lebas selili maas ja hõõgus palavikust. Ta peaks olema tänulik, et Kennit on üldse oma mehelikud ihad tagasi saanud. Etta oli kuulnud paarist sellisest, kellega pärast sandistamist seda ei juhtunudki. Ta võttis harja ja tõmbas läbi oma tihedate juuste, siludes need ligi pead. Ta oli lasknud juustel pikemaks kasvada. Varsti ulatuvad need õlgadeni. Etta mõtles mehe kätele oma juustes ja tema raskusele enda peal ning tundis, kuidas ta veri hakkas kiiremini liikuma. Hoor olles polnud ta kunagi arvanud, et temaga võib midagi sellist juhtuda. Et ta hakkab ihkama mehe puudutust, selle asemel, et soovida, et nad juba asjaga peale hakkaks ja lõpetaks. Aga noh, ta polnud osanud ka iial ette kujutada, et võib laeva peale armukade olla.
See oli tõesti rumalus. Etta tõstis lõua, et kaelale lõhna panna. Ta nuusutas aroomi kriitiliselt. Ka see oli uus, täna Crosspatchilt võetud. Vürtsikas ja magus. Käib küll. Ta otsustas Kennitisse rohkem uskuda. Mees pidi nii paljude asjade peale mõtlema ka ilma selleta, et Etta oma kiivusele järele annaks. Rumalale kiivusele veel pealegi. Laeva, mitte naise peale.
Naine kõndis kajutis ringi ja koristas Kenniti järelt. Mees joonistas või kirjutas alati midagi. Vahel Etta jälgis teda, kui Kennit lubas. See oskus lummas teda. Mehe sulg jooksis nii kärmelt ja kribas paberile täpseid märke. Etta seisatas ja silmitses hetke mingeid pabereid, enne kui need rulli keeras ja kaardilauale tõstis. Kuidas tal küll meeles püsis, mida kõik need tillukesed märgid tähendavad? Küllap see oli üks meeste oskus. Väljast tekilt kuulis ta Brigi käsuks kõrgendatud häält. Varsti pärast seda oli kosta, kuidas ankur alla lasti. Nii et nad jäävad ööseks paigale. Hästi.
Etta lahkus kajutist ja läks Kennitit otsima. Ta kõndis vööritekile. Seal istus Opali kõrval ristijalu Wintrow ja valvas. Naine langetas pilgu vigastatud laevapoisile. Õmblus oli haavaservad kinni tõmmanud. See oli ainus, mida nende töö kohta öelda sai. Ta kükitas, et Opali laupa katsuda. Seda tehes kahises seelik tema ümber meeldivalt. „Mulle tundub, et tal on külm,” märkis Etta.
Wintrow vaatas tema poole üles. Ta oli veel kaamem kui Opal. „Ma tean.” Ta toppis teki tihedamalt patsiendi ümber ja lisas rohkem endale kui Ettale: „Ta tundub nii nõrk. Olen kindel, et kirurg tegi, mida suutis. Kahju, et öö soojem ei ole.”
„Miks sa teda ööjaheduse eest ära alla ei vii?”
„Ma usun, et ta saab siinolemisest rohkem tulu, kui ta seal all saaks.”
Etta kallutas teda vaadates pead. „Arvad, et su laeval on ravivõime?”
„Mitte kehaliselt. Aga ta pakub vaimule tuge ja aitab sellel keha terveks teha.”
Naine ajas end aeglaselt sirgu, kuid tema pilk püsis endiselt poisil. „Ma arvasin, et see on midagi, mida sinu Sa teeb,” märkis ta.
„Ongi,” nõustus Wintrow.
Etta oleks võinud poissi mõnitada, küsida temalt, kas tal on siis üldse jumalat vaja, kui tal on laev. Aga selle asemel soovitas ta: „Mine maga veidi. Sa paistad rampväsinud.”
„Olengi. Aga ma istun tänase öö temaga. Mulle tundub, et oleks vale ta üksi jätta.”
„Kuhu arst läks?”
„Tagasi Mariettale. Teised vigastatud on seal. Ta tegi siin, mis suutis. Nüüd on asi Opali teha.”
„Ja sinu laeva,” ei suutnud Etta lisamata jätta. Ta vaatas vööritekil ringi. „Kas sa Kennitit oled näinud?”
Wintrow heitis pilgu käilakuju poole. Ettal kulus viivuke, enne kui ta suutis Vivacia varjus mehe siluetti näha. „Oh,” sõnas naine vaikselt. Tavaliselt ei läinud ta meest otsima, kui too laevaga rääkis. Kuid nüüd, olles valjusti tema järele küsinud, ei võinud ta enam minema jalutada. Just nagu juhuslikult astus ta mehe kõrvale vöörireelingu äärde. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Kennit oli ankrupaigaks valinud ühe väiksema saare tillukese abaja. Crosspatch kiikus sealsamas kõrval ja Marietta kohe selle taga. Neilt paistsid üksikud tuled, kuid needki siksakitasid veepeegeldustena minema. Tuul oli vaibunud pealetükkivaks briisiks, mis tegi taglases vaikset muusikat. Maale nii lähedal oli puude ja taimede lõhn niisama tugev kui soolase vee oma. Mõne hetke pärast mainis Etta: „Tänane rünnak läks hästi.”
„Kas sa ütled mulle seda seepärast, et arvad mind mitte teadvat?” Kennit pani häälde kübekese sarkasmi.
„Teed sa seda uuesti? Kasutad väina samal moel?”
„Võimalik.” Napp vastus külmutas naise vestluspüüde.
Õnneks püsis laev vait, kuid Etta tajus sellegipoolest tema kohalolu kui sekkumist. Ta soovis, et nad oleksid olnud Marietta pardal. Seal oleks ta leidnud võimaluse mehele lähemale liikuda, ta ennast märkama sundida. Siin oli laev nagu saatjadaam. Etta tundis tema kohalolu isegi nende kajuti eraldatuses. Ta silus käega seelikut, nautides kanga kurdumist ja kahinat.
„Enne kui meid katkestati,” sõnas Vivacia järsku, ”arutasime homseid plaane.”
„Nii see oli,” kinnitas Kennit. „Esimese päevavalgusega seilame Divvytowni poole. Mul on vaja Crosspatchi varjamiseks head kohta, kuni ta välja lunastatakse. Ja ma tahan orjad pardalt maha saada nii kiiresti kui võimalik. Nii et me läheme tagasi Divvytowni.”
Nad ei teinud temast väljagi. Etta armukadedus lõi pulbitsema, kuid ta keeldus minema hiilimast.
„Ja kui me kohtame teisi laevu?” jätkas Vivacia.
„Siis tuleb sinu kord,” vastas Kennit vaikselt.
„Ma pole kindel, kas ma olen selleks valmis. Ma ei tea endiselt … kogu see veri. Kannatused. Inimesed tunnevad säärast valu.”
Kennit ohkas. „Ma vist poleks pidanud Opalit sinu pardale tooma.
Aga ma olin tema pärast mures ja tahtsin, et ta oleks minu lähedal. Ma ei arvanud, et sa oled selle vastu.”
„Ma ei ole, tõesti,” kinnitas Vivacia rutakalt.
Kennit jätkas, nagu poleks ta laeva kuulnudki. „Ka mina ei naudi valu nägemist. Aga mis mees ma selline oleksin, kui sellest ära pöörduksin? Kas ma peaksin pöörduma ära inimesest, kes minu pärast viga sai? Neli aastat on minu laev olnud ainus kodu, mida Opal on tundnud. Ta tahtis täna pardajate salgaga kaasa minna … Oh, kuidas ma soovin, et Sorcor oleks ta peatanud! Ma tean, et ta tegi seda mulle mulje avaldamiseks.” Kenniti hääle lämmatasid tunded. „Vaene poiss. Noor, nagu ta on, oli ta sellegipoolest valmis riskima kõigega selle nimel, millesse ta oli uskuma hakanud.” Tema sõnad kõlasid veel rohkem pingutatult, kui ta ütles: „Ma kardan, et olen talle surma toonud. Kui ma poleks seda ristiretke ette võtnud …”
Etta ei suutnud end tagasi hoida. Ta polnud kunagi kuulnud Kennitit niimoodi kõnelemas. Ta ei osanud iial arvata, et mees kannab endas nii sügavat valu. Ta astus mehe ligi ja võttis tema käe. „Oh, Kennit,” ütles Etta vaikselt. „Oh, kallis, sa ei tohi seda kõike enda kanda võtta. Ei tohi.”
Kennit tõmbus hetkeks kangeks, nagu oleks teda solvatud. Käilakuju jõllitas Ettat. Siis aga Kennit pöördus ja langetas Etta jahmatuseks pea naise õlale. „Aga kui ma seda ei tee?” küsis ta väsinult. „Oh, Etta, kui mina seda enda kanda ei võta, kes siis?”
Etta süda oli murdumas õrnusest selle suure tugeva mehe vastu, kes äkitselt temalt toetust otsis. Ta tõstis käe Kenniti kuklale. Mehe juuksed ta silitava käe all olid siidised. „Küll kõik saab korda. Küll sa näed. Paljud armastavad sind ja järgnevad sulle. Sa ei pea kogu koormat enda kanda võtma.”
„Mida
