Nõukogude sõjandusõpikutesse ilmus uus rida. Varem õpetati ohvitsere ja sõdureid, et tuumarelval on neli kahjustusmõjurit: valguskiirgus, läbiv radiatsioon, lööklaine, piirkonna radioaktiivne saaste. Nüüd pöörati lõpuks tähelepanu ka viiendale kahjustusmõjurile: elektromagnetilisele impulsile, mis rikub side töö, lööb rivist välja elektroonilise aparatuuri. Varem sellest teati, kuid ei arvestatud kuigi tõsiselt.
Aga ajaleht „Pravda” lajatas artikliga: 50 miljonit tonni, 100 miljonit tonni – see kõik on eilne päev, meil on loodud palju võimsamad laengud.
Järgmisel päeval – NLKP ajaloolise XXII kongressi finaal.
„Seltsimehed, sõna on Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimesel sekretäril, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehel, seltsimees Hruštšov, Nikita Sergejevitšil”.
Saal vastas võimsa ovatsiooniga.
Hruštšov ütles lihtsad ja kõigile mõistetavad sõnad:
„Meie eesmärgid on selged, ülesanded kindlaks määratud. Tööle, seltsimehed!”
Ja kohe tõstis võimas koor „Internatsionaali”, kõigi maade proletaarlaste hümniga, saali oma kohtadelt püsti:
Весь мир насилья мы разрушим
До основанья, а затем
Мы наш, мы новый мир построим,
Кто был ничем, тот станет всем.
Me vägivalla hävitame,
Uus, parem ilm on meie püüd,
Uus ilm, kus võidul ülendame
Neid, keda orjus rõhub nüüd.
Need sõnad omandasid mingi hoopis teise mõtte. Pole ju tühi kära. Kogu maailma proletaarlaste kodumaa sai esmakordselt võimaluse hävitada kogu vägivalla maailm ja ehitada uus suurepärane maailm!
Õhtul kongressi delegaatidele – suur kontsert. Zõkina. Magomajev. Ulanova. Trošin. Ansambel Berjozka…
Ja äkki on laval ebatavaline number: „Kosmonautide treening” – kakssada kõrgema klassi võimlejat näitavad peadpööritavaid trikke. See on ju 1961. aasta. Kõigest pool aastat tagasi lendas meie nõukogude inimene esimesena kosmosesse, demonstreerides kogu maailmale erakordselt kõrget teaduse ja tehnika arengutaset Nõukogude Liidus. Me oleme ka edaspidi kogu maailma arengu lipulaevaks. Järjekorras on Kuu, Veenus, Marss… Kaugete planeetide tolmustele radadele jäävad meie jäljed!
Kohe võimlejate järel – kupletistid Netšajev ja Rudakov. Rahva lemmikud. Nad saadavad end ise. Neil on lihtne meloodia, mida terve riik armastab. Neile kirjutati: мы совсем не супротив, что у вас один мотив. (Meil pole midagi selle vastu, et teil on üks motiiv.)
Esitasid nad alati neljarealisi kupleesid. Netšajev ütles kaks esimest neutraalset rida, aga Rudakov lisas lööva lõpu.
Saal ootab nende ilmumist. Ilma nendeta Kremlis kontserte pole. Siin nad on! Juba üksnes nende ilmumist saadab lõbus elevus: kohe ütlevad midagi ootamatut! Nad laulsid joodikutest ja praagitegijatest, bürokraatidest ja liikluseeskirjade rikkujatest tänaval. Ja siis finaal:
Netšajev:
Господа должны учесть,
Что у нас ракеты есть.
Rudakov:
Сто мильонов тонн тротила,
Чтоб кондрашка иx xватила. 2
Saal naeris maruliselt. Saal aplodeeris pööraselt.
Samal ajal hakkas maailm, nagu jäiselt kallakult, algul aeglaselt, kuid seejärel üha kiiremini libisema Kolmanda maailmasõja poole.
Läheb üsna vähe aega ja seltsimees Hruštšov võtab vastu otsuse grupeerida Kuuba saarele 51. raketidiviisi ja sõjaväeosad, mis hakkavad neid rakette katma.
Nõukogude Liit saatis esimesena välja Maa tehiskaaslase, viis esimesena Kuule vimpli Nõukogude Liidu vapiga, lendas esimesena ümber Kuu ja fotografeeris selle tagumist külge, saatis esimesena inimese kosmosesse. Meil olid sellised raketid ja sellised tuumalaengud, milliseid kellelgi maailmas polnud. Milleks viia raketid Kuubale? Las nad seisavad Siberis, meie maal. Milleks viia raketid Kuubale, kui võis tulistada Ameerika pihta meie territooriumilt?
Niisiis, küsimus: MILLEKS RAKETID KUUBAL?
Et seda mõista, tuleb meil minna veidi tagasi ja teha väike reis 1960. aasta Walpurgi öösse.
SLAVSKI, JEFIM PAVLOVITŠ (1898–1991). Komissar 1. Ratsaarmee ratsaväe brigaadis. Pärast Kodusõda lõpetas Moskva värviliste metallide ja kulla instituudi. 1941. aastal – Dnepropetrovski alumiiniumikombinaadi direktor Zaporožjes, mille evakueerimise eest sai oma esimese Lenini ordeni. Sõja ajal – alumiiniumikombinaadi direktor Uuralis. 1946. aastast – Probleem nr 1 peavalitsuse ülema asetäitja. 1953. aastast – keskmasinaehituse minister. Kolmekordne sotsialistliku töö kangelane (1949, 1954, 1962), kahe Stalini (1949, 1951), Lenini (1980) ja riikliku (1984) preemia laureaat, kümne Lenini ordeni kavaler.
1986. aasta aprillis – avarii Tšernobõli tuumaelektrijaamas. Pärast seda läks Slavski pensionile.
3.
peatükk
Walpurgi öö on 30. aprilli öö vastu 1. maid. See on nõidade pidu, kes kogunevad ligipääsmatule Brockeni mäele oma käskija Saatana ümber ja peavad sabatit. Aga pärast seda algab koos koidikuga kogu maailma tööliste rahvusvahelise solidaarsuse päev, ülevaatuse päev proletariaadi lahingujõududele, valmis võitluseks ja maailmarevolutsiooniks.
Riigi õhutõrjevägede ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Sergei Semjonovitš Birjuzov äratati üles punase telefoni helinaga 1. mail 1960. aastal, kell 5.41.
Ei teagi, kuidas siin vahe jookseb: kas koidu eel on nõidade sabat alles lõppemas, või oli see juba läbi ja kätte jõudnud kõigi maade proletaarlaste solidaarsuse päev.
Ühesõnaga, marssal äratati külmal vastikul hommikul, üleminekuhetkel, ühe ettevõtmise lõpul ja teise algul. Kuid võib-olla polnudki mingit vahet. Võib-olla Saatan, proletaarlased ja nõiad pidutsesid üheaegselt, teineteist segamata.
Marssal tõstis toru ning see sõnas rahulikult, justkui hingetu automaat:
„Esimene, mina olen saja kaheksas. Sihtmärk.”
Õhtul olid adjutandid marssali magamistoa kõrvaltuppa korralikult valmis laotanud paraadmundri. Üles riputada seda ei tohi, vajub ordenite raskuse all kotti: briljantidega marssalitäht, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtäht, üksteist Nõukogude ordenit, lugemata välismaiseid medaleid. Aga ordenid on – kuld, hõbe, plaatina. Raskus, lühidalt öeldes. Kõik on valmis paraadiks Punasel väljakul.
Kuid täna pole paraadmundrit marssalile tarvis.
Härrased peavad arvestama, / Et meil on raketid. / Sada miljonit tonni trotüüli, / Et neid tabaks rabandus.
