rõivastes mereröövlid Crosspatchi tekile ja lahing kandus laiali. Tuul ja avavesi laevade vahel summutas vandumise ja karjed. Kui Vivacia ka oli teadlik sellest, et tema oma mastidelt lendavad nooled tungivad inimihusse, ei näidanud ta seda kuidagi välja. Siit eemalt oli võitlus kõigest liikumist täis värvikirev vaatepilt. Selles oli ülevust, dramatismi ja põnevust. Crosspatchi mastist kukkus mees. Ta tabas peeli, ripnes hetke üle selle ja prantsatas siis alla tekile. Wintrow võpatas kokkupõrke peale, kuid Vivacia ei pilgutanud silmagi. Tema tähelepanu oli koondunud vööritekile, kus laeva kapten võitles Sorcoriga. Kapten Avery uhke relv sätendas nagu hõbe, kui mees kogukamat piraati ründas. Sorcor tõrjus tema tera lühikese mõõgaga vasakus käes ja ründas kohe ise pikemaga, mida hoidis paremas. Surm tantsis nende vahel. Vivacia silmad särasid.
Wintrow heitis Kennitile silmanurgast pilgu. Siit eemalt võis laev näha lahingu põnevust ja kõike toimuvat, kuid ta oli eraldatud selle õudustest. Veri ei määrinud tema tekke, tuul kandis eemale suitsu ning surijate ja haavatute karjed. Nagu aina laienev plekk valgusid piraadid aeglaselt, aga kindlalt üle kaaperdatud laeva teki. Vivacia nägi seda kõike, kuid see ei puutunud temasse. Kas Kennit üritas teda vägivallaga aegamööda harjutada?
Wintrow köhatas kurgu puhtaks. „Seal surevad inimesed,” märkis ta. „Elud leiavad lõpu valus ja surmahirmus.”
Vivacia pilk vilksas korraks kärmelt temale ja siis tagasi lahingule. See oli Kennit, kes vastas. „Nad kutsusid selle endale ise kaela,” meenutas ta poisile. „See oli nende valik, nad teadsid hästi, et nad võivad surma saada. Ma ei räägi ainult omaenda vapratest meestest, kes vabatahtlikult lahingusse tormavad. Ka Crosspatchi mehed olid rünnakuks valmis. Meenuta, et nad olid korralikult nahkturviste, mõõkade ja vibudega varustatud. Kas neil oleks säärane kraam pardal olnud, kui nad poleks rünnakut oodanud ja kui nad poleks väga hästi teadnud, et on kallaletungi ära teeninud?” Kennit naeris kumedalt. „Ei,” vastas ta endale ise. „Need pole tapatalgud, mida sa seal näed. See on kahe tahte võitlus. Võiks lausa öelda, et see on igikestva õigluse ja ülekohtu vahelise vastasseisu füüsiline ilming.”
„Inimesed surevad,” kordas Wintrow jonnakalt. Ta püüdis panna sõnadesse veendumuse, kuid avastas, et tema meelekindlus on piraadi sisendusjõuliste sõnade ees vankuma löönud.
„Inimesed surevad kogu aeg,” nõustus Kennit lobedalt. „Ka sina ja mina, kes me siin tekil seisame, oleme juba kadumas, närbume sama kiiresti kui suvised õied. Vivacia elab meid kõiki üle, Wintrow. Surm pole halb. Tema võttis endasse mitu surma, eks ole, enne kui ta sai virguda? Mõtle asjale sedapidi, Wintrow. Kas need on meie elud, mille tunnistajaks ta iga mööduva päevaga on, või hoopis meie surmad? Sa võid sama hästi väita nii ühte kui teist. Jah, seal on valu ja vägivald. Need on osa igast elusolendist ja iseenesest mitte tingimata halvad. Üleujutuse raevukus rebib puu kaldapangalt, kuid toitev muda ja vesi, mille see kaasa toob, on enam kui küllaldane hüvitus. Meie oleme õigluse sõdalased, minu leedi ja mina. Kui me oleme sunnitud kurjuse minema pühkima, siis tehkem seda kiiresti, isegi kui see on valus.”
Tema hääl oli madal ja täiekõlaline nagu kauge kõu ning see puges hinge. Aga Wintrow teadis, et kusagil selles aukudeta loogikas on lahtised otsad. Kui ta leiaks kas või ühe, suudaks ta kogu arutluskäigu lahti harutada. Poiss taandus reale, mida oli lugenud raamatust: „Üks erinevusi hea ja kurja vahel on selles, et hea suudab kurja üle elada ja siiski võidutseda. Kurjus jääb aga alati headusele alla.”
Kennit naeratas leebelt ja vangutas pead. „Wintrow, Wintrow. Mõtle, mida sa ütlesid. Mis sorti pime headus võib kannatada kurjust ja lubada sel jätkuda? Seda teeb headus, mis kardab omaenda mugavuse ja ohutuse pärast ning saab tõelisest headusest silmaklappidega rahuloluks. Kas me peaksime pöörduma ära viletsusest selle laeva trümmides, öeldes: „Noh, meie siin oleme kõik vabad mehed. Rohkemat me ei suuda ja nemad peavad ise enda eest hoolt kandma?” Kindlasti ei õpetatud sulle kloostris midagi säärast.”
„Ma ei mõelnud seda niimoodi!” nähvas Wintrow nördinult. „Hea elab üle halva, nagu kivi elab üle vihma. Mitte et see lubaks …”
„Mulle tundub, et see on läbi,” torkas Kennit osavalt vahele. Laibad lartsatasid üle Crosspatchi parda. Ükski madu ei kerkinud neid vastu võtma. Kiire ja puhas laev ei olnud kunagi ühtki neist elukatest enda kannule meelitanud. Crosspatchi lipp kisti maha. Selle asendas kärmelt punamust kaarnaplagu. Trümmiluugid avati. Tekile hakkasid ilmuma orjad. Kennit heitis pilgu üle õla. „Etta. Lase laevapaat valmis panna. Ma tahan minna meie saaki üle vaatama.” Ta pöördus Wintrow poole. „Tahad kaasa tulla, poiss? Sinu jaoks võib olla õpetlik näha pääsetute tänu. See võib panna su meie tegevuse suhtes meelt muutma.”
Wintrow raputas aeglaselt pead.
Kennit naeris. Siis tema hääletoon muutus: „Tule sellegipoolest minuga. Käbedalt nüüd, ära jokuta. Ma harin sind vastu su tahtmist.”
Wintrow kahtlustas poolenisti, et tegelikult oli piraadi eesmärk takistada tal arutada Vivaciaga omavahel seda, mille tunnistajaks nad olid just äsja olnud. Kennit soovis, et need oleksid tema sõnad, mis arvesse lähevad, kui Vivacia Crosspatchi kaaperdamise üle juurdleb. Wintrow surus lõualuud kokku, kuid pöördus, et alluda piraadi käsule. Ta elab selle üle. Poissi rabas, kui Kennit oma käsivarre tema õlgadele toetas. Mees naaldus talle nagu tuge otsides. Kapteni hääl oli sõbralik, kui ta sõnas: „Õpi rõõmsamalt kaotama, Wintrow. Sest tegelikult sa ei kaota. Sa hoopis võidad seda, mida mul on sulle õpetada.” Kenniti naeratus kõverdus, kui ta kinnitas: „Mul on sulle palju õpetada.”
Hiljem, kui nad istusid jullas, mis libises üle vee Crosspatchi poole, kummardus Kennit Wintrow kõrva äärde ja ütles: „Mu poiss, isegi kivi kulub lõpuks vihmas. Tal pole selles mingit süüd.” Ta patsutas poissi lahkelt õlale ja ajas end oma istmel jälle sirgu. Kui ta üle sädeleva vee kättevõidetud auhinna poole vaatas, kiirgas temast rahulolu.
Puhanguline tuul kandis Altheani juhuslikke vilepillinoote, kui ta kiirustas läbi kodu taga asuva metsa ja ronis seejärel rannajärsakust alla. Ta oli lubanud rannale veetud laeva juures keskpäeval Amberi ja Brasheniga kokku saada. Nad teatavad talle uudiseid kõik koos. Tema kõhusopis pesitses vastiku tombuna ärevus, kui tüdruk mõtles, kuidas Paragon võib reageerida. Tema kõrvu kostvad pillihelid ei olnud päris muusika – need tundusid talle mingi katsetamisena. Küllap mõni laps, kes rannal mängib.
Helide sügavus oleks pidanud ta avanevaks vaatepildiks paremini ette valmistama – pime käilakuju puhus hiiglasuurt karjasevilet. Enesesse süüvinud ilme oli laeva muutnud. Kortsud laubal olid silenenud ning õlgade hoiak polnud enam nii tõrjuv. Ta tundus hoopis teistsugune olend kui see pelutav ja umbusklik laev, kellega Althea oli kord nii ammu sõbraks saanud. Hetkeks tundis tüdruk kadeduspistet, et Amber oli suutnud teda nõnda palju muuta.
Üleelusuuruses vilepill oli ilmselgelt jälle Amberi töö. Althea vangutas pead, mõistes järsku puudujääki iseendas. Kõigi nende aastate jooksul, mil ta oli Paragoni tundnud, polnud ta kunagi tulnud selle peale, et tuua talle sääraseid kingitusi, nagu tõi Amber. Helmenikerdaja andis laevale mänguasju ja kribu-krabu, asju, mis andsid Paragoni kätele ja mõtetele tegevust. Althea oli aastaid laevaga sõbrustanud, aga polnud teda iialgi osanud vaadata millegi muuna kui vaid äpardunud eluslaevana. Ta oli Paragoni kiindunud ning suhtus temasse kui isikusse, mitte asja. Sellest hoolimata polnud tema ettekujutus Paragonist kunagi muutunud. Paragon oli usalduse kaotanud laev, ohtlik alus, kes enam iial merele ei lähe. Amber oli aga päästnud temas valla elurõõmsa, ehk veidi kiratseva lapse, ja laev vastas sellele. Just see oligi Paragoni hinge muutnud.
Lähemale astudes Althea kõhkles hetke. Pilli mängiv laev oli temast õndsas teadmatuses. Algselt oli käilakuju nikerdatud karmiilmeliseks habemega sõdalaseks. Aastaid tagasi olid tema silmad kirvega puruks raiutud. Praegu tundus laeva nägu habemepuhmast ja pulstunud lokkidest hoolimata kummaliselt poisilik. Althea
