naeratusega pöördus ta Amberi ja Althea poole. Kumbki naine ei vastanud sellele. Viivu pärast kadus naeratus Brasheni näolt. Ta hingas sügavalt sisse ja raputas alistunult pead. Ta ütles vaikselt: „Ma teen temaga, mida suudan – ainsal viisil, kuidas oskan. Ma lähen merele. Ma teen mis iganes, et see laev vette saada.” Kulm kortsus, põrnitses ta nende hukkamõistvat vaikimist. „Ehk peaksite teie kaks kah järele mõtlema, kui väga te seda tahate. Aga seni, kuni te mõtlete, oleme meie vööritööde meeskond. Ehk õnnestub mul täna õhtul palgata mõned uued mehed, kes teda ei karda, aga ma ei saa praegu selle peale päevavalgust raisata.” Mees osutas eemale heidetud palgi poole. „Paneme selle kohale tagasi.” Ja lisas kõige vaiksemal häälel, mida ta teha suutis: „Kui ta arvab, et me teda kardame … kui ta arvab, et selline käitumine on talle lubatud … siis oleme kõik kadunud. Paragon ise kaasa arvatud.”
See oli pika, higise päeva algus. Jalasepalgid olid hiiglasuured. Põikpäisushoos ei säästnud Brashen ei kumbagi naist ega iseennast. Ta töötas päikese käes, kuni tal oli tunne, et ta aju keeb. Nad kaevasid kuiva liiva eest ja vedasid minema. Ettejuhtuvad kivid olid alati omavahel kokku kiilunud või just täpselt nii suured, et üks inimene neid liigutada ei suutnud. Ta kannustas oma keha halastamatult takka, karistades seda vaibumatu iha pärast erkvereohu järele. Kui kas Althea või Amber oleksid armu palunud, oleks ta neile puhkust lubanud. Aga Althea oli sama kangekaelne kui ta isegi ning Amber hämmastavalt sitke. Nad pidasid temaga sammu. Enamgi veel – otse käilakuju nina all töötades kaasasid nad laeva ka vestlusesse, jättes märkamata tema jonnaka vaikimise.
Tundus, et naiste jõupingutused ja kartmatus tekitasid palgatud töömeestes piinlikkust. Alguses asus üks, siis teine neile vööri juures appi. Kui Amberi sõber Jek linnast kohale jalutas, et näha, mida nad teevad, laenas ka tema neile paariks tunniks oma tugevat selga. Clef tuli ja läks, jäädes sama sageli jalgu kui temast tolku oli. Brashen lõrises poisi kallal sama palju, kui kiitis, aga elu orjana oli kasvatanud talle paksu naha. Poiss rühmas visalt edasi, piiriks pigem kasv kui oskuste puudumine. Tal olid kõik eeldused saada heaks meremeheks. Südametunnistuse kiuste võtab Brashen ta ilmselt retkele kaasa, kui nad minema purjetavad. See polnud õige, aga tal oli poissi vaja.
Ülejäänud töölised laeva juures silmitsesid neid salamahti. Ehk oli neil häbi, et naised töötasid seal, kuhu nemad olid keeldunud minemast. Ka nende töötempo kiirenes. Brashen poleks osanud kunagi arvata, et sellisel armetul kaikõntsal olid säilinud veel mingid uhkuseräbalad. Ta kasutas juhust, et neid jõulisemalt tagant sundida.
Õhtupoolik hommikutoas oli rammestavalt palav. Akende avamine polnud aidanud – õhk ei liikunud hingeõhu võrragi. Malta sikutas kleidikaelust ja tõmbas niiske kanga nahast eemale.
„Ma mäletan, kuidas me siin vanasti jääteed jõime. Ja teie kokk valmistas neid tillukesi sidrunikooke.” Delo tundus Malta kahanenud võimalustest rohkem torssis kui Malta ise. Tegelikult see lausa ärritas Maltat, et sõbratar osutas nii rõhutatult nende kodu vajakajäämistele.
„Ajad on muutunud,” märkis Malta väsinult. Ta kõndis avatud akna juurde ja kummardus välja, et vaadata hooletusse jäetud roosiaeda. Põõsad õitsesid meelalt ning levisid laiali, rõõmustades korra puudumise üle. „Jää on kallis,” nentis ta.
„Minu paps ostis eile kaks kamakat,” ütles Delo hooletult. Ta lehvitas endale tuult. „Kokk teeb täna õhtul magusroaks jäätist.”
„Oh. Nii tore.” Malta hääles puudus igasugune tunne. Kui palju ta Delo meelest taluda suutis? Kõigepealt oli sõbratar välja ilmunud uues kleidis koos sellega sobiva lehviku ja kübaraga. Lehvik oli valmistatud vürtspaberist ning levitas meeldivat aroomi, kui Delo seda kasutas. See oli Bingtowni uusim mood. Siis polnud Delo isegi küsinud, kuidas laevaga asjad lähevad, või kas nad on saanud juba lunarahanõude. „Läheme istume väljas varjus,” pakkus Malta.
„Ei, mitte kohe.” Delo vaatas toas ringi, nagu kahtlustaks ta, et teenrid nende järele luuravad. Malta oleks äärepealt ohanud. Neil polnud enam teenreid, kes oleksid võinud pealt kuulata. Tehes salatsemisest terve etenduse, tõmbas Delo seeliku vöö vahel välja väikese kukru. Ta pihtis häält vaigistades: „Cerwin saatis selle sulle, abiks neil murelikel aegadel.”
Viivu jooksul suutis Malta peaaegu jagada naudingut, mida Delo sellest dramaatilisest hetkest tundis. Siis kaotas ta tunde käest. Esmakordselt isa röövimisest kuuldes oli see tundunud talle põnev, tulvil tragöödiat. Ta oli asunud täiel rinnal olukorra teatraalseid võimalusi ära kasutama. Nüüd olid päevad üksteise järel mööda läinud, täis ärevust ja muret. Häid uudiseid polnud saabunud. Bingtown polnud tõusnud, et seista nende kõrval. Inimesed oli väljendanud osavõtlikkust, kuid vaid viisakusest. Mõned üksikud olid saatnud lilli, millele oli lisatud kaastundekirjad, nagu oleks tema isa juba surnud. Hoolimata tema palvest, et Reyn tema juurde tuleks, polnud mees seda teinud. Mitte keegi polnud teda toetanud.
Päev päeva järel oli roomanud mööda tapvas, igavas meeleheites. Maltale oli hakanud aeglaselt koitma, et see kõik ongi päriselt ja et see võib olla nende perekonna varanduse matusekell. Ta ei suutnud sellele mõeldes magadagi. Ja kui ta ikkagi uinus, tulid rahutukstegevad unenäod. Miski varitses teda, miski, mis tahtis teda oma tahte alla painutada. Uned, mida ta meenutada suutis, olid kui julmad sõnumid kelleltki, kes oli otsustanud ta lootused purustada. Eile hommikul oli ta ärganud karjatusega õudusunenäost, milles ta isa kärbunud keha oli rannale uhutud. Ta võibki surnud olla, mõistis Malta äkitselt. Ta võibki juba surnud olla ja kõik nende ponnistused on viljatud. Sel päeval oli Malta vaim murdunud ning sellest saadik polnud ta suutnud enam ei lootust ega sihikindlust tagasi saada.
Tüdruk võttis Delo käest tillukese tengelpunga ja istus. Sõbratari rahulolematu näoilme näitas, et too oli lootnud märksa kirglikumat vastukaja. Malta teeskles koti uurimist. See oli väike riidest kukkur, külluslikult tikandiga kaetud ja kuldsete nööridega suletud. Cerwin oli selle ilmselt just selle kingituse tegemiseks ostnud. Aga mõtted Cerwinist polnud enam pooltki nii erutavad kui kunagi varem. Cerwin polnud teda suudelnud.
Sellest pettumusest polnud Malta siiani üle saanud. Aga järgnev oli veel hullem. Ta oli arvanud, et noormehel on võimu. Esimest korda, kui Malta oli palunud tal kasutada seda võimu tema heaks, oli noormees äpardunud. Cerwin Trell oli talle lubanud, et aitab, aga mida oli ta teinud? Kaubaisandate koosolekul oli ta vahtinud Maltat kõige kohatumal kombel. Ilmselt märkasid seda pooled kohalviibijad. Kas ta tõusis püsti ja kõneles, kui Althea kaubaisandate abi palus? Kas ta nügis oma isa, et too kõneleks? Ei. Ta ei teinud muud kui vasikasilmi. Mitte keegi polnud teda aidanud. Keegi ei aita.
Päästa mind vabaks ja ma aitan sind. Ma luban sulle seda. Ootamatult kajasid Malta peas lohe sõnad unenäost, mida nad Reyniga olid jaganud. Tüdruk tundis valupistet, justkui oleks meelekohtade vahele pingule veetud keelt järsku veel enam pingutatud. Ta oleks tahtnud lihtsalt minna ja mõneks ajaks pikali heita. Delo köhatas, meenutades Maltale äkki, et ta istub tardunult paigal, Cerwini kingikotike käes.
Malta sikutas kotisuu lahti ja kallas sisu endale sülle. Seal olid mõned mündid ja paar sõrmust. „Cerwinil tuleb suur pahandus, kui paps teada saab, et ta need sõrmused sulle andis,” ütles Delo Maltale süüdistavalt. „Selle väikese hõbedase kinkis ema talle selle eest, et tal tundides nii hästi läks.” Ta ristas käed rinnal ja piidles Maltat hukkamõistvalt.
„Ta ei saa teada,” ütles Malta tuimalt. Delo oli nii lapsik. Sõrmused olid vaevu rohkem väärt kui nende müümise vaev. Kindlasti pidas Delo seda väikest kukrut oivaliseks kingituseks, aga Malta oli targem. Ta oli veetnud terve hommikupooliku majapidamisraamatute taga ja teadis, et selles kotis leiduvast piisas vaevu, et nädalaks paar head töömeest palgata. Tüdruk juurdles endamisi, kas Cerwin teab rahaasjadest sama vähe kui Delo. Malta ei sallinud kohustust arvepidamisel abiks olla, aga nüüd taipas ta rahaasjadest palju rohkem. Ta mäletas meelehärmi, mida oli tundnud avastades, kui rumalalt
