Need kolm kinnitavad, et ei soovi vabastamist. Nad tahavad, et nad koos kapteni ja tüürimehega välja ostetakse.”
„Ja miks nii?” küsis Kennit jahedalt, kuid viisakal toonil. Ta libistas pilgu üle naiste. Need olid kõik nägusad, noored ja siledanahalised. Nende orjamärgid olid tillukesed ja kahvatud, päevavalguses vaevu näha.
„Need lollid hoorad arvavad, et eelistavad pigem orjadena edasi elada, kui Divvytownis endale uus elu rajada. Need siin on harjunud rikka mehe mängukanniks olema.”
„Ma olen poetess, mitte hoor,” sekkus üks naistest vihaselt. „Kapten Avery tuli spetsiaalselt Jamaillialinna, et osta mind Sep Kordori jaoks, kes on rahakas aadlik ning hästi tuntud kui leebe isand. Tema juures kantakse minu eest hoolt ning ma saan oma kunstiga edasi tegeleda. Kes teab, mida ma enda ülalpidamiseks olen sunnitud tegema, kui teiega tulen? Ja isegi kui ma edasi luuletan – kes oleksid minu kuulajad peale selle pärapõrgus asuva jätiste linna varaste ja kõrilõikajate?”
„Võib-olla eelistaksid sa laulda hoopis meremadudele?” pakkus Etta lahkelt. Ta tõmbas mõõga tupest ja puudutas teraotsaga kergelt naise kõhtu nabast veidi allpool. Poetess hoidis võpatuse tagasi. Ta raputas pead ja vaatas hoopis Kennitit.
„Ja teie kaks … olete samuti poetessid?” küsis Kennit laisalt. Naised raputasid päid.
„Mina koon gobelääne,” vastas üks karedalt.
„Mina olen ihuteenija, õpetatud soonetasumises ja vähemas ravikunstis,” ütles teine, kui Kennit pilgu temale kinnitas.
„Ja … las ma arvan … te kõik olite mõeldud sellele Sep mis-iganesta-nimi-oligi … väga rikkale mehele, kellel on palju teenreid?” Kenniti joviaalne toon äratas Etta silmis vastuseks sädeluse. Nagu muuseas surus ta tugevamalt terale, et nügida esimene naine tagasi teistega ühte ritta. Teised kaks noogutasid.
„No ise näed.” Kennit pöördus neist ära, heites naised käeviipega kõrvale. „Just seda orjus teebki, Wintrow. Rikas mees ostab nende ande, et oma kuulsust suurendada. Ta ostab nad raha eest ja nad isegi ei tea, et on hoorad. Ühelgi neist pole niigi palju uhkust, et oma nime öelda. Nad on juba saanud oma isanda osaks.”
„Mis ma nendega peale hakkan?” hõikas Etta talle järele, kui mees minema luukas.
Kennit ohkas kergelt. „Nad tahavad olla orjad. Pane nad teiste väljaostmiseks mõeldute juurde. Sep Kordor korra juba ostis nad – ta võib nad sama hästi ka uuesti osta.” Kennitit tabas inspiratsioonivälgatus. „Ükskõik, mida nende eest makstakse, jagame raha nende vahel, kes valisid vabaduse. See annab neile uueks alguseks parema võimaluse.” Rängalt jahmunud Etta noogutas aegamisi, enne kui oma hoolealused minema viis. Kennit pöördus Wintrow poole enda kõrval: „Näed nüüd, ma ei sunni inimesi vägisi minu moodi mõtlema. Ma ei sunni ei sind ega ka Vivaciat. Ma usun, et hakkad juba mõistma, et ma pole see kurjust täis piraat, kelleks sa mind pidasid.”
Luugates tagasi nööristme poole, mis pidi Kenniti jälle Vivacia paati toimetama, küsis ta Wintrowlt: „Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne võib olla kapten omaenda laeval? Näiteks mõnel sellisel kenal laeval nagu see siin?”
Wintrow vaatas enne vastamist enda ümber ringi. „See on tore laev. Aga ei, minu süda ei kisu selles suunas. Oleksin ma vaba, pöörduksin endiselt tagasi kloostrisse.”
„Vaba? Wintrow! Tätoveering sinu näol ei tähenda minu jaoks midagi. Kas sa pead end endiselt orjaks?” Kennit teeskles jahmatust.
„Ei. Tätoveering ei tee minust orja,” nõustus Wintrow. Ta surus hetkeks silmad kõvasti kinni. „See on minu veri, mis seob mu Vivacia külge peaaegu niisama kindlalt kui ahelad. Side meie vahel tugevneb iga mööduva päevaga. Ma arvan, et ehk praegu suudaksin ma veel ta maha jätta ja leida end lõplikult Sale pühendatud elus. Aga see oleks isekas tegu, mis jätaks temasse igaveseks minu puudumisest tekkinud tühjuse. Ma ei usu, et võiksin leida rahu teades, et olen ta hüljanud.”
Kennit kallutas pead. „Ja sa ei usu, et ta võiks kunagi sinu asemel minu omaks võtta? Sest ma tahaksin vaid, et te mõlemad olete õnnelikud. Et sina saaksid oma kloostri, kui seda on võimalik saavutada laeva vaimu murdmata.”
Wintrow vangutas aeglaselt pead. „See peab olema keegi minu verest. Keegi, kes jagab perekonna sidet laevaga. Ainult see suudab ära hoida, et laev hüljatusest mõistust ei kaota.”
„Ma mõistan,” lausus Kennit mõtlikult. „Nõnda. Nii et oleme omadega pigis, mis?” Ta patsutas poissi õlale. „Ehk suudan ma midagi välja mõelda, nii et me kõik jääksime rahule.”
Vastu laevakeret loksuv vesi tegi mõnusat häält. Vivacia oli jälle teel, Marietta ühel ja tema teisel pool Crosspatchi. Kennit tahtis kõik kolm laeva varitsuspaigast tükk maad eemale viia. Kennit oli Ettale öelnud, et lunaraha makstakse palju kiiremini ära, kui sellele eelneb teadmatus. Mõneks ajaks Crosspatch lihtsalt kaob. Ta viib laeva alguses Divvytowni, et seal oma saagi ja pantvangidega uhkustada. Nii kuu või kahe pärast laseb ta Khaleetiasse sõna saata, et laeva ja ellujääjad võib välja osta. Laadungiga tegeleb ta ise. Etta oli teda selles juba veidi aidanud. Naine silus süles lebavat kangast, pannes jälle kord imeks selle kudet, enne kui taas niidi nõela taha ajas.
Öö laevade ümber oli nüüd pilkane. Kennit oli ise roolis. Etta püüdis mitte lasta sellel end ärritada. Tundus, et pärast kogu seda aega, mille mees oli täna juba varem laevaga rääkimisele kulutanud, saab ta lõpuks puhata. See oli nende kõigi jaoks olnud pikk päev. Etta oli ise Sorcori käehaava kinni õmmelnud. Suur mees oli istunud vaikselt paigal, hambad valuirves kokku surutud, kui naine pika lõhe tema käsivarrel sulges. Ta ei nautinud seda tööd, aga vähemalt mees ei karjunud nagu vaene Opal.
Nad olid Opali Vivaciale toonud, et ta terveks teha. Poiss oli vastu hakanud, kui nad ta vööritekile maha surusid, nagu oleks neil piitsutamine plaanis. Mõõgahaav oli ta põse ja nina luuni lõhki lõiganud. Kui ta veel kunagi elus normaalselt süüa tahtis, tuli reig kokku õmmelda. Õhtu oli kätte jõudmas – nad riputasid üles laterna, nii et tekile langes valgusring. Crosspatchi orjade seas oli leidunud kirurg. Wintrow siira palve peale oli Kennit ka tema järele saatnud. Opal ei lasknud kellelgi haava puutuda. Kui Wintrow oli püüdnud ihu koos hoida, et arst saaks õmmelda, oli poiss kisendanud ja hakanud nii meeletult pead loopima, et nad olid alla andnud. Kirurg oli otsustanud, et valu jõu nõrgestamiseks tuleb tal aadrit lasta ja seda olid nad ka teinud, kuni Opal lõpuks vaikseks jäi. Etta oli mõnda aega pealt vaadanud, samal ajal kui Kennit toimuvat laevale selgitas. Valu, mida haavatu pidi üle elama, oli hädavajalik, ilma selleta ei saaks ta paraneda. Kennit võrdles seda tarvilike tapmistega, milleks ta ise oli sunnitud, et veed orjalaevadest puhtaks teha. Wintrow oli tema sõnade peale kulmu kortsutanud, kuid Opali vere kogumine ei jätnud talle muuks mahti. Ta oli olnud selles osas äärmiselt hoolikas ja nõudnud, et vigastatu alla laotataks tihe kiht purjeriiet, et eluslaeva tekile ei satuks tilgakestki verd. Lõpuks vaibusid Opali kähedad valukarjed vaikseks summutatud ägamiseks ja nad võtsid nõelad, et nägu jälle kokku õmmelda. Ta ei ole enam kunagi nii kena nagu varem, aga saab vähemalt süüa. See oli olnud Opali esimene kord pardajate hulgas. Tal polnud õnne, muud ei midagi.
Etta lõpetas seelikupalistuse viimased silmuspisted. Ta hammustas niidi läbi, tõusis ja tegi seelikuhaagi lahti. See langes sarlakpunase loiguna tema jalge ümber maha. Ta astus oma uude loomingusse, tõstis riidetüki üles ja kinnitas piha ümber. Ta ei teadnud selle kanga õiget nime. Sel oli krobe tekstuur ja materjal kurdus ahvatlevalt käte all, kui Etta seelikut silus. Kangas oli seedriroheline, aga kui ta liigutas, püüdsid vesimärgid lambivalgust ja panid värvi õrnalt värelema. Aga kõige rohkem meeldis naisele see, kuidas riie katsudes tundus. Ta libistas sellest uuesti kätega üle, siludes riide puusade vastu. Seelik krabises vaikselt. See meeldib Kennitile.
