neile on usaldatud kõige moodsam lahingutehnika. Kuid see on ikkagi Moskva-400. Aga äkki näevad mingeid saladusi! Igaühele, kes ette juhtub, pole lubatud maanduda. Tarvis on viivitamatult vormistada luba.
Luba vormistati kahele lendurile peaaegu momentaanselt. Lüües kõik rekordid. Kiire asi ju! Kõigest kolm tundi oli valvsatel organitel vaja, et kindlaks teha: jah, inimesed on väärilised, sõjasaladust oskavad hoida, las maanduvad, sest salajasel lennuväljal mitte midagi peale torni, angaaride ja transpordilennukite pole!
Tundmatu piiririkkuja lendas samal ajal üle kolme Nõukogude Liidu ülitähtsa objekti, sealhulgas ka polügooni kohal Semipalatinskis. Ja lendas rahulikult üle mere oma udelli.
Hruštšovile kanti ette: piiririkkuja lendab karistamatult strateegiliste objektide kohal, tema võib, aga meie omi, kümnekordselt kontrollituid, neid, kes peavad meie saladusi kaitsma, ei lasta sinna selle nimel, et juhuslikult mitte lubada informatsiooni leket.
Hruštšov läks marru. Marus oli ta kohutav. Valvsad seltsimehed lendasid oma kohtadelt, kaotades käigu pealt kindralipagunid ja lampassid. Kuid moment oli mööda lastud. Tagasi seda ei too. Millal veel ilmub?
Viirastus ilmus 1. mail 1960. aastal.
Kirjutamata seaduse kohaselt, millega vastavuses ei toimu iial miski nii, nagu tahaks, asusid kõik Su-9 tol momendil hoopiski mitte neis rajoonides, mille kohal kummitus liugles. Pärast eelmist skandaali oli antud käsk: erakorraliste asjaolude korral võivad püüdelennukid Su-9 kasutada ükskõik milliseid nii Nõukogude Liidu kui ka kõigi tema liitlaste õhkutõusu- ja maandumisradasid. Piirangud võeti maha isegi valitsuslennuväljadelt! Kuid ühtegi püüdelennukit pole, mida oleks otsekohe saanud saata kusagilt piiririkkuja lennusuuna poole.
„Eh, meil oleks praegu Su-9 vaja,” ohkas marssal Birjuzov.
Ja äkki õhutõrje lennuväe juhataja, kahekordne Nõukogude Liidu kangelane kindralpolkovnik Savitski elavnes: on Su-9!
„Kus?”
„Sverdlovski juures, 4. armees. Transiidil.”
„Tõsta õhku!”
Kui Jumal lõi maa peale korra, oli lennuvägi õhus. Seepärast seal, kus algab lennuväli, lõpeb kord.
Kolm päeva tagasi maandus kapten Igor Mentjukov Su-9 Sverdlovski lähedal Koltsovos 4. õhutõrjearmee lennuväljal. Edasi ei lastud teda halva ilma tõttu. Ööbis siin. Takerduski siia. Lennuk täiesti salajane, isegi selle nime pole kõrvalistel ette nähtud teada. Nooruke lennuk. Pole lastehaigusi veel läbi põdenud. Seda lubatakse taevasse ainult väga hea ilmaga, nagu lastakse jalutama last, kes on äsja käima õppinud.
Kohe pärast maandumist Su-9 tangiti ja suleti angaari, pitseeriti, pandi valve välja.
Aga lennuväljal liigub kuuldus: tundmatu lennuk külas.
„Mis ta selline on?”
„Inimesed räägivad, „Jakovlev”, Jak-31”.
„Ei. See on Iljušini lennuk.”
„Jama. Iljušin pole kunagi hävitajaid teinud.”
„Aga nüüd näe tegi!”
„Poisid, mis te vaidlete. See on MiG. Ainult milline just, ei ütle. Saladus.”
Kapten Mentjukov ootas päeva, ootas teise. Aga 1. mail otsustas välja magada. See päev on talle mis iganes, ainult mitte uusima püüdelennuki edasilennuks.
Kuid välja puhata ei lastud. Aeti üles. Anti käsk õhku tõusta.
Ja näe saladuslik tundmatu hõbedane kaunitar ruleerib starti. Lennuväli kangestus imetluses:
„Küll Jakovlev paneb!”
„Mis kuradi Jakovlev? Tupolev ise on püüdelennukitele üle läinud.”
Õhutõrje 4. üksiku armee lennuväe juhataja lennuväe kindralmajor Juri Vovk kandis ette riigi õhutõrje keskkomandopunkti:
„Siin Kotkas. Su-9 on õhku tõusnud. Relvastust tal peal pole.”
See on ka mõistetav. Kui raketid olidki relvastusse võetud, siis lennuväljal, kus baseerusid MiG-19, ei saanud neid sellegi poolest olla. Aga kahureid polnud Su-9 ette nähtud.
Moskva võttis raporti vastu ja andis lühikese käskluse: taraan!
Kapten Mentjukov tõusis kolme tuhande peale. Ja sai käsu:
„732., siin Kotkas, jätka tõusu, suund – itta!”
Mis kuramuse itta, kui Su-9 tuleb viia läände? Kas tõesti on antud käsk lennuk tagasi tehasesse viia? Ja milleks? Ja veel pidupäeval. Aga Kotkas – see pole niisama keegi, vaid TEMA ISE. Mis kuradi pärast juhib lendu õhutõrje 4. armee juhataja ise?
Mentjukov kogus edasilennul kõrgust, aga Kotkas ei anna talle rahu:
„Võta kõrgemale, veel kõrgemale, kõrgemale, ma ütlesin!”
Ja äkki:
„732., kuula tähelepanelikult. Sihtmärk on reaalne. Lähed taraanile. Moskva käsk.”
Suur ja võimas, õiglane ja vaba on vene keel. Ja kapten Mentjukov, hoolimata raadiodistsipliini ja raadiomaskeeringu reeglitest, kasutas virtuoosselt suure rahva keele põhjatuid sügavusi ja rikkusi selleks, et väljendada oma austust lennujuhile. Kust temal, lennukoosseisu lahingukasutuse ja ümberõppe keskuse lendurinstruktoril teada, et siin anti võitluspolgule häire, et riigi kohal uitab reaalne sihtmärk, et teda ei tõstetud õhku mitte transiitsõidu lõpetamiseks, vaid püüdelennuks. Tal pole ei hermeetilist kiivrit ega kompenseerivat kostüümi. Transiitsõidul pole neid vaja. Kuid polgus oleks leitud. Ja oleks selliseks puhuks riidesse pandud. Seda enam, et piiririkkujal poleks Sverdlovskini jõudmiseks ühest tunnist kuidagi piisanud. Selleks ajaks oleks lendur rõivastatud püüdelennuks ja lahinguks.
Kotkas vastas vaikimisega. Aga mida siin ütled? Inimene läheb surma. Taraani sellisel kõrgusel polnud keegi kunagi sooritanud. Lendur ilma kompenseeriva kostüümi ja hermeetilise kiivrita, sattudes stratosfääri tühjusse, lihtsalt lõhkeb. Rebitakse tükkideks.
Ta tõsteti õhku püüdelennuks, sellest hoiatamata. Tema ju mõtles – transiitlennuks.
„732., viska paagid ära!”
„Viskasin.”
„Kiirendus! Sihtmärk on ees. Lülita sihik sisse.”
„Lülitasin. Mitte kuraditki pole näha. Sihtmärk tekitab häireid.”
„732., sihtmärk alustas pööret.”
Piiririkkujal on paremus kiiruses! Paremus selles, et tal on kiirus märksa väiksem. Piiririkkuja mõistis, et sattus täbarasse olukorda, kuid pääses sellest lihtsa pöördega kõrvale. Aga püüdelennukil Su-9 on topelthelikiirus. Ta lendas hooga mööda.
„Kotkas, kus sihtmärk on?”
„Pööra ringi. Nüüd sinust vasemal ja kõrgemal. Taraan!”
„Sain aru. Ärge naist ja ema unustage.”
„732.,
