muinaslugudes on Ivan alati loll. Meie siin nimetame Ivaniks, aga kõik, kel pommiga tuleb tegemist teha, hakkavad seda kutsuma Loll-Ivaniks.”
„Tõsi.”
„Tean, vennad!”
„Räägi.”
„Nikita Hruštšov lubas Ameerikale näidata vanakuradi vanaema. Ent mida ta võis näidata, peale oma soonelise, pahkliku rusika? Nüüd saab! Siin see on, kaunitar! Siin see on, kallis! Siin see on, kogu oma pimestavas hiilguses ja suuruses – Vanakuradi vanaema!
1.
PEATÜKK
Mootorvedur surus kuidagi väga korralikult oma puhvritega vastu eriplatvormi puhvreid. Kõlisesid automaatsete haakeseadeldiste lukud. Peakonstruktor Juli Borissovitš Hariton ohkas sügavalt, puudutas paksukese poleeritud külge viimast korda: ära alt vea, kallis, pea vastu, tuvike. Ja südames torkas: aga ta saadab ju oma lemmiku viimsele teekonnale.
Ja ära pöördunud, juba selle peale vaatamata, viipas südametäiega masinistile: vii välja!
Mootorvedur hakkas sujuvalt, nagu vastu tahtmist, platvormi vedama, viis selle tsehhist välja ja jäi seisma. Kuuvalguses välgatas kaunitar selle smaragdse-hõbedase helgiga, mis langeb kuuvalgel ööl põiki üle Dnepri. Kui keegi poleks teadnud, et platvormil viidi välja pomm, võinuks ta täitsa mõelda, et see pole üldsegi pomm, vaid väike elegantne allveelaevake diversantidele: niivõrd nägus, niivõrd imekaunis, justkui külmunud tilgake. Kuid kõrvalisi siin pole. Siin võõrad ei käi. Siin on ainult omad. Ja kõik teavad siin, et see pole üldse laevuke, vaid midagi hoopis muud. Siin teavad kõik, et sellesse kaheksameetrisse tilgakesse on suletud võimsus, mida kellelgi pole kunagi varem olnud.
Ülivõimsad pommid on montaažitsehhist ette nähtud välja viia ainult öösel. Ja neil öödel on kõigil, kes pole otseselt kaasatud toote ümberlaadimisse, ette nähtud magada. Ent kes siis sellisel ööl magama jääb?
Montaažitsehhi kõrval on kohustatud olema üksnes need, kes võtavad otseselt osa viimastest ettevalmistustest. Teistele pole siin kohta. Neid siin polegi. Nad on veidi eemal, tsehhide ja laboratooriumide akende taga. Iga aken, mis avaneb montaažitsehhi platsile, on tihedalt täis valgetes kitlites prillipapasid. Kes siis suudab vastu panna kiusatusele visata pilk oma loomele. Kas või kaugelt. Kas või silmanurgast. Igaüks andis raasukese oma hingest iluduse loomiseks. Kuid valmiskujul on seda näinud vähesed. Ja nüüd ujus mootorvedur tsehhist välja, tõmbas välja platvormi helkleva „tilgakesega”, ning mööda koridore, kabinette ja saale kandus võidukas hüüd: ah, kui imekena!
Kuidas siis „tilgakest” viiakse? Kaetakse presendiga? Sugugi mitte. Algul kinnitatakse see nii, et ei liigataks. Ja piiratakse terasest musta-oranži vöödiliste varraskanduritega, kruttides jäigalt üksteise külge, moodustades neist kindla karkassi. Isegi kui toimub avarii ja „tilgake” hakkab koos vaguniga kukerpallitama, päästab karkass selle sinikate ja kriimude eest.
Reisil üle riigi hakkab platvorm „tilgakesega” välja nägema nagu tavaline akendeta postivagun, parajalt määrdunud, parajalt loppis, kõigi vastavate kirjadega külgedel. Aga toote montaaži ajaks võeti vaguni katus ja seinad ära. Pärast montaaži lõppu pani võimas kraana seinad ja katuse sinna, kus neil oligi ette nähtud olla, kattes „tilgakese” justkui suure raudse kastiga.
Kuid see pole kõik. „Tilgake” nõuab õrnust ja erilist hoolt. Selle mugavas vagunis on loodud mikrokliima – vaata, pailaps, ära külma saa. Ööd on ju külmad. Oktoober juba käes.
Vaguni vaatasid noriva pilguga vidukil silmi üle need samad seltsimehed, kel ette nähtud, noogutasid: kõik on korras, vagun nagu vagun. Keegi ei pööra sellele vagunile tähelepanu. Nüüd viib vedur postivaguni varuteele. Siin koostatakse koosseis: mootorvedur, kaitsemeeskonna vagun, tehnilise personali vagun, peavagun laadungiga, vagun kindlustava aparatuuriga ja veel üks kaitsemeeskonna vagun.
Selles samas tupikus vahetatakse vedurijuhte. Need, kes pommi nägid, on eriti kontrollitud. Siin nad töötavad, siin nad elavad; nii nad ise, kui nende lapsed jäävad siia igaveseks. Aga uuel vedurijuhtide brigaadil pole aimugi, mida veavad: vagunid on nagu vagunid ikka, kõik rohelised, kõik ühesugused.
Sulgudes tuleb mainida, et ka kaitsemeeskonnal pole sugugi tarvis teada, mida nad valvavad. Valvuritel tuleb ainult meeles pidada „Valveteenistuse määrustiku” paragrahvi: valvata tähelepanelikult ja kaitsta kindlameelselt. Ülejäänu pole nende krantside asi.
Ešeloni sihtpunkt – Gorki linn. See on lõppjaam. Esimesena sõidab vedurist ja kümmekonnast kaubavagunist koosnev ešelon. Nende järel – peamine, see, mis „tilgakest” veab. Pearongi vedurijuhtidel on käsk: hoiduda eesliikuvale lähemale, laskmata viimasel vagunil olevat punast laternat silmist. Taga – veel üks ešelon, samuti nägemisulatuses. Nii see kannul kihutaski Gorkini välja. Tõsi, peale surumata.
Kuni Gorkini sõideti ilma seiklusteta. Vedurijuhid panid ainult tähele imelikku asja: mitte ühtegi vastutulevat rongi ei sattunud olema. Mis jama see on? Justkui oleks kogu liiklus kuni Gorkini välja surnud. Imelood.
Gorkis – teekonna lõpp.
Ent
