ei adunud probleemi suurust. See oli sama pettumusttekitav kui saamata jäänud suudlus.
„Miks ta koosolekul midagi ei öelnud?” imestas Malta valjusti. „Ta teab, mis on kaalul. Ta teab, mida see mulle tähendab. Aga ta ei teinud midagi.”
Delo oli pahur. „Tegi küll. Ta tegi kõik, mis suutis. Ta rääkis kodus papsiga. Paps ütles, et see on väga keeruline olukord ja et me ei tohiks sellesse sekkuda.”
„Mis on selles keerulist?” nõudis Malta. „Minu isa on röövitud ja me peame talle appi minema. Meil on abi vaja!”
Delo pani käed rinnal risti ja kallutas pea viltu. „See on Vestritite probleem. Trellid ei saa seda teie eest ära lahendada. Me peame oma ärihuve kaitsma. Kui me investeeriksime sinu isa otsingusse raha, mida me vastu saaksime?”
„Delo!” Malta oli rabatud. Valu, mida ta tundis, oli siiras. „Me räägime minu isa elust … Ainsast inimesest, keda päriselt huvitab, mis minust saab! Asi pole rahas ja kasumis!”
„Lõpuks taandub kõik kasumile,” kuulutas Delo kalgilt. Siis tema ilme järsku mahenes. „Nõnda mu isa Cerwinile ütles. Nad tülitsesid, Malta. See hirmutas mind. Viimane kord, kui ma mäletan, et kaks meest teineteise peale karjusid oli siis, kui Brashen kodus elas. Tema tülitses isaga kogu aeg … või siis seisis nagu post, kui isa tema peale karjus. Ma ei mäleta sellest eriti palju. Ma olin väike. Nad saatsid mu alati toast välja. Ja siis ütles isa mulle ühel päeval, et Cerwin on nüüd mu ainuke vend. Et Brashen ei tule enam kunagi koju.” Delo hääl vääratas. „Tülid lõppesid.” Ta neelatas. „Meil pole nagu sinu peres, Malta. Te kõik tülitsete ja karjute ja ütlete hirmsaid asju, aga pärast hoiate ikka kokku. Mitte kedagi ei heideta igaveseks välja, isegi mitte sinu tädi Altheat. Minu pere ei ole selline. Meie peres ei ole sellisteks asjadeks ruumi.” Ta raputas pead. „Ma kardan, et kui Cerwin oleks edasi vaielnud, siis poleks mul praegu enam üldse vendi.” Ta vaatas Maltat, pilgus otsene palve. „Palun. Ära palu selles asjas minu venna abi. Palun.”
See palve vapustas Maltat. „Mul … on kahju,” ütles tüdruk kohmakalt. Ta polnud iial arvanud, et tema katsetused Cerwiniga mõjutavad kedagi teist peale tema enda. Viimasel ajal tundus kõik palju suurem ja kaugeleulatuvam, kui see oli varem olnud. Kui ta esmakordselt kuulis, et isa on kadunud, ei tundunud see tõeline. Ta oli kasutanud võimalust anduda traagikale. Ta oli etendanud murest murtud tütre rolli, aga tegelikult uskunud, et kohe, nüüd iga päev tuleb isa jälle koju. Polnud võimalik, et piraadid olid tema papa päriselt ära röövinud. Mitte vapra ja nägusa Kyle Haveni. Sellest hoolimata oli asi aegamisi tõeluseks saanud. Alguses oli Malta kartnud, et isa ei tule enam kunagi koju, et tema elu paremaks muuta. Alles nüüd hakkas tüdruk mõistma, et ta ei pruugi üldse enam koju tulla.
Malta korjas mündid ja sõrmused tagasi kukrusse. Ta ulatas selle Delole. „Sa peaksid selle Cerwinile tagasi viima. Ma ei taha, et tal pahandusi tuleb.” Malta polnud sellest ka erilist kasu, aga seda ei kavatsenud ta Delole öelda.
Sõbratari näost paistis õudus. „Ma ei saa. Ta teaks, et ma ütlesin sulle midagi. Ta saaks minu peale maruvihaseks. Palun, Malta, sa pead selle vastu võtma, siis ma saan talle öelda, et andsin selle sulle üle. Ja ta palus nõutada mul sinult vastuseks kirja või mõnd mälestuseset.”
Malta lihtsalt vaatas teda. Viimasel ajal tundus vahel, nagu oleksid tal kõik mõtted ja plaanid otsa saanud. Ta teadis, et peaks püsti tõusma ja toas edasi-tagasi kõndima. Ta teadis, et oleks pidanud ütlema midagi säärast, nagu: „Mulle on jäänud nii vähe, mida ma omaks võin nimetada … Suurema osa olen ma maha müünud, et saada raha oma isa päästmiseks.” Kord oleks see tundunud nii elegantne ja romantiline. Kui Malta oli esimesel päeval oma ehtekarbi lauale tühjendanud, oli ta tundnud end nagu mõni romaanikangelanna. Ta oli käevõrud, sõrmused ja kaelakeed laiali ladunud ja hunnikutesse sorteerinud, nagu seda olid teinud ka vanaema, tädi Althea ja tema ema. See oli tundunud nagu mingi naiste rituaal. Vähesed pomisetud märkused kõlasid palvetena. See on kuld, see on hõbe, see on vanamoodne, aga kivid on ilusad. Kõik need väikesed lookesed, mida nad olid üksteisele jutustanud, lood, mida nad juba teadsid. „Ma mäletan, millal issi mulle selle andis, minu kõige esimene sõrmus – vaata, see ei lähe enam isegi mu kõige väiksemasse sõrme.” Või vanaema, kes ütles: „Need lõhnavad ikka veel nii kenasti,” ja Althea lisas: „Ma mäletan seda päeva, kui papa need sinu jaoks välja valis. Ma mäletan, et küsisin, miks ta sulle lõhnakalliskive ostab, kui talle Vihmaoru kaup ei meeldi, ja ta vastas, et sa tahad neid nii väga, et ta lihtsalt ei hooli sellest.” Nad jagasid lugusid, sorteerides oma kulda ja kalliskive, millest olid järsku saanud mälestused parematest aegadest. Aga keegi neist polnud löönud kartma, polnud midagi tagasi hoidnud, isegi mitte pisaraid. Malta oli tahtnud isegi Reyni antud kinkidest loobuda, aga nad kõik olid talle kinnitanud, et need peaks ta alles hoidma, sest kui ta lõpuks otsustab kosjad tagasi lükata, tuleb need kõik tagasi saata. See hommik oli Malta mälestustes ühtaegu masendav ja särav. Kummaline. Sel päeval oli ta end tundnud rohkem täiskasvanud naisena kui kunagi varasema elu jooksul.
Aga sellest päevast alates oli tema ainukeseks reaalsuseks olnud peeglilaual tühjalt haigutav ehtekarp. Tal oli asjakesi, millega ta oleks võinud end ehtida – laste ehteid, emaileeritud juuksenõelu ja odavaid pärleid, samuti Reynilt saadud kingitused, kuid millegipärast ei suutnud ta sundida end neid kandma, kui nende pere teised naised käisid ringi sõrmusteta ja kaunistamata. Malta tõusis ja astus väikese kirjutuslaua juurde. Ta leidis sule, tindi ja lehe õhukest paberit. Ta kirjutas kiiresti: „Kallis sõber, ma tänan sind väga su hoolivuse eest, mida sa meile meie kitsikuse päevil oled ilmutanud. Siiralt.” Sõnad meenutasid talle viisakaid tänukirju, mida ta oli aidanud koostada vastuseks neile, kes olid lilli saatnud. Ta kirjutas alla oma nimetähed, voltis paberi kokku ja sulges kirja vahatilgaga. Seda Delole andes imestas Malta enda üle. Veel nädal tagasi oleks ta iga Cerwinile mõeldud läkituse koostanud suurima hoolega. Ta oleks selle täitnud vihjete ja sõnadega, mis tundusid ütlevat kõvasti enam, kui tegelikult ütlesid. Ta suutis näole manada kurva naeratuse. „Sõnad on ilmetud. Ma tunnen märksa enam, kui söandan paberile panna.”
Nõnda. See jätab talle veidi lootust. Rohkemaks Maltal tänase palavusega jaksu ei jätkunud.
Delo võttis kirja ja libistas kätise vahele. Ta vaatas toas ringi. „Nojah,” ütles ta pettunult. „Eks ma siis lähen koju.”
„Minust pole täna suuremat seltsi,” tunnistas Malta. „Ma saadan su välja.”
Ukse juures ootasid ponikaarik ja kutsar, et Delo koju viia. Ka see oli uus. Trellide perekond valmistus ilmselgelt kesksuvisel ballil Delot seltskonnas esitlema. Maltat esitletakse samal ballil. Nad emaga kasutasid mitme majas leidunud vana kleidi materjali, et teha tema jaoks uus pidukleit. Kingad saab ta uued nagu ka peaehte ja lehviku. Või vähemalt nii ta lootis. Miski polnud enam kindel. Ta kujutas ette, et küllap sõidab ta ballile kaubaisand Restarti vanas tõllas. Järjekordne alandus, millele ta ei suutnud hetkel mõelda.
Delo embas teda uksel ja suudles põsele. Ta tegi seda, nagu oleks tegu hiljuti ära õpitud trikiga. Küllap see ongi nii, meenutas Malta endale kibedusega. Paljud paremate perekondade noored tüdrukud said enne seltskonda viimist õpetust etiketi peenemate nüansside osas. Veel üks pisiasi, mida Maltal kunagi olema ei saa. Ta sulges ukse, kui Delo veel oma uue lehvikuga talle hüvastijätuks lehvitas. See oli tühine kättemaks, aga ta tundis end pärast seda paremini.
Malta viis väikese koti müntide ja sõrmustega oma tuppa. Ta puistas asjakesed voodile. Need polnud vahepeal kasvanud. Tüdruk silmitses neid ja pidas aru, kuidas ta saaks selle vähese laevafondi lisada, selgitamata, kust see pärit on. Ta kortsutas kulmu. Kas ta ei oska midagi õigesti teha? Ta kaapis mündid ja kulinad kotti tagasi ja pistis selle oma riidekirstu. Siis heitis ta voodile, et mõelda.
Päev oli liiga kuum ja liiga palju oli vaja teha. Köögiviljaaed
