oli unistanud oma esimesest suveballist. Ta oli end kujutlenud end sisse astumas luksuslikus kleidis, isa käekõrval. Tüdruk naeratas kibedalt ja sulges silmad. Tundus peaaegu, nagu oleks ta ära neetud. Ta ei saa kunagi midagi kaunist, imelist ja romantilist, millest on unistanud.
Uniselt loetles Malta oma pettumusi. Pole ei ilusat kleiti ega tõlda ballile minekuks. Pole jalustrabavat laevakaptenit, kes teda saadaks. Cerwin oli teda alt vedanud – ta ei osanud isegi tüdrukut suudelda. Reyn polnud tema juurde tulnud. Ta vihkas oma elu. Kõik mured olid liiga suured. Ta oli püütud lõksu elus, mille muutmine polnud tema võimuses. Päev oli liiga kuum. Ta lämbus selle embuses. Oli nii umbne.
Malta üritas end ümber keerata, aga ruumi polnud. Jahmunult tahtis ta istuli tõusta. Pea mütsatas vastu tõket. Ülestõstetud käed kohtasid vaid niisket, purukskistud puitu. Niiskus, mõistis Malta äkitselt, tuli tema enda hingeõhust. Ta avas silmad pimedusse. Ta oli selles lõksus, lõksus ja mitte keegi ei hoolinud temast. Tüdruk tõstis käed ja surus palavikuliselt seda, mis iganes oli tema ümber. „Appi! Laske mind siit välja! Aidake mind, keegi!” Ta rapsis vastu tõkkeid, peksis käte, küünarnukkide, põlvede ja jalgadega. Seinad ei andnud kusagilt järele. Vangla tundus kõigest veel väiksemana. Hingamiseks jäänud õhk oli juba soe ja tema hingusest niiske. Malta püüdis karjuda, kuid õhku ei jätkunud isegi selleks.
„See on uni,” ütles tüdruk endale. Ta sundis end lebama täiesti liikumatult. „See on uni. Ma olen turvaliselt oma voodis. Ma ei pea tegema muud, kui üles ärkama. Ärka üles.” Ta sirutas ja pingutas lihaseid ning üritas silmi avada. Ta ei saanud. Polnud isegi niipalju ruumi, et ta oleks võinud käed näo juurde tõsta. Malta hakkas hirmust kramplikult õhku ahmima. Tema suust pääses valla halin.
Kas sa nüüd mõistad, miks sa pead mu vabaks päästma? Aita mind. Sunni ta mind vabastama ja ma luban sulle, et mina aitan sind. Ma toon su isa ja su laeva tagasi. Sa ei pea tegema muud, kui sundima teda mind vabaks päästma.
Malta tundis seda häält. Ta oli kuulnud seda kajamas läbi oma unede sellest ajast saadik, kui nad olid Reyniga unenägu jaganud. „Lase mind välja,” anus tüdruk lohet. „Lase mul üles ärgata.”
Kas sa sunnid teda mind aitama?
„Ta ütleb, et ta ei saa.” Malta leidis kõnelemiseks vaevu õhku. „Ma arvan, et kui ta saaks, siis ta teeks seda.”
Sunni teda võimalust leidma.
„Ma ei saa.” Malta ahmis õhku ja veel üks kiht pimedust hakkas tema ümber lähemale pressima. Ta oli minestuse äärel. Ta lämbub selles unenäos ära. Kas unes on võimalik minestada? Kas ta võib unes surra? „Lase mind välja!” hõikas tüdruk nõrgalt. „Palun. Mul ei ole Reyni üle mingit võimu. Ma ei saa sundida teda midagi tegema.”
Lohe kuristas naerda, see oli sügav, rikkalik naer. Ära räägi rumalusi. Ta on kõigest isane. Sina ja mina, meie oleme kuningannad. Oleme loodud valitsema oma isaste üle. See on maailma õige tasakaal. Mõtle sellele. Sa tead, kuidas oma tahtmist saada. Tee seda. Vabasta mind.
Malta tundis end järku üles pimedusse langemas. Tõkked tema ümbert olid kadunud. Tüdruk haaras pidepunkti järele, kuid väljasirutatud käed ei tabanud kõige vähematki. Ta pudenes läbi pimeduse, tuul mööda vihisemas. Lõpuks kukkus ta raskelt järeleandlikule pinnale.
Ta avas silmad oma magamistuppa, kuuma suvepäeva ja aknast sissevoogavasse eredasse valgusesse. Pea meeles. Keegi lausus selle sõna otse ta kõrva ääres. Ta kuulis seda. Aga kedagi polnud.
Õhtu leidis saabudes, et nad on ära teinud rohkem kui ühelgi kahel varasemal päeval. Sellegipoolest ei saanud Brashen jätta mõtlemata, kui paljud töömeestest homme tagasi tulevad. Ta ei saanud neid süüdistada. Ta ei saanud enam aru isegi sellest, miks ta ise jäi. Ohus polnud tema laev ega tema nõbu. Iga kord, kui ta endalt seda küsis, jõudis ta selleni, et tal pole muud targemat teha. Springeve oli sadamast kadunud teisel ööl pärast tema ärakargamist. Polnud vähimatki kahtlust, et Finney oli midagi kahtlast aimanud ning otsustanud kahjude vältimiseks varvast visata. Selle elu juurde enam tagasiteed polnud.
Vaid harva tunnistas Brashen endale, et see oli ainus võimalus Althea lähedal olla. Uhkus ei lubanud tal seda teha. Naine pööras talle vähem tähelepanu kui Clefile. Poisile ta vähemalt naeratas. Brashen heitis Altheale vargsi pilgu. Naise juuksed olid higist pea külge kleepunud. Tal olid jalas laiad valged püksid ja samast materjalist lohmakas tuunika. Liiv kleepus tema rõivaste ja niiske naha külge. Ta vaatas, kuidas Althea kõndis veeämbrite juurde, jõi januga ning pritsis seejärel vett näkku ja kaelale. Ihalusvalu peaaegu lämmatas Brasheni. Ta meenutas endale, et Althea on sama hästi kui Grag Tenirale ära lubatud. Tenira polnud paha meremees. Ühel päeval saab temast rikas mees. Brashen püüdis Althea pärast rahulolu tunda. Tüdrukul oleks võinud palju kehvemini minna. Ta oleks ehk pidanud leppima pärandusest ilma jäetud kaubaisandapojaga. Brashen raputas pead ja viskas vasara liivale. „Lõpetame tänaseks!” hüüdis ta järsult. Valgus oli nagunii hääbumas.
Althea ja Amber taandusid kambüüsi, samal ajal kui Brashen meestele ära maksis. Ta jäi pärast viimase töölise lahkumist raamatu ja pliiatsiga viivitama, lõi numbrid kokku ja raputas nende kohal pead. Ronica Vestrit oli andnud neile Paragoni taastamisel raha osas vabad käed. Althea oli üllatusega avastanud, et mehe teadmised laeva puusepatööst ulatuvad kaugelt üle tüürimehele vajalike piiride. Tema üllatus oli pakkunud mehele rahuldust, kuid ei muutnud tema ülesannet sugugi lihtsamaks. Ta piinles valikute kallal, kas eelistada parima kvaliteediga materjali või palgata tööle parimad meistrid. Küllalt sageli ei saanud ta niikuinii mehi, keda oleks eelistanud. Paragoni halb kuulsus oli tugevalt kinnistunud ning tema viimase aja käitumine ainult süvendas seda. Suurem osa tsimmermannidest väitsid küll, et nemad pole ebausklikud, küll aga pööraksid nende kliendid selja igaühele, kes sellise laeva kallal tööle asuks. Brashenit nende vabandused ei huvitanud. Tööde venimine aga küll. Aeg oli nende suurim vaenlane. Iga mööduva päevaga muutus keerukamaks Vivacia jälje ülesvõtmine paigast, kus Brashen teda viimati oli näinud. Enamgi veel, tööd tuli ajastada tõusuhetkeks. Kuu lõpuks oli oodata erakordselt kõrget tõusu – Brashen lootis, et just see päästabki Paragoni jälle vette. Kõige hulluksajavam oli asjaolu, et nii paljusid asju, mille nad mõistlikkuse piires võisid loota ise ära teha, sai teha alles pärast seda, kui kõige mahukamad tööd olid lõpetatud. Iga töö sõltus sellele eelnevast.
Selleks ajaks, kui ta naiste juurde läks, polnud nood enam kambüüsis. Brashen järgnes nende häälte vaiksetele helidele ja leidis mõlemad laeva kreenis ahtril istumas. Niimoodi külg-külje kõrval, jalad rippu, oleksid nad võinud olla kaks kasutult logelevat laevapoissi. Amber oli omaks võtnud kombe meekarva juuksed kuklasse sabasse siduda. Muutus ei kaunistanud teda – tema põsenukid ja ninajoon olid liiga teravad, et mõjuda naiselikult. Sellele vastukaaluks sundis aga Althea profiil Brashen südame rinnus võpatama isegi hoolimata tõrvatriibust ta põsel. Althea polnud pehmelt naiselik. Ta oli naiselik kassilikul moel, ühtaegu ohtlik ja erutav. Ja ta polnud sellest teadlik. Mees silmitses teda ja soovis palavikuliselt, et poleks teda iial puutunud. Asi polnud mitte selles, et ta oleks asja kuidagi ära rikkunud, nii et naine ei suuda talle nüüd isegi enam silma vaadata. Kõige hullem oli see, et Brashen ei saanud nüüd teda vaadata, ilma et talle oleks meenunud ta naha maitse ja keha ausus. Mees sulges hetkeks silmad. Siis tegi ta need uuesti lahti ja kõndis ahtrisse.
Nii Amberil kui Altheal oli aurav teekruus käes. Nende kõrval kükitas kogukas keraamiline kann, mille kõrval seisis veel üks tass. Brashen kallas endale teed. Ta kaalus, kas istuda nende vahele maha, aga eelistas siis seisma jääda. Amber vahtis merele. Althea libistas sõrmeotsaga mööda kruusiserva ja silmitses laineid. Nende vestlus oli tema lähenedes katkenud. Amber tajus ebamugavust. Ta vaatas Brasheni poole üles: „Homme jälle varajane algus?”
„Ei,” vastas Brashen
