ahneks, hoolimatuks, isekaks ja südametuks. Mõned ütlevad, et oleme selle, mis meiega juhtus, ära teeninud. Senikaua, kuni sa siin oled, ei saa me iial ei unustada ega endale andeks anda. Oleks kaugelt parem, kui sind enam poleks. Nemad on valmis su võtma ja meil on enam kui hea meel sinust lahti saada.” Tema sõnade mürk leotas nad kõik läbi. Valu, mida Althea Paragoni pärast tundis, võttis tüdruku keeletuks. Amise silmad olid hullunult jõllis. Ehk oli Paragon kõigest hoolimata siiski samast puust kui kõik Ludluckid.
„Me olime võimas perekond – enne sind! Sina pidid olema meie au ja uhkus, meie edu kroon1! Selle asemel tegime endast sinu eest makstes kerjused ja sa ei toonud meile kunagi midagi peale häda ja viletsuse. Noh? Sa isegi ei eita seda? Kõnele, oo imeline laev! Pärast kõiki neid aastaid, ütle mulle, miks? Miks pöördusid sa meie vastu, miks tapsid sa meie unistused, meie lootused, meie mehed?” Lõpuks jäi naine vait ja seisis, tundetulva jõust hingetu. Tundus, et Ronica Vestritil tema kõrval hakkas halb. Kuid kõige pilkupüüdvam oli ilme Davad Restarti näol. Mees tundus rahutu, kuid tema silmis hiilgas omamoodi rahuldus.
„Vihmajõgi,” ütles Davad vaikselt. „Vihmaorust pole kunagi midagi head tulnud. Mürgine võluvägi, salakaval tõbi. See on ainus, mis on kunagi …”
„Jäta järele,” sisistas Amber. „Jää vait ja mine minema. Mine kohe. Ta teab. Võta. Siin see on, võta, see kõik on sinu. Kõik, mis mul on, vahetuseks tema eest. Nagu ma lubasin.” Ta võttis kaela ümbert nahkpaela, mille küljes rippus võti. Ta heitis selle Davadi jalge ette. Võti tabas rannakivi ja helises puhta noodina, enne kui liiva sisse põrkas. Mees kummardus vaevaliselt seda üles võtma. Althea tundis ära Vihmaoru tänaval asuva poe massiivse võtme. Davad pistis selle taskusse. Amis Ludluck seisis üles laeva poole vaadates. Mööda tema kuhtunud põski olid alla veerenud mõned pisarad, kuid praegu naine ei nutnud. Ta lihtsalt jõllitas Paragoni, suu vaikinud ja liikumatu.
Paragon tema kohal ristas käed rinnal. Tema pea oli püsti. Kui käilakujul oleksid olnud silmad, oleksid need merele vaadanud. Pingul lõualihased pigistasid suu kindlalt kinni. Ta oli niisama liikumatu kui tavaline nikerdatud puit.
Davad võttis Amis Ludlucki käsivarrest ja sikutas. „Tule nüüd, Amis. Ma viin su koju. Ja siis lähen kinnitan poe sinu nimele. Minu arvates said sa halvast tehingust isegi kasu. Minu arust me kõik saime. Kena päeva, Ronica, Althea. Ärge unustage, et see asjaajamine ei alanud minu soovil.”
„Ei unusta,” ütles Althea järsult. Ta ei vaadanud nende minekut. Tüdruk silmitses ainiti liikumatut ja vaikset laeva. Teda näris süütunne. Miks ta oli küll arvanud, et kui Amis Ludluck siia tuleb, siis veenab ta Paragoni omal soovil nendega minema? Ludluckide vimm oli Bingtownis legendaarne. Miks ta oli arvanud, et Amis ei pööra oma vimma omaenda hüljatud laeva vastu? Järsku tundus kõik jabur. Sõita merele hullu laevaga ähmases ootuses leida ja tagasi saada perekonna eluslaev – see oli narr lootus. Kes teine veel võiks säärases ettevõtmises edust unistada?
„Paragon,” ütles Amber vaikselt. „Paragon, teda ei ole enam. Kõik saab korda, küll sa näed. Nii ongi parem. Nüüd oled sa inimestega, kes sinust hoolivad. Ja sa lähed jälle merele, kuhu laevad kuuluvad. Kui sa järgmine kord Bingtowni tagasi pöördud, oled juba kangelane. Siis näevad kõik, mida sa väärt oled, isegi Ludluckid. Paragon?”
Clef hiilis Brasheni varjust välja. Ta lipsas laeva juurde ja pani käe häbelikult vastu plangutust. Poiss vaatas käilakuju poole enda kohal. „Vahel,” ütles ta tõsiselt, „pead sa oe’ma ise oma perekond. Kui sa o’ed aenoke, kes sest alles.” Paragon ei öelnud sõnagi.
Crosspatch oli kõige esmaklassilisem saak, mis oli kunagi tema kätte langenud. Kennitit täitis harukordne elevus, kui ta üles laevatekile vinnati. Etta ootas seal juba ees, et ulatada talle kark. Seekordne võit oli kahekordselt vürtsikas. Lisaks sellele, et tegu oli tema esimese märkimisväärse noosiga pärast paranemist, oli nüüd ka Wintrow asja tunnistajaks. Kennit peaaegu tajus enda kannul kõndiva poisi hämmastust. Noh, ahmigu aga silmadega seda prillikivina läikivat väikest alust ja hinnaku ümber oma arvamus kapten Kennitist. Kas see noor Wintrow arvas, et ta on mingi ühe jalaga kelm, kes suudab tabada vaid haisvaid orjalaevu? Vaadaku enda ümber ringi ja teadku, et Kennit on üks vägevamatest mereröövlitest, kes iial Siseväilas seilanud.
Kapteni rahulolu väljendus suuremeelsuses meeskonna, aga eriti Sorcori vastu. Kui kurikael otse teolt talle ette kandma kiirustas, jahmatas Kennit meest südamliku õlalepatsutuse ja sõnadega „Hästi tehtud! Kõige kabedam kaaperdamine, mida kunagi näinud olen! Pantvange?”
Sorcor naeratas, säärasest kiitusest elevil. „Ainult laevaohvitserid, kapten. Kõik oli täpselt nii, nagu te ütlesite, kapten – kõik teised olid ühtmoodi nii võitlejad kui meremehed. Keegi neist ei soovinud relvi maha panna ja meiega ühineda. Andsin neile selleks kaks korda võimaluse, seda ma tegin. Ütlesin neile, et laseme neil koodeksile alla kirjutada ja puha. Aga nad ei teinud seda. Kuramuse kahju kah. Siin olid mõned vägevad mõõgamehed, aga alles on jäänud ainult need, kes tulid koos minuga.” Sorcor naeratas oma nalja peale.
„Ja laevaohvitserid, Sorcor?”
„All kinni. Tüürimees sai küll paar päris kõva obadust vastu pead, enne kui alla läks, aga pole tal häda midagi. Ja siin on päris kõva noos muud kraami. Orjadega on kõik hästi. Osa neist on äkilisest muutusest veidi vapustatud, aga küll nad toibuvad.”
„Kaotused?” kompsis Kennit reipalt edasi.
Sorcori naeratus kadus. „Raskemad, kui arvasime, söör. Nad olid sõdalased ja langesid, mõõgad käes. Me kaotasime Clifto, Marli ja Burry. Kemper jäi silmast ilma. Veel paar meest sai väiksemaid vigastusi. Opal lasi oma näo kuni hammasteni lõhki tõmmata. Ta on valu pärast meelest ära – lasin ta juba Mariettale viia. Ta kisendas midagi jubedat.”
„Opal.” Kennit pidas hetke aru. „Lase ta Vivaciale viia. Wintrow teeb veidi aja pärast temaga, mida suudab. Poisil on ravimise peale annet. Ma märkasin, et sa ei maininud ennast, Sorcor.”
Kerekas piraat irvitas ja rehmas verise käise poole tõrjuvalt. „Kaks mõõka tema ühe vastu ja ta suutis mulle ikka ära susata. Mul on enda pärast häbi.”
„Siiski, ka selle eest tuleb hoolitseda. Kus Etta on? Etta! Vaata Sorcori käsi üle, ole hea tüdruk. Wintrow, sina tuled minuga. Viskame kärmelt pilgu peale, mida täna endale võitsime.”
See polnud sugugi kärme pilguheit. Kennit juhtis poisi sihilikult läbi kõigi trümmide. Ta näitas Wintrowle reisi ajaks kokkurullitud ja purjeriidesse pakitud gobelääne ja vaipu. Ta näitas talle tünne kohviubadega ja teed täis kaste, pitseeritud savipottidesse rullitud uimaürtide jämedaid köisi ja poolidele keritud kuldseid, punaseid ja purpurseid sillerdavaid heideid. Kõik see, selgitas Kennit, on orjapidamise saadus. Kaunid küll, kuid verega ostetud. Kas Wintrow arvates on õige, et Avery-sugused mehed ja need, kes seisavad nende seljataga, võivad kogu selle kurjal teel soetatud kraami endale hoida? „Senikaua, kuni orjapidamine on kasulik, ei lakka inimesed sellega tegelemast. See oli ahnus, mis sinu isa sellesse mängu tõi. See oli tema languse põhjus. Ja ma kavatsen hoolitseda selle eest, et sellest saaks kõigi langus, kes inimihuga kaubitsevad.”
Wintrow noogutas aeglaselt. Kennit polnud päris kindel, kas poiss tema siirust päriselt uskus. Ehk polnudki see oluline. Kuni ta suudab üles lugeda õiglasi põhjusi piraatluse ja tapatöö kaitseks, peab poiss temaga nõustuma. Ja see teeb lihtsamaks laeva painutamise tema tahte alla. Kennit pani käe ümber Wintrow õlgade ja pakkus: „Läheme tagasi Vivaciale. Ma tahtsin, et sa näeksid ja kuuleksid Sorcori enda suust, et me andsime neile õnnetutele võimaluse elada. Mida muud me oleksime veel teha saanud, mis?”
See oli täiuslik lõpunoot. Ta oleks pidanud
Paragon (ingl k) – musternäidis, tipp, kroon
